Martin Algus: "Midagi tõelist" (2018)

Eesti kirjaniku ning näitekirjaniku Martin Alguse debüütromaan "Midagi tõelist" põhineb tõestisündinud lool ning on seega mitte ainult tema protagonistide püüdluste ja soovide, vaid sisu päritolu kirjeldus: "Midagi tõelist" ongi midagi tõelist. Sellest lähtuvalt on juba muidu väga makaaber ja sünge lugu veel kraadi võrra huvitavam, et vähemalt osake sellest on tõepoolest juhtunud.

Anton Hansen Tammsaare: "Põrgupõhja uus vanapagan" (1939)

Eesti kirjanik Anton Hansen Tammsaare (1878-1940) on eelkõige tuntud kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjast, kus tähtsal kohal seisab tema epopöa "Tõde ja õigus", vähemalt selle esimene ja teine osa. Tammsaare mahukaima teose kõrval on tuntud aga ka näidend "Juudit", romaan "Kõrboja peremees" ja mõndagi muud.

"Põrgupõhja uus vanapagan" on nagu ülejäänugi Tammsaare loomingust ilmunud 20. sajandi esimeses pooles, kuid kuna see romaan ilmus eelmisel aastal Tänapäeva kirjastuses uues kuues, on taas põhjust Tammsaarest rääkida.

Romaanide üldiseks teemaks on Suur Talurahva Ike, põllutööde aastaring ning sellega seotud võitlus loodusega (nagu paljudes suurtes Skandinaavia kirjanduse teosteski), kuid samaaegselt on tähtsaks ning keskeks teemaks inimese võitlus iseenda pahupoolega. 

Nobeli kirjanduspreemia 2003. J. M. Coetzee: "Häbi"

Lõuna-Aafrika-Austraalia kirjanik John Maxwell Coetzee (sünd. 1940) sulest on ilmunud nii romaane, novelle, esseesid, tõlkeid kui kirjanduskriitikat. Tema teoseid on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde. 2003. aastal pälvis Coetzee Nobeli kirjanduspreemia.

Coetzeelt on eesti keeles muuseas ilmunud romaanid "Noorus" (Youth, 2002), "Barbarite ootel" (Waiting for the Barbarians, 1980), "Südamaal" (In the Heart of the Country, 1977) ning "Häbi" (Discgrace, 1999), millest viimase Nobeli laureaatide järjekorras kätte võtsin.

Nobeli kirjanduspreemia 2002. Imre Kertesz: „Saatusetus“

Ungari kirjanik, esseist ning tõlkija Imre Kertesz (1929-2016) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2002. Kertesz on eelkõige tuntud oma esikromaani „Saatusetus“ („Sorstalanság“, 1975) poolest, mis on osaliselt autobiograafiline, kuna Kertesz ise veetis aega nii Auschwitzi kui Buchenwaldi ja Zeitzi koonduslaagrites.

Romaani räägib 14-aastase György Kövesi läbielamistest Auschwitzi, Buchenwaldi ning Zeitzi koonduslaagrites. Raamiks on poisi pereelu argipäev ning koonduslaagri tagajärjed tema välisele ja sisemisele olemusele: György isa viiakse samuti koonduslaagrisse ning romaani alguseks on pikk ja tundeline hüvastijätt isaga - poiss aga pannakse keset tööpäeva tehases äkitselt bussi ja läinud ta ongi.