1921. Anatole France: "Sylvestre Bonnard'i roim" (Le Crime de Sylvestre Bonnard, 1881)

Prantsuse kirjanik, luuletaja, ajakirjanik Anatole France (1844-1924) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1921 oma "briljantsete kirjanduslike saavutuste eest, mis üllad stiililt, inimliku tundelisuse, graatsia ning tõelise Gallia temperamendi poolest".

France'i esimene luuletus ilmus aastal 1869, kuulsust ning tunnustust pälvis autor 1881. ilmunud "Sylvestre Bonnardi roima" eest, mille eest anti ka Académie française'i auhind.

Lühike, armas romaan räägib vanake professor Sylvestre Bonnardi suhetest nooruse, kunsti ning iseendaga ja jutustab, kuidas professor noore orvu Jeanne'i tuleviku päästab.


Romaan on kirjutatud päevikuvormis, France tugineb Bonnardi figuuri loomisel paljus iseendale ning tal õnnestub südamlik, kriitiline intelligent orgaanilisel ja sümpaatsel moel kirja panna.

Romaan ise on üpris lame - pinge loomises pole France suuremat sorti ekspert.

Kuid kerge öökapilugemisena on "Sylvestre Bonnardi roim" vägagi meeldiv teos ning kuigi roim või roima eksistentsi küsimus lahendatakse vaid kahekümnel romaani sajaseitsmekümneneljast leheküljest (saksakeelses väljaandes), on väike raamat pikitud meeldejäävate tsitaatidega kunstist, elust, armastusest ning vanadusest.


"Sylvestre Bonnardi roim" on kerge, sümpaatne romaan, mis oleks vabalt võinud olla pikem - France oleks võinud oma figuuridele rohkem tausta ning nüansse anda ja sada lehe külge lisada, süzheele pingelisust ja kurve juurde kirjutada. Kuid ilmselgelt on tegu varajase loominguga ning oleksin nõus hilisema loominguga tutvuma - näiteks "Punane liilia" (Le Lys rouge) on samuti tõlgitud eesti keelde.


France'i kirjapandut on inglise ning prantsuse keeles võimalik lugeda Project Gutenbergi kodulehel (link).

Ekskurss filmilinale: "Džungliraamat" (The Jungle Book, 2016)

Lugesin Kiplingi "Džungliraamatut" hiljuti raamatublogi tarbeks ning armastasin Mowgli lugusid nii raamatus kui telelinal multikavormis lapsepõlves. Sel aastal ilmunud "Džungliraamatu" filmi läksin vaatama veidi skeptilise huviga.

105 minutit kestva animatsioonifilmi ainus "päris"-tegelane on Mowgli ise (Neel Sethi) ning hetkeks ilmub filmilinale ka Hundikutsika isa, kuid enamik filmist on tehtud kasutates green screene ja CGI-tehnikat. Rezhissör Jon Favreau on eelnevalt töötanud Iron Mani ja Harry Potteri filmidega ning mainis intervjuus, et kümned ja kümned inimesed peavad ühiselt iga stseeni "elusaks" muutmiseks vaeva nägema - loomad on arvutis loodud ning erinevalt näiteks "Revenanti" karust ei mängi neid iga kord inimesed, vaid masinad.


Noor näitleja Neel Sethi on kas juba õrnas eas väga hea näitleja, või - minu arvates - õnneks veel piisavalt fantaasiat omav laps, et probleemideta film välja mängida - tema emotsioonid on ehedad, dünaamika tehisloomadega usutav ning filmi käik voolav.

Loomadele puhuvad elu sisse tuntud näitlejad: Bagheera hääleks on Ben Kingsley, Balood mängib Bill Murray, ahvide kuningas Louiet Christopher Walken, madu Kaad Scarlett Johansson, Shere Khani Idris Elba. Kõik valikud on suurepärased - näitlejail on õnnestunud täpselt õiged varjundid tabada ning loomade isiksus ja emotsioonid ühes väga hea häälenäitlemisega annavad tugeva visuaalse ning audiaalse elamuse.


Koomiline või isegi tragikoomiline element on Christopher Walken, kes mängib hiidorangutangi ning on sedavõrd isikupärane, et orangutangi nägu muutus vähemalt minu silmis paari minutiga Christopher Walkeni näoks. Kas pidada seda negatiivseks või positiivseks elemendiks? Raske öelda. Kui algab Mowgli jahtimine, kaob Walkeni isiklik prominents aga taas ning kuningas Louie figuur lubatakse taas esiplaanile.


Mis puutub narratiivi, on tehtud mõningad valikud jälgimaks raamatus toimuvat täpselt - Mowgli kasvamine huntide seas, Bagheera poolne Mowgli kaitsmine ja kasvatamine, Mowgli kohtumine madu Kaaga, tema röövimine ahvide poolt ning kokkupuuted pühvlite ja elevantidega. Täiesti välja on jäetud Mowgli naasmine inimeste juurde - ta toob küll leegid küla väravast, kuid ei suhtle inimestega. Samuti puudub Kaa raamatus muljetavaldavana kirjeldatud tants ahvide lummamiseks.
Lisatud on paar lõbusat episoodi Balooga ning Mowgli teene elevantidele, kes hiljem Džunglit päästa aitavad - kui mälu mind ei peta, samuti lisatud episood.

Milliste kriteeriumide põhjal mõned episoodid ära jäeti ja mõned lisati, on raske öelda - eeldan, et filmilisest perspektiivist tundus antud narratiiv loogilisem. Need sisulised otsused ei võta filmilt aga midagi ära ega lisa ka midagi - muidugi pole kõike võimalik näidata.


Kuidas džungel toimib, miks loomad rahukalju ääres teineteist ei murra, kellele tuleb austust avaldada ning mis on aukoodeks kõigi loomade vahel ehk siis tähtsad loomariigi õppetunnid on ära mainitud ning samuti tematiseeritakse Mowgli mitteloomalisust ja poiss jõuab pärast - lapsele omaselt üpris lühikest - eneseotsingut ning Baloo tarkusesõnu järeldusele, et tema inimeseks olemine on džunglile pigem kasulik kui kahjulik.

Kuna Kiplingi raamatus esineb piisavalt laulu ja tantsu, on ka see üritatud filmilinale tuua - Mowgli suplus Balooga on armas ja lustakas, kuid kuningas Louie laul ei anna tema stseenile midagi erilist juurde - hiidorangutang on oma sõnadega piisavalt muljetavaldav ning laulunumber tundub pigem ülepingutamisena.

Stseenid džunglist ja stepist, jõgedest, metsadest ning mägedest on tehtud ääretult ilusalt ning loodus ja loomade ase selles, nende omavahline dünaamika ja eluringlus on kujundatud tõeliselt vaatamisväärseks. Visuaalselt on "Džungliraamat" tõeline nauding.


Kokkuvõtteks: film järgib raamatut tähtsates aspektides ning mõningad muutused ei häiri vaatajat. Näitlejatöö on väga hea ning kogu film on visuaalne maiuspala.
Soovitan väga soojalt!


Kiplingi "Džungliraamat" raamatublogis (link)
Kiplingi "Kim" raamatublogis (link)

Blogiauhinnad!

Tänan kõiki, kes mind oma häälega blogiauhindade valimisel toetavad!

http://bestblog.ee/eesti-blogijad/raamatublogid/

Philip Roth: "Ameerika pastoraal" (American Pastoral, 1997)

Ameerika kirjanik Philip Roth (sünd. 1933) kirjutab ameerika poliitikast, ajaloost, ühiskondlikest arengutest ja revolutsioonidest ning ameerika juudi peredest ja identiteetidest selles kontekstis.

Tema romaanid toimuvad eelkõige autori enese koduses New Jerseys ning sisaldavad hulgaliselt autobiograafilist. Tihti on keeruline näha, kust jookseb piir reaalsuse ja fiktsiooni vahel. Rothi figuurid elavad kirkalt.

Rothi realistlikud portreed on pälvinud hulgaliselt auhindu, sealhulgas kaks National Book Awardi, PENi auhinna, WH Smithi kirjandusauhinna ning Franz Kafka auhinna. Tema romaan "Ameerika pastoraal" (1997) pärjati 1998. aastal Pulitzeri kirjanduspreemiaga.


2016 Eesti keeles ilmunud "Ameerika pastoraal" räägib Seymour "Rootslane" Levovi perekonna kindaäri Newark Maid asutamisest ning selle arengust, Seymouri staarlusest kooli spordimeeskondades, abielust katoliku tüdrukuga ning eelkõige nende tütre Merry püüetest end leida ning sellele järgneva katastroofi ühest küljest eelnevast arengust ning teisest küljest - ajahüppeid tuleb pidevalt ette - selle tagajärgedest neiule ning tema perele.

Lugu oleks justkui raamitud: kirjaniku romaanides regulaarselt ilmuv kirjanik Nathan Zuckerman oli Rootslase klassikaaslane ning lugu jutustatakse justkui tema silmade läbi, kuna Rootslane palub tal oma elust ning oma isa teiste inimeste kannatustest mõjutatud elust romaan kirjutada. Hiljem Zuckermani perspektiiv kaob ning muutub Rootslase omaks, ning raami ei suleta.

Romaani lahtine ning äkiline lõpp häiris mind nii kompositoorselt kui sisuliselt. Merry situatsioon on küll selge, kuid lahendust tema suhetele perega ei pakuta, samuti keskendub Roth viimastel lehekülgedel Rootslase peredünaamika selgitamisele, mis küll huvitav ning muudab ka lugeja seisukohta protagonisti ning tema ideaalide suhtes, kuid viib tähelepanu huvitavamast situatsioonist eemale. Meenub, et romaani keskmes oli määratud olema Rootslane ise, kuid sümpaatia tema suhtes on juba lahtunud. Kavala kirjaniku plaanitud võte tekitab justkui pettumustunde.

Isa-tütre-suhete temaatika ning üldine peredünaamika, suhted vanemate ja laste vahel ning idülli purunemine ühiskondlike-poliitiliste kriiside ning muutuste tõttu on romaani teemaks. Merry tragöödia istub kompositoorselt romaani keskel ja kujutab selle suurt kulminatsiooni. Kui see konflikt laheneb ning Merry kujunemise põhjuseid Seymouri abieluintriigide taustal selgitatakse, on pinge juba läinud. Oleksin sündmuste ahelad ehk teisiti sõlminud. Kuid keskmesse pidi jääma Rootslane, iseendaga arutledes jõuan ka mingil hetkel selle mõistmiseni. Rothi lugemine nõuab intellekti ning analüüsivõimet, puhta emotsiooniga lähenemisest ei piisa.


Rothi figuurid on ääretult huvitavad ja Rootslase pilt iseendast ja oma lastest kontrastis ühe lühikese telefonikõnega vennale, kes teda hoopis teises valguses näeb ning tema vestlused tütrega, kes temast mitte midagi positiivset ei arva, moodustavad realistlikult ambivalentse psühholoogilise profiili ning figuuride dünaamika on väga elav ja eluline.

Mõningad narratoloogilised otsused teevad romaani veidi venivaks: Newark Maidi tõus ning kinda õmblemise kirjeldus üksiksammude kaupa ja kuidas poliitilised sündmused 1960ndatel ja 1970ndatel aastatel ja nende mõju noorele teisemelisele tüdrukule on hämmastavalt südantlõhestavad. Romaan on intellektuaalne kõrgklass ning tige poliitiline ning ajalooline Ameerika ajaloo portree ja muutub sellega millekski enamaks kui romaan, kuid neile, kes otsivad vaid romaani, muutuvad ülidetailsed erinevate perede firmade arengute ajalood veidi kurnavaks, sest mingil hetkel pole lihtsalt enam vajadust põhiloole, mis juba omaette küllastumiseni detailiderikas, midagi lisada.

Et Rootslase kui supermehe konstrukt kokku kukub ning et romaan maailma kriitilise pilguga vaatab, vihab juba irooniline pealkiri "pastoraal" viitab karjuseidüllile ning õnneliku lõpuga armastusloole, mis võib olla nii mehe ja tema äri, mehe ja tema naise kui mehe ja tema tütre vahel - kirjeldatakse kõigi kolme dünaamikat. Kui aga perspektiiv laieneb ja Rootslase vaatest kaugemale liigub, hakkab "pastoraal" kiiresti igast nurgast lõhenema, kuni saab viimaste detailideni viimastel lehekülgedel selgeks, et miski sellest peres pole idülliline. Lugejal on aga võimalus seda samm-sammult avastada, et palju on mäda USA riigis ning Levovide peres.


Kokkuvõtteks ütleksin, et "Ameerika pastoraal" on geniaalse pealkirjaga, täiskasvanud, rikkalik ja kriitiline romaan, mis Ameerika elu, ajaloo ja juudi pere konteksti huvilistele väga palju rahuldust pakub. Roth nõuab oma lugejalt tähelepanelikkust, kannatlikkust, tugevat magu ning kriitilist mõtlemist. Kui olete nõus need romaanile andma, on intellektuaalne ja emotsionaalne tasu rikkalik.

Muljetavaldav!

Katkend romaanist err-i kultuurilehel (link)
"Ameerika pastoraal" kirjastus Varraku kodulehel (link)

1920. Knut Hamsun "Maa õnnistus" (Markens Grøde, 1917)

Taani kirjanik Knut Hamsun (1859–1952) on üks neljast suurest (Strindberg, Undset ja Ibsen) autorist, kes maailma kirjandusmaastikul tänapäevani tuntud.

Hamsuni esimene kuulsust kogunud romaan on "Nälg" aastast 1890. 1920. aastal anti Hamsunile Nobeli kirjanduspreemia, eelkõige romaani "Maa õnnistus" (1917) eest.

Hamsun on kirjutanud mitmes stiilis - "Maa õnnistus" arvatakse küll realistlike teoste hulka, kuid esineb ka modernismile omaseid võtteid nagu stream of consciousness.

Tegu on romaaniga ühe mehe pingutustest oma talu rajada, laiendada, harida ja nii edasi.

Romaanil on kõik "Tõe ja õiguse" toredused: põhjalikud kirjeldused lihtsate - autori enda poolt heade, kuid rumalatena kirjeldatud figuurid - taluinimeste unistustest, lootustest, hirmudest, jumalakartlikkusest, talu ning eelkõige maamulla ning looduse austamisest, (poole kohaga) jumalakartlikkusest, kuid samuti nende inimeste tumedamast poolest, lapsemõrvast ning igavesest võimetusest teist inimest usaldada.

Romaani figuurid on oma lihtsuses üpris huvitavad, kuna nende psühholoogilised profiilid on detailides välja töödatud ja ka lihtne figuur üllatab mõnikord oma lugejat nii headuse kui halastamatusega. Teatud mõttes on Hamsuni valikud tõeliselt geniaalsed.

Kuid sisu jätab soovida ning päeva lõpus on tegu järjekordse talutöö-ning-taluelu-tüüpi-romaaniga ning kui Hamsuni teosed nagu "Nälg" on fenomenaalsed nii sisult kui vormilt ja väärivad lugemist, sobib "Maa õnnistus" 21. sajandil vaid kultuuriantropoloogi, mitte hea kirjanduse nautija riiulisse - võib-olla pimestab mind eestlase perspektiiv, sest "Tõde ja õigus" ning "Näkimadalad" juba olemas....

Kuid kui teile meeldib Hamsun, lugege "Nälga" ning jätke "Maa õnnistus" tähelepanuta.

Andrei Ivanov: "Kuutõbise pihtimus" (Исповедь лунатика, 2014)

Eesti vene kirjanik Andrei Ivanovi Skandinaavia triloogia kolmas osa "Kuutõbise pihtimus" ilmus eesti keeles aastal 2015.

Kuigi tegu võiks olla triloogia lõpuga, läheb romaan samamoodi ajas edasi-tagasi nagu esimesed kaks osa ning jutustab Jevgeni elust Norras, Patarei vanglas ning Jämejala hullumajas. Keskmes on enim Eesti ning elu Eestis 2000ndatel, tänapäevani välja.

"Kuutõbise pihtimus" on hetk, mil fiktiivsest protagonistist Jevgenist saab vaikselt Andrei Ivanov - mõtted kirjutamise ja kirjanduse üle ning Eesti kirjanduse üldine kriitika rändavad läbi romaani.

Peruu vanglas ma lihtsalt kõngen, ängi kätte, seal pole isegi seda mitte; Tartus ma vähemalt kuulsin, kuidas rahvas sumiseb, ventilatsioonivõrgustik rääkis mulle nii palju lugusid, ma istusin ja kribasin, istusin maha ja kirjutasin üles, polnud ju midagi teha, kui kõik oli läbi loetud, siis kulutasin paberit, pakkide viisi paberit, sotstöötaja tõi mulle igal esmaspäeval, aga reedel enne nädalavahetust hankisin ma ühelt sanitarilt, ta tõi mulle koos rohtudega paberit ja pastakaid, arstid palusid mul anda neile lugeda, leidsid mu käekirja olevat korraliku, selgesti loetava ja minu üleskirjutatud jutud huvitavad, ladusad, ma pealkirjastasin kogu selle kirjatöö „Joruks”. Seal oli nii palju tegelasi: Narva narkodiilerid, prostituudid, mõrvarid, vargad – kõigil olid oma lood ... palju põnevam kui see, millest kirjutavad oma blogides kaasaegsed kirjanikud ja näitlejad, kriitikud, ajakirjanikud, kõik meediakanalid kokku – pretensioonikas jamps, võrreldes ventilatsioonišahtist kuuldud lugudega. Ja milline keel! Tänapäeval tuleb vene keele leidmiseks sõita mitte Tartu ülikooli, vaid Tartu vanglasse.


„Jah, ma mõistan, tõlketöö pole ka minu jaoks. Ma kirjutan põhiliselt ise, olen juba ka loobunud raamatute lugemisest: milleks neid lugeda, kui kirjutad ise, on ju?” 
„Jah, jah! Aga mida sa kirjutad?” 
„Noh, mul on selline imelik maitse, ma sain ammu aru, et maailmas pole selliseid raamatuid, mis mind tervenisti ja täielikult rahuldaksid. Loen Beckettit ja seal on kõik hästi, kuid – ikkagi – ei ole Beckettiga rahul. Loen Dostojevskit ja ei ole temaga rahul! Seepärast otsustasin, et on aeg endal kirjutada midagi niisugust, et saaks pärast lugeda ja kõigega rahul olla. On tarvis harmooniat hinges, mõistad?” 
„Muidugi!” 
„Noh, nii ma siis kirjutangi sellist romaani, kus kõik on minu tahtmist mööda: väike linn, tegelased sebivad täiesti mõttetult edasi-tagasi, klatšivad, mürgitavad üksteist, näppavad üksteiselt kõiksugu tühja-tähja, sokutavad neid asju tuttavatele, et kõiki omavahel tülli ajada, kuulavad uste taga, kituvad üksteise peale, ühesõnaga, argielu kribu-krabu, tavaline kribu-krabu, just see, mis mulle meeldib ...” 
„Ma saan sust aru. See meenutab meie elu. Meie tuttavaid ja naabreid, kõik on täpselt samamoodi nagu tolles nõmedas ühikas, mis asus endises gümnaasiumis, mäletad, ma rääkisin sulle ...?” 
„Jah, muidugi mäletan! Arvan, et varsti saan valmis ... Ausalt öeldes olen juba lõpetanud ...” 
„Aga mina ei saa oma romaani kunagi valmis, tuttav kirjastaja piitsutab mind takka: lõpeta ära, kaua võib kirjutada, kümme aastat kirjutad ... Kuule, kui sul on romaan valmis, siis las ma annan selle oma kirjastajale lugeda, ta loeb vene keeles, äkki tõlgitakse eesti keelde ... Tead, Eestis on kohalikud autorid väga hinnas, igal käsikirjal on kulla hind! Kas annad lugeda?” 
„Tingimata! Sa tegid mulle rõõmu! Kindlasti annan. Ainult et seda tuleb lihvida ...” 
„Milleks? Saada niisama. Ega keegi ei saa nagunii aru, kui seal midagi nihu on. Sina oled autor, seega sina otsustad, kuidas peab olema. Pealegi häid kriitikuid meil pole ja ega neile saagi meele järele olla. Mõnikord loen romaani läbi, olen vaimustuses, aga kriitikud teevad maha. Või vastupidi: kiidavad mingisugust jampsi! Nii et pole vaja lihvida. Nad ei vääri seda ... Kui ei saa aru, mässivad Derrida või Deleuze’i asjasse, viitavad veel kellelegi – et vaid oma eruditsiooni näidata.”


Vikerkaares mainitud antikangelase hüpoteesi kinnitab autor ka ise:
„Muidugi, ma garanteerin sulle – mul on tõeliselt saatanlik romaan, kõik tegelased on kurjast vaimust vaevatud, kõik on psühhopaadid ja maniakid, mitte ühtegi positiivset kangelast. Ma vihkan positiivseid kangelasi!”


Olenemata antikangelasest ning maailma hoolimatusest ja unistuste täitumise lootusest muutuks romaani toon justkui positiivsemaks:
Ma elan juba teist kuud Sulevi juures sireli all ega taha kuhugi minna. 
Mul on siin hea: soe ja antakse süüa, ase tehti põrandale – mulle meeldib põrandal. Kord hüppas oksa mööda tuppa mingi ilus linnuke, hallikaspruun, kuldsete täppidega, pika kaela ja suitsuhalli rinnaga, peas oli tal vaarikapunane tutt. Nimetasin teda endamisi punatutiks, sosistasin vaikselt: „Laula mulle, punatutt!” Ja mis sa ütled, linnuke vilistas korra ja – lasi kuuldavale trillerduse, selle järel teise, siis aga kukkus heledasti sillerdama, laulis oma kakskümmend sekundit, laulis ning järsku, asja eest, teist taga, sööstis paigalt ja keksis vabadusse. Mul hakkasid pisarad mööda põski voolama. See oli olnud nii ootamatu ja kaunis. Kui palju vabam on see lind minust! Kui palju on temas kergust, õhku, valgust! Aga mina ... isegi sireli all, Sulevi juures, vabaima ja muretuima inimese juures tunnen end otsekui aheldatuna. 
Aga kaunis linnuke pidas mind ikkagi oma laulu vääriliseks. Järelikult ma olen siiski midagi väärt, mitte kõik pole veel kadunud.


Isegi Hanuman ilmub romaani viimastel lehekülgedel.

"Kuutõbise pihtimus" on luulelise pealkirjaga, kuid mitte niivõrd iseseisev kui esimesed kaks osa - pärast väga tugevat teist osa on kolmas osa pigem teise osa täiend kui omaette romaan. Mahult väiksem ja sisult samaväärne, kuigi toonilt luulelisem ja lootusrikkam kui tumedamad esimene ja teine romaan - triloogiat kokku võttes kuuluvad need kolm romaani kokku ning moodustavad üheskoos väga hea kirjandusliku ühiku, mille iga osa väärib tähelepanu.

Iseseisvalt hea on aga vaid esimene ja eelkõige teine osa.

Niisiis - lugege Ivanovit.

"Hanumani teekond Lollandile" - triloogia esimene osa blogis (link)
"Bizarre" - triloogia teine osa blogis (link)

Raamatu link Varraku kodulehel (link)