Eesti vene kirjanik Andrei Ivanovi Skandinaavia triloogia kolmas osa "Kuutõbise pihtimus" ilmus eesti keeles aastal 2015.Kuigi tegu võiks olla triloogia lõpuga, läheb romaan samamoodi ajas edasi-tagasi nagu esimesed kaks osa ning jutustab Jevgeni elust Norras, Patarei vanglas ning Jämejala hullumajas. Keskmes on enim Eesti ning elu Eestis 2000ndatel, tänapäevani välja.
"Kuutõbise pihtimus" on hetk, mil fiktiivsest protagonistist Jevgenist saab vaikselt Andrei Ivanov - mõtted kirjutamise ja kirjanduse üle ning Eesti kirjanduse üldine kriitika rändavad läbi romaani.
Peruu vanglas ma lihtsalt kõngen, ängi kätte, seal pole isegi seda mitte; Tartus ma vähemalt kuulsin, kuidas rahvas sumiseb, ventilatsioonivõrgustik rääkis mulle nii palju lugusid, ma istusin ja kribasin, istusin maha ja kirjutasin üles, polnud ju midagi teha, kui kõik oli läbi loetud, siis kulutasin paberit, pakkide viisi paberit, sotstöötaja tõi mulle igal esmaspäeval, aga reedel enne nädalavahetust hankisin ma ühelt sanitarilt, ta tõi mulle koos rohtudega paberit ja pastakaid, arstid palusid mul anda neile lugeda, leidsid mu käekirja olevat korraliku, selgesti loetava ja minu üleskirjutatud jutud huvitavad, ladusad, ma pealkirjastasin kogu selle kirjatöö „Joruks”. Seal oli nii palju tegelasi: Narva narkodiilerid, prostituudid, mõrvarid, vargad – kõigil olid oma lood ... palju põnevam kui see, millest kirjutavad oma blogides kaasaegsed kirjanikud ja näitlejad, kriitikud, ajakirjanikud, kõik meediakanalid kokku – pretensioonikas jamps, võrreldes ventilatsioonišahtist kuuldud lugudega. Ja milline keel! Tänapäeval tuleb vene keele leidmiseks sõita mitte Tartu ülikooli, vaid Tartu vanglasse.
„Jah, ma mõistan, tõlketöö pole ka minu jaoks. Ma kirjutan põhiliselt ise, olen juba ka loobunud raamatute lugemisest: milleks neid lugeda, kui kirjutad ise, on ju?”
„Jah, jah! Aga mida sa kirjutad?”
„Noh, mul on selline imelik maitse, ma sain ammu aru, et maailmas pole selliseid raamatuid, mis mind tervenisti ja täielikult rahuldaksid. Loen Beckettit ja seal on kõik hästi, kuid – ikkagi – ei ole Beckettiga rahul. Loen Dostojevskit ja ei ole temaga rahul! Seepärast otsustasin, et on aeg endal kirjutada midagi niisugust, et saaks pärast lugeda ja kõigega rahul olla. On tarvis harmooniat hinges, mõistad?”
„Muidugi!”
„Noh, nii ma siis kirjutangi sellist romaani, kus kõik on minu tahtmist mööda: väike linn, tegelased sebivad täiesti mõttetult edasi-tagasi, klatšivad, mürgitavad üksteist, näppavad üksteiselt kõiksugu tühja-tähja, sokutavad neid asju tuttavatele, et kõiki omavahel tülli ajada, kuulavad uste taga, kituvad üksteise peale, ühesõnaga, argielu kribu-krabu, tavaline kribu-krabu, just see, mis mulle meeldib ...”
„Ma saan sust aru. See meenutab meie elu. Meie tuttavaid ja naabreid, kõik on täpselt samamoodi nagu tolles nõmedas ühikas, mis asus endises gümnaasiumis, mäletad, ma rääkisin sulle ...?”
„Jah, muidugi mäletan! Arvan, et varsti saan valmis ... Ausalt öeldes olen juba lõpetanud ...”
„Aga mina ei saa oma romaani kunagi valmis, tuttav kirjastaja piitsutab mind takka: lõpeta ära, kaua võib kirjutada, kümme aastat kirjutad ... Kuule, kui sul on romaan valmis, siis las ma annan selle oma kirjastajale lugeda, ta loeb vene keeles, äkki tõlgitakse eesti keelde ... Tead, Eestis on kohalikud autorid väga hinnas, igal käsikirjal on kulla hind! Kas annad lugeda?”
„Tingimata! Sa tegid mulle rõõmu! Kindlasti annan. Ainult et seda tuleb lihvida ...”
„Milleks? Saada niisama. Ega keegi ei saa nagunii aru, kui seal midagi nihu on. Sina oled autor, seega sina otsustad, kuidas peab olema. Pealegi häid kriitikuid meil pole ja ega neile saagi meele järele olla. Mõnikord loen romaani läbi, olen vaimustuses, aga kriitikud teevad maha. Või vastupidi: kiidavad mingisugust jampsi! Nii et pole vaja lihvida. Nad ei vääri seda ... Kui ei saa aru, mässivad Derrida või Deleuze’i asjasse, viitavad veel kellelegi – et vaid oma eruditsiooni näidata.”
Vikerkaares mainitud antikangelase hüpoteesi kinnitab autor ka ise:
„Muidugi, ma garanteerin sulle – mul on tõeliselt saatanlik romaan, kõik tegelased on kurjast vaimust vaevatud, kõik on psühhopaadid ja maniakid, mitte ühtegi positiivset kangelast. Ma vihkan positiivseid kangelasi!”
Olenemata antikangelasest ning maailma hoolimatusest ja unistuste täitumise lootusest muutuks romaani toon justkui positiivsemaks:
Ma elan juba teist kuud Sulevi juures sireli all ega taha kuhugi minna.
Mul on siin hea: soe ja antakse süüa, ase tehti põrandale – mulle meeldib põrandal. Kord hüppas oksa mööda tuppa mingi ilus linnuke, hallikaspruun, kuldsete täppidega, pika kaela ja suitsuhalli rinnaga, peas oli tal vaarikapunane tutt. Nimetasin teda endamisi punatutiks, sosistasin vaikselt: „Laula mulle, punatutt!” Ja mis sa ütled, linnuke vilistas korra ja – lasi kuuldavale trillerduse, selle järel teise, siis aga kukkus heledasti sillerdama, laulis oma kakskümmend sekundit, laulis ning järsku, asja eest, teist taga, sööstis paigalt ja keksis vabadusse. Mul hakkasid pisarad mööda põski voolama. See oli olnud nii ootamatu ja kaunis. Kui palju vabam on see lind minust! Kui palju on temas kergust, õhku, valgust! Aga mina ... isegi sireli all, Sulevi juures, vabaima ja muretuima inimese juures tunnen end otsekui aheldatuna.
Aga kaunis linnuke pidas mind ikkagi oma laulu vääriliseks. Järelikult ma olen siiski midagi väärt, mitte kõik pole veel kadunud.
Isegi Hanuman ilmub romaani viimastel lehekülgedel.
"Kuutõbise pihtimus" on luulelise pealkirjaga, kuid mitte niivõrd iseseisev kui esimesed kaks osa - pärast väga tugevat teist osa on kolmas osa pigem teise osa täiend kui omaette romaan. Mahult väiksem ja sisult samaväärne, kuigi toonilt luulelisem ja lootusrikkam kui tumedamad esimene ja teine romaan - triloogiat kokku võttes kuuluvad need kolm romaani kokku ning moodustavad üheskoos väga hea kirjandusliku ühiku, mille iga osa väärib tähelepanu.
Iseseisvalt hea on aga vaid esimene ja eelkõige teine osa.
Niisiis - lugege Ivanovit.
"Hanumani teekond Lollandile" - triloogia esimene osa blogis (link)
"Bizarre" - triloogia teine osa blogis (link)
Raamatu link Varraku kodulehel (link)
No comments:
Post a Comment