Nobeli kirjanduspreemia 1991. Nadine Gordimer: "The Conservationist"

Lõuna-Aafrika kirjanik, Leedu ning Briti juurtega Nadine Gordimer (1923-2014) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1991. Nii avalikult kui oma teostes võitles Gordimer apartheidi vastu, mis viis mitme tema teose keelamiseni Lõuna-Aafrikas 1950ndatest 1990ndateni.

Gordimer kirjutab moraalsetest küsimustest, pingetest ning lõhedest nii rasside kui klasside vahel, mustade ning valgete elude radikaalsest erinevusest Lõuna-Aafrikas ning kõrvutab tihti vägivallast ja naturalistlikust determinismist hõnguvad stseenid maaliliste kirjeldustega Lõuna-Aafrika maastikest. Tulemus on üpris ekspressionistlik ja kohati veidi makaaber, kuid lugemiselamus on intensiivne.

Eesti keeles on Gordimeri sulest ilmunud romaan "July rahvas" (July's People), mis samuti pärast selle ilmumist 1981. aastal keelustati.

Lugesin Gordimeri 1974. aastal ilmunud romaani "The Conservationist" ehk siis konservaator või säilitaja. Romaani protagonist Mehring on blaseerunud ärimees, kes ostnud 400 aakri (u 162 hektarit) suuruse farmi, eelkõige maksusoodustuse saamiseks, kuid samuti enese uueks leidmiseks. Romaan koosneb Mehrinigi refleksioonidest, kus ilmnevad

William Golding: "Kärbeste jumal" (1954)

Briti kirjanik, näitekirjanik ning luuletaja William Golding (1911-1993) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1983 ning sellega seoses käsitlesin hiljuti tema romaani "Torn" (link).

Golding on aga maailmakirjanduse rindel eelkõige tuntud hoopis oma romaani "Kärbeste jumal" (1954) poolest, mis käsitleb küpsemata sotsiaalkasvatusega noorte teoorias süütute poiste lennuõnnetuse tagajärjel üksikule saarele sattumist. Nii romaanivormis kui laval etelduna on "Kärbeste jumal" võimas teos, mis jätab mõtlevale lugejale sügava jälje.

Umbes 12-aastate koolipoiste hirmud, himud ning noist tulenev kontrollimata vägivald ja

Nobeli kirjanduspreemia 1989. Camilo José Cela: "La Familia de Pascual Duarte" (1942)

Hispaania kirjanik Camilo José Cela (1916-2002) oli üks mõjukamaid kirjanikke Hispaanias pärast Teist maailmasõda. Cela pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1989. Eesti keeles on ilmunud Cela skandaalne romaan "Taru" (La Colmena, 1950) ning Loomingu raamatukogus on ilmunud jutustuste kogumik "Apelsin on talvine vili".

Cela romaan "Taru" on skandaalse ilmumislooga, sest keelati Hispaanis ning ilmus hoopis Argentiinas, kuna romaan olevat liialt groteskne ja seksuaalne. Sellest hoolimata pälvis Cela lisaks Nobelile mitmeid mainekaid kirjanduspreemiaid ning samuti sai temast Hispaania parlamendi liige.

Lugesin Cela esimest romaani "Pascual Duarte pere" (La Familia de Pascual Duarte, 1942), mis on vormistatud kui vanglas istuva Duarte viimane ülestunnistus enne hukkamist. Duarte on mõrvar ning hukkamõistetud kurjategija, kuid raamjutustuse kohaselt on tema kongist leitud pakk päevikulaadsete sissekannetega, kus Duarte kirjeldab oma elu ja selle traagilise lõpu lähenemise tunnetamist. 

Juba protagonisti nägemus oma vanemaid kirjeldades on romaani fatalistlik-küüniline toon väga selge:

"My father and mother didn't get along at all. They had been badly brought up, were endowed with no special virtues, and could not resign themselves to their lot. And their defects, all of them, I inherited, to my misfortune."

Pascual Duarte on ühest küljest tüüpiline kuumavereline hispaanlane, kellele meeldib veini juua, päevakajalistest sündmustest rääkida, end oma ema poolt hellitada lasta ning mingil hetkel noore ning kauni naisega abielluga, kelle ema tema jaoks välja valinud. Kuid samuti on Cela protagonistil kaasasündinud tumedam pool, mis teda aina vägivaldsematesse tegudesse tirib ja tema saatusele juba noores vanuses alla kirjutanud on.

Nobeli kirjanduspreemia 1988. Naguib Mahfouz: "Kairo triloogia" (I) (1956)

Egiptuse kirjanik, ajakirjanik ning filosoof Naguib Mahfouz (1911-2006) on esimene araabiakeelne kirjanik, kes pälvinud Nobeli kirjanduspreemia. Mahfouz sündis ja kasvas Kairos ning tema muljetavaldavas koguses looming (34 romaani, üle 300 lühijutu ning viis näidendit) leiab samuti aset Kairo linna tänavatel.

Mahfouzi romaanid on enamasti nimetatudki Kairo tänavate järgi, mõnda aega tagasi loetud "Midaq Alley" ehk Midaqi põiktänav kuulub samuti sellesse traditsiooni. Vastavat blogi saate lugeda siit (link)

Palace Walk (Bayn al-Qasrayn, 1956), triloogia esimene romaan, on nimetatud Bayn al-Qasrayni tänava järgi, ning kui soovite nendele tänavatele jalutama minna, siis see linnaosas vanas Kairos kannab samuti nime Sharia Al Muizz Li Din Allah või lihtsalt Muzzi tänav.

Kuid samuti tähendab romaani pealkiri "Kahe palee vahel", mis viitab poliitilistele muutustele ning uue ajastu algusele nii Kairos kui Egiptuses.

Kurt Vonnegut: Esseed

USA autor, näite- ning ulmekirjanik, aktivist ja humanist Kurt Vonnegut (1922-2007) on avaldanud lühijutte, esseesid, artikleid, romaane, näidendeid ning memuaare.

Vonneguti loomingul on keskne on sõjavastane ning selles raames ühendriikide vastane toon, tema romaanidele on aga samuti omased satiirilised elemendid ning reaalsuse piire ületav must huumor.

Hiljuti lugesin uuesti Vonneguti ulmesatiiri "Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda" - lähemalt siin (link).

Kuid otsustasin Vonneguti nö. ilukirjandusest hetkeks eemalduda ning kätte võtta tema esseekogumik "A man without a country - A Memoir of Life in George W. Bush's America" ehk umbes tõlgitult "Riigita mees - memuaarid George W. Bushi Ameerikast".

Tegu on üpris selgelt kergeloomulise, kuid Vonneguti isiklikke veendumusi väljendava lühivormis kirjutatud esseekogumikuga, mis täis muhedalt vormitud tsitaate autori poliitiliste, moraalsete ning muudlaadi vaatenurkade kohta.

Vonnegut räägib oma elust, kapitalismist, maailmakaubanduse suurjõudude pattudest, Ühendriikide suurkujudest, töölisklassi tugevuse imetlusväärsusest, maailmarahu ideaalidest, suhetest meeste ja naiste vahel, vanadusest, poliitilisest radikaalsusest ja kunsti kunstilisusest - ehk siis praktiliselt kõigest, mille üle üks mees oma üle kaheksakümne aasta pikkuse elu jooksul võiks mõtiskleda.