Lugesin Kiplingi "Džungliraamatut" hiljuti raamatublogi tarbeks ning armastasin Mowgli lugusid nii raamatus kui telelinal multikavormis lapsepõlves. Sel aastal ilmunud "Džungliraamatu" filmi läksin vaatama veidi skeptilise huviga.105 minutit kestva animatsioonifilmi ainus "päris"-tegelane on Mowgli ise (Neel Sethi) ning hetkeks ilmub filmilinale ka Hundikutsika isa, kuid enamik filmist on tehtud kasutates green screene ja CGI-tehnikat. Rezhissör Jon Favreau on eelnevalt töötanud Iron Mani ja Harry Potteri filmidega ning mainis intervjuus, et kümned ja kümned inimesed peavad ühiselt iga stseeni "elusaks" muutmiseks vaeva nägema - loomad on arvutis loodud ning erinevalt näiteks "Revenanti" karust ei mängi neid iga kord inimesed, vaid masinad.
Noor näitleja Neel Sethi on kas juba õrnas eas väga hea näitleja, või - minu arvates - õnneks veel piisavalt fantaasiat omav laps, et probleemideta film välja mängida - tema emotsioonid on ehedad, dünaamika tehisloomadega usutav ning filmi käik voolav.Loomadele puhuvad elu sisse tuntud näitlejad: Bagheera hääleks on Ben Kingsley, Balood mängib Bill Murray, ahvide kuningas Louiet Christopher Walken, madu Kaad Scarlett Johansson, Shere Khani Idris Elba. Kõik valikud on suurepärased - näitlejail on õnnestunud täpselt õiged varjundid tabada ning loomade isiksus ja emotsioonid ühes väga hea häälenäitlemisega annavad tugeva visuaalse ning audiaalse elamuse.
Koomiline või isegi tragikoomiline element on Christopher Walken, kes mängib hiidorangutangi ning on sedavõrd isikupärane, et orangutangi nägu muutus vähemalt minu silmis paari minutiga Christopher Walkeni näoks. Kas pidada seda negatiivseks või positiivseks elemendiks? Raske öelda. Kui algab Mowgli jahtimine, kaob Walkeni isiklik prominents aga taas ning kuningas Louie figuur lubatakse taas esiplaanile.
Mis puutub narratiivi, on tehtud mõningad valikud jälgimaks raamatus toimuvat täpselt - Mowgli kasvamine huntide seas, Bagheera poolne Mowgli kaitsmine ja kasvatamine, Mowgli kohtumine madu Kaaga, tema röövimine ahvide poolt ning kokkupuuted pühvlite ja elevantidega. Täiesti välja on jäetud Mowgli naasmine inimeste juurde - ta toob küll leegid küla väravast, kuid ei suhtle inimestega. Samuti puudub Kaa raamatus muljetavaldavana kirjeldatud tants ahvide lummamiseks.Lisatud on paar lõbusat episoodi Balooga ning Mowgli teene elevantidele, kes hiljem Džunglit päästa aitavad - kui mälu mind ei peta, samuti lisatud episood.
Milliste kriteeriumide põhjal mõned episoodid ära jäeti ja mõned lisati, on raske öelda - eeldan, et filmilisest perspektiivist tundus antud narratiiv loogilisem. Need sisulised otsused ei võta filmilt aga midagi ära ega lisa ka midagi - muidugi pole kõike võimalik näidata.Kuidas džungel toimib, miks loomad rahukalju ääres teineteist ei murra, kellele tuleb austust avaldada ning mis on aukoodeks kõigi loomade vahel ehk siis tähtsad loomariigi õppetunnid on ära mainitud ning samuti tematiseeritakse Mowgli mitteloomalisust ja poiss jõuab pärast - lapsele omaselt üpris lühikest - eneseotsingut ning Baloo tarkusesõnu järeldusele, et tema inimeseks olemine on džunglile pigem kasulik kui kahjulik.
Kuna Kiplingi raamatus esineb piisavalt laulu ja tantsu, on ka see üritatud filmilinale tuua - Mowgli suplus Balooga on armas ja lustakas, kuid kuningas Louie laul ei anna tema stseenile midagi erilist juurde - hiidorangutang on oma sõnadega piisavalt muljetavaldav ning laulunumber tundub pigem ülepingutamisena.
Stseenid džunglist ja stepist, jõgedest, metsadest ning mägedest on tehtud ääretult ilusalt ning loodus ja loomade ase selles, nende omavahline dünaamika ja eluringlus on kujundatud tõeliselt vaatamisväärseks. Visuaalselt on "Džungliraamat" tõeline nauding.
Kokkuvõtteks: film järgib raamatut tähtsates aspektides ning mõningad muutused ei häiri vaatajat. Näitlejatöö on väga hea ning kogu film on visuaalne maiuspala.
Soovitan väga soojalt!
Kiplingi "Džungliraamat" raamatublogis (link)
Kiplingi "Kim" raamatublogis (link)
No comments:
Post a Comment