Arvamusreede, 4/17: Räägime raamatute uuesti lugemisest

Tänase mõtiskluse inspiratsioon pärineb paari nädala tagusest Hesse ning eelmise nädala Faulkneri postitustest ja osaliselt ka nende postituste kommentaariumist.

Olen suur Hesse fänn ja "Klaaspärlimängu" nüüdseks lugenud kolm korda ning võtsin saja raamatu nimekirja raames loetud Faulkneri uuesti kätte Nobeli kirjanduspreemia laureaatide lugemise raames.


Selles seoses olen aga tihti täheldanud, et tihti muutuvad mõnd aastate eest loetud raamatut uuesti kätte võttes sellega seonduvad muljed ja emotsioonid, nagu mõnd filmigi uuesti vaadates avanevad uued detailid ning vanad teadmised nihkuvad ehk uude valgusse.

Seega tõstatan küsimuse: millistel põhjustel tasub raamatuid üldse uuesti lugeda ning millised on juba nähtud kirjanduse taasavastamise tagajärjed?

Toon siinkohal paar näidet oma isiklikest kogemustest: olen hiljuti teistkordselt riiulist toonud Dostojevski, Hesse ning Faulkneri romaanid. Sellest lähtuvalt siis ka minu vastused sellele küsimusele. Ootan aga ka huviga teie kommentaare antud teemal! ;-)


Romaani uuesti lugemine võimaldab hiljem küpsema silmaga romaani paremini mõista. Faulknerit oli mul seitse aastat tagasi raske mõista, sest tema kompleksne stiil nõudis niivõrd palju energiat, et sisu ei avanenud mulle emotsionaalselt piisavalt intensiivselt, et oleksin figuuride saatusega kaasa läinud. Nüüd aga nautisin Absalomi lugemist hoopis enam.
Olen tänu Faulkneri taasavastamisele isegi valmis uuesti Joyce'i proovima. ;-)

Tõeliselt meisterlike romaanide narratiivid ja figuurid on aastate möödudes aina mitmekesisemad. Näiteks nägin Dostojevski "Idiooti" ning "Kuritööd ja karistust" lugedes varem esimest kui õnneliku lõpuga lugu, ühe ühiskonna poolt lollikesena põlatud mehe sisemise valgustuse leidmist, ning teist kui sünge maailma sündete tegelaste allakäiku. Kuid mõlemate romaanidega üheksa aastat hiljem uuesti tutvudes - miskipärast loen neid alati tandemis, oluline põhjus puudub - avanes mulle hoopis uus perspektiiv protagonistidele ja nende motivatsioonile - sedakorda "Idioot" kui päästmatult naiivse hinge traagiline allakäik ja "Kuritöö ja karistus" kui ühe neetu lunastuse lugu. Nautisin mõlemaid elamusi ning mäletan selgelt imestust, kui veel meeles püsinud perspektiiv muutus.

Teatud figuuride ning lugude mõistmine võib täielikult muutuda, ning võrdluse abiga on paremini näha lugeja isiklike seisukohtade areng ja kasv. Näiteks olin tõsiselt vaimustunud Hesse "Klaaspärlimängust" seda keskkoolis lugedes, kuid sel aastal "Klaaspärlimängu" uuesti lugedes nägin selle jäikust, kus näiteks "Nartsiss ja Goldmund" hoopis orgaanilisemalt-plastilisemalt sama problemaatikat lahkavad. Seetõttu ei muutunud ka mitte mu imetlus Hesse suhtes, vaid lemmikromaani positsioon nihkus.

Autor on erinevad romaanid kirja pannud aastate möödudes. Oma lemmikautoritele tuleks aastate möödudes samuti korduvalt tähelepanu kinkida. Ühest küljest tutvun muidugi elusolevate lemmikautorite uue loominguga selle ilmumise korras, kuid meie seast lahkunud autoreid on võimalik lugeda suuremas portsus või pikaldaselt. Kui mõni autor teid tõeliselt huvitab, on targem varasemast loomingust alustada ning siis kronoloogiliselt edasi minna, sest see võimaldab teil autorit ning tema keskset problemaatikat tõeliselt mõista, nagu mina näiteks Hermann Hesse või Thomas Manni puhul üha enam olen avastanud.


Kokkuvõttes ütlen mina, et kui mingi pisike osa teist tunnetab, et teatud põhjustel võiks mõne raamatu uuesti kätte võtta, siis on see igati hea mõte. Proovige julgelt keerulisemaid kirjandusvorme mõista, ja proovige uuesti, kui alguses ei õnnestu.

Kuid ärge imestage, kui teie arvamus romaanist või perspektiiv mõnikord vaid nüanssides, kuid vahel täielikult muutub - isikliku arvamuse regulaarne revideerimine laiendab teie kirjanduslikku, filosoofilist-moraalset, inimlikku, tundelist silmaringi ning see kehtib minu arvates igal juhul ka lemmikkirjanduse kohta.

Milliseid romaane teie üha uuesti loete? :-)

Nobeli kirjanduspreemia 1950. Bertrand Russell: "Valik esseesid" (Unpopular essays, 1950)

Briti filosoof, esseist, filoloog ning matemaatik Bertrand Arthur William Russell (1872-1970) on analüütilise filosoofia peamine alusepanija ning briti idealistliku suuna revideerija. Samuti mõjutas ta suuresti matemaatilise loogika arengut.

Russelli poliitilised ning filosoofilised seisukohad on äratanud erinevaid reaktsioone ning toonud erinevaid tagajärgi - näiteks pidi Russell oma patsifistlike vaadete ning sõjavastalise tegevuse tõttu taluma Esimese maailmasõja ajal vangipõlve.


Lugesin kümnest esseest koosnevat kogumikku "Ebapopulaarsed esseed" (Unpopular essays, 1950). Russell kirjutab põhimõtteliselt kõigil kesksetel teemadel - filosoofia põhiküsimused läbi ajaloo, poliitika ja filosoofia seosed, sotsiaalne võrdsus, hariduse tähtsus, eetika põhiküsimused, sotsioloogilised teooriad ning maailma ajaloo tuleviku ja mineviku head ja halvad jooned ning sündmused.

Russelli esseekogumiku pealkiri ning selle vastuvõtt on sisulised vastandid, kuna tema esseed ning tema üldine stiil on väga ladusalt, lausa mõnusalt loetavad - valmistusin lugema kuivavõitu tekste kuid leidsin huvitavad, kerged, ajaloolised-filosoofilised-üldised argumentatsioonid.

Most of the following essays, which were written at various times 

during the last fifteen years, are concerned to combat, 

in one way or another, the growth of dogmatism, 

whether of the Right or of the Left, which has hitherto characterized 

our tragic century. This serious purpose inspires them 

even if, at times, they seem flippant, for those who are solemn 

and pontifical are not to be successfully fought 

by being even more solemn and even more pontifical. (Preface - eessõna)

Russelli seisukohad on põnevad ning tema autentsus imetlusväärne: ta kritiseerib näiteks ebatavalisel kombel Platonit ja Hegelit, kirjeldades Politeiat ja Hegeli filosoofia poliitilisi (katastroofilisi) tagajärgi. Samaaegselt kiidab Russel näiteks Locke'i empirismi ja selle positiivseid seoseid demokraatiaga.

Russell on aga ka valmis kritiseerima iseend - oma töödes gomeetriast avastas ta, et teda eelnevalt tugevalt mõjutanud Kanti teesid ei ühti matemaatiliste leidudega ning loobus Kantist täielikult.

Russell argumenteeris filosoofia laialdase leviku ning käsitlemise kasuks, näiteks argumenteerib ta teises essees filosoofia praktiliste ning vaimsete eeliste eest ning soovitab üldise heaolu nimel indiviidil filosoofia põhiküsimustega tegeleda.


Nii filosoofiasõpradele kui -huvilistele on Russelli esseekogumik seega hea sissejuhatus ning kerge üldiste küsimuste ja paljude filosoofiliste seisukohtade ajalooline kokkuvõte. Loomulikult tuleb meeles pidada, et Russelli seisukohad on väga subjektiivsed ning kuigi hästi argumenteeritud, siiski mingis aspektis vaid tema arvamus. Kuid kuna Russell ning tema põhimõttekindlus ja liberaalse empirismi argumendid mulle subjektiivselt samuti sobivad, olin nii stiili kui sisuga rahul.

Soovitan Russelli esseesid filosoofiahuvilisele kindlasti!

Hea lühike inglisekeelne kokkuvõte esseekogumiku sisust ja põhiteesidest on loetav siit (link)
"Unpopular Essays" inglisekeelne täistekst on loetav siit (link)
Ülejäänud Russelli tekstid saab inglise keeles alla laadida siin (link)

Nobeli kirjanduspreemia 1949. William Faulkner: "Absalom, Absalom!" (1936)

Ameerika kirjanik, näitekirjanik, esseist ja eksperimentalist William Cuthbert Faulkner (1897-1962) kirjutas eelkõige jutustusi ning romaane elust fiktiivses Yoknapatawpha maakonnas, mis põhines Faulkneri kodukandil Mississipi osariigis.

Faulkneri tuntuimad romaanid on "Hälin ja raev" (The Sound and the Fury, 1929), "Absalom, Absalom!" (1936) ning „Kui ma olin suremas“ (As I Lay Dying, 1930). Kaks tema romaanidest on pälvinud Pulitzeri kirjandusauhinna ning eelmainitud romaanidest vähemalt üks on kindlal kohal kõigis 20. sajandi klassike nimekirjades.

Faulkner pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1949.


Olen eelnevalt - seitse aastat tagasi! - lugenud nii "Hälinat ja raevu" (link) kui "Absalomi" (link) kuid kuna Faulkner kuulub Nobeli kaanonisse, otsustasin eelnevalt liig ekstsentrilisteks tituleeritud ja põlatud romaani taas kätte võtta ning oma isiklikku arvamust veidi muuta. Vaimse kasvuga kaasneb võime teatud kirjandust mõistma hakata, mis eelnevalt pinget ei paku.

Piiblis kirjeldatud Absalom, Taaveti poeg, kes kuninga vastu mässas ning kindral Joabi poolt tapeti, on romaani pealkirja inspiratsiooniks. Üldiste teemadena tooksin esile meheks saamise ning olemise probleemid, isa-poja suhted, reetmine ning usaldus, lõunaosariikide orjapidamise kommete ning sellest tulenevate keelatud suhete ning stigmade tagajärjed ning metatasandil jutustaja usaldusväärsuse ja narratiivi lineaarsuse olulisuse või siiski pigem mitteolulisuse.


"Absalom" on mulle hetkel meenuvalt ainus romaan, kus on vajalik raamatu lõpus kirjeldatud sündmused kronoloogiliselt reastada, sest tegu on jutustusega erinevatest perspektiividest, ning mis päriselt juhtus pole esiteks kellelegi sajaprotsendiliselt teada ning teiseks on iga jutustaja omakasust motiveeritud.

Faulkneri romaanid kirjeldavad küll süvitsiminevalt lõunaosariikide ühiskonna suurimaid probleeme - mustanahalise või isegi vaid kaheksandikus mustanahalise mehe elu, stigmat õlal kandes, raha nimel rabamine ja meheks olemise pereisaks olemisest kõrgemale tõstmine -- pigem taustprobleemina esile toodud lõunaosariigi naise osaline nähtamatus ja tähtsusetus ning sellest tulenevalt nukker ja piiratud elu.

Samuti huvitav on mittearmastus poolõe ning -venna vahel - ühest küljest selle piiratud elus istuva naise tundmatu kord kohatud mehe idealiseerimine ja igavene ootamine lubaduse põhjal, ei verbaalsel ega kirjalikul, vaid interpretatsiooni põhjal loodud kujul antud -


Kuid siiski kõigist neist sisulistest keerulistest konstruktsioonidest ning üpris inimlikuna tunduvatest väga puudulikest karakteritest - tematiseeritakse kas nende traagilist naiivsust või radikaalset oma-sihtide-nimel-teistest-üle-astuvat-egoismi - on kogu loo kirjeldamise stiil,

sest Faulknerit ei huvita narratiivi lineaarne kajastamine, teda huvitab teatud situatsioonide külluses kirjeldamine, sest neid erinevate inimeste silme läbi korrates ning kirjeldustes emotsioone tükeldades ilmnevad erinevad tagajärjed ja kuidas üks traagiline kohtumine käputäie elusid rikkus, kuidas paljud maailmast kildugi nägemata hääbuvad ja surevad, kuidas meeste enesepettumisest tulenev kibedus nad võimalikust hingelisest lunastusest eemale tüürib ja kuidas naiste idealistlik naiivsus nad eesriide taha aheldab. Ning milliste sõnade ja lausete ja tooni ja lausekombinatsioonide ja omadussõnade ja eufooria või apaatiaga on võimalik seda kõike kirjeldada.

 Faulkner on raske lugemine, ning tihti tuleb tema mõistmiseks aega võtta. Soovitan eelnevalt sündmuste kronoloogia läbi lugeda ning siis järk-järgult, ettevaatlikult Faulkneri romaanidesse süveneda. Sest iga "Absalomi" lehekülg on stilistiline meistriteos, mille tuumani jõudmiseks tuleb lugejal end aga eelnevalt veidi ette valmistada.


Põnev on teda enesele ette lugeda - võibolla olekski parim lugeda vaid nii aeglases tempos, või ette võtta audioraamat, sest Faulkneri stiil puhtlingvistilisest-leksikoloogilisest-morfoloogilisest perspektiivist on ääretult põnev uurimusobjekt.

Mis puutub tema komplekssusesse võrreldes ülejäänud kirjandusliku maailmaga: "Absalomi" kuuendas peatükis, siin fotol lk. 184 on osaliselt äratoodud kolme ja poole lehekülje pikkune Guinnessi rekordite raamatus ametlikult ära märgitud "Pikim lause romaanis".


Seega soovitan vaid edasijõudnutele ;-)

Ekskurss filmilinale: "Ameerika pastoraal" (2016)

Tuntud USA kirjaniku Philip Rothi romaan "Ameerika pastoraal" lõi laineid eelkõiga USA kirjandusmaastikul.

Nõudlikust, kuid kindlasti lugemisväärsest romaanist, mille kibemagus pealkiri selle sisu ilmselt kõige paremini kirjeldab - ühe pere traagiline kokkuvarisemine radikaalsete poliitiliste revolutsioonide mõjul ning taustal 60ndatel ning 70ndatel aastatel.

Romaanist oli selles blogis eelnevalt juttu siin ( link).


Eelmisel aastal ilmus romaani ainetel vändatud samanimeline film, peaosades Ewan McGregor, Jennifer Connelly ning Dakota Fanning. Tegu on samaaegselt McGregori režissööridebüüdiga.

"Ameerika pastoraal" romaanina on kohati väga pikaldane, kuid alati kui mitte parasjagu narratoloogilisel, siis informatiivsel tasandil väga intensiivne. Filmivormis on teda väga keeruline lahendada, austades nii vormi kui sisu põhilisi elemente. Ka kogenud režissöör peaks filmi edu tagamiseks ületama nii mõnedki takistused ning struktuuri kas täielikult austama või pea peale pöörama. Fataalne oleks kõigile elementidele vaid osaliselt tähelepanu pöörata ning kahjuks on McGregor teinud just seda ja hävitanud romaani mõjuefektid filmiadaptsiooniga peaaegu täielikult.

Toon siiski välja mõningad positiivsed jooned ning üritan filmi ja romaani veidi kõrvutada.


Romaan algab lühikese raamjutustusega protagonisti koolikaaslase imetlevast perspektiivist, räägib esmalt Seymour "Swede" Levovi elust, tema saavutustest ning koolikaaslaste poolt osaks saanud imetlusest. Levov on oma kooli kangelane ning jutustaja tahab seda kindlasti esile tuua ning rõhutada, enne kui jutustus perspektiivi ning sellega ka tooni vahetab.

Filmi visuaalne sünge-külmavärviline kontseptsioon ühtib suuremalt jaolt romaaniga, kuid tähelepanu pole pööratud Rootslase väliselt täiusliku elu ning sisemiselt keerulise elu kontrastile. Raamjutustuse vorm esineb ka filmis, kuid lühike Rootslase tutvustus ei anna piisavalt aega ega sisalda piisavalt hinge, et hoomata imetlust ning Levovi tugevat mõju oma koolile. Samuti oleks idüllilise pastoraali kategooria ning tegeliku traagilise narratiivi sisu saanud paremini välja tulla, kui kogu film poleks olnud ühtlaselt süngetes toonides lahendatud. Sel juhul poleks raamjutustuse filmivõtmine olnud vajalik.

Nendin aga siiski, et kui keskenduda vaid põhiloole ja vormist mitte välja teha, on teatud stseenid tehtud suurepäraselt. Enamik konstellatsioone tähtsamates üksikstseenides jäljendab üks-ühele mõnd teist filmi või on - ütleme siis mitte ebaoriginaalne vaid pelgalt klassikaline - (Rita lähivõte hotellitoas; dialoogid Rootslase ja tema naise ning Rootslase ja tema tütre vahel, Rootslase jalutuskäik tumedatel tänavatel, Rita kaubikus minemakihutamine, Dawn Levovi depressiooni ja refleksiooni astmed, vihapursked, aknast-välja-vaatamised jne).



Romaani põhiline, valuline konflikt, mis selle lugemisel üha enam välja koorub, on suhe isa ja tütre vahel. Merry Levovi suhted emaga on küll samuti keerulised, kuid isa püüded tütart päästa ning sellele järgnev on kõige ilusam, südantlõhestavam osa. Kahjuks on filmi narratiiv keskendatud Rootslase ja Dawni suhte loomisele ning abielu lõhenemisele - rohkem aega filmist on pühendatud selle loo, mitte isa ja tütre suhte sünni ja lagunemise loo jutustamisele. Jennifer Connelly mängib oma rolli väga hästi ning pigistab oma stseenidest välja kõik vajalikud emotsioonid. Üksikute stseenidena on tema dünaamika McGregoriga ning nende tundelised dialoogid vägagi vaadatavad. Samuti on teatud stseenid - segmendid Merry nooruspõlvest, tema nooreks naiseks saamisest ning viimaks tema muutumisest - ilusasti lahendatud ning esteetilised, vaadatavad, ja näiteks muusikaliselt maitsekas tasakaalus - vaikus ning mittevaikus on sobivalt seatud.

Kuid nende kaunite stseenide vahel puudub igasugune orgaanika, laiema loo stseenide abiga punumise oskus ning tihti ka üleminek ühelt dünaamikalt teisele. Film on liiga hüplev ja seosetu.


Üksikud stseenid teeb tugevaks ja mõjuvõimsaks näitlejatöö ning nii McGregor ise, Connelly, Fanning, kuid samuti Valorie Curry Rita kõrvalosas näitlevad tugevalt, intensiivselt ja mõistavad oma rolli väga hästi. Fanningu monoloogid filmi lõpukolmandikus on suurepärased ning sümbolism, väljendamaks tema huuli katva rätiku ja pärast pikka kannatusaega saavutatud kõnevabaduse seoseid (ei selgita selle seose tausta meelega, sest loodan, et loete Rothi romaani!) on lavastatud väga tabavalt.



Kuid taas on Merry arengust ära jäetud liiga palju aspekte, liiga palju suhteid figuuride vahel. Mul on raske uskuda, et näiteks Merry ja tema ema vaheline suhtlus või pigem tundetus on teadlikult lahendatud vaid ühe dialoogiga kahe naise vahel - pigem on see põhjendatud vajadusega keskenduda pigem ema kui tütre purustatud sisemaailmale.

Narratiivi neutraalselt seisukohalt jälgides võiks muidugi nõustuda, et ema minevikust põhjustatud tume olevik on samuti huvitav lugu, kuid Rothi narratiivi huvitavaim tegelane, Rootslase tütar on romaani keskmes ja peaks jääma ka filmi keskmesse.


Viimaks on ka liiga lühidalt mainitud romaani poliitilisi aspekte - võitlus mustanahaliste õiguste ees, nende seosed kindavabriku Newark Maidi mikrokosmosega (kindavabriku tekkelugu ning rolli ülejäänud suurfirmade maailmas pole praktiliselt üldse mainitud...) - filmis on vaid üks mustanahaline dialoogiga näitlejanna, kes kindavabrikus töötab ning tema tausta mainitakse vaid poole sõnaga!

Rothi romaan on igast aspektist vaadatuna tugevalt poliitiline ning päevapoliitika mõjutab kõigi tegelaste mõttemaailma ja dünaamikat (kui apaatne Dawn ehk välja arvata) - sellega on tegeletud liiga vähe, tõsiselt liiga vähe.


Kokkuvõtteks: Lugege Rothi "Ameerika pastoraali", see on sisutihe põnev romaan. Film võib vabalt jääda vaatamata.

Nobeli kirjanduspreemia 1948. T. S. Eliot: "Ahermaa" ja teisi luuletusi (The Waste Land, 1922)

Briti luuletaja, esseist, näitekirjanik ning kirjandusteadlane Thomas Stearns Eliot (1888-1965) sündis Ameerika Ühendriikides, kuid kolis 25-aastaselt oma päritolumaale ning jäi elu lõpuni sinna. 39-aastaselt anti Eliotile briti kodakondsus.

Elioti peetakse üheks 20. sajandi tähtsamaks luuletajaks, kuid tuntud on ka tema seitse näidendit, eelkõige "Mõrv katedraalis" (Murder in the Cathedral, 1935). Luuletustest tuntumad on "Ahermaa" (The Waste Land, 1922) ning 1943. aastal ilmunud luulekogu „Neli kvartetti“.

Lisaks luule ja näidendite kirjutamisele on Eliotil aga ka tähtis roll kirjandusteaduse arendamisel, kuna autor kirjutas ka esseesid traditsioonilise ning modernse kirjanduse sümbioosist ning kirjandusloo tundmise tähtsusest loomingulisuses protsessis.

1948. aastal pälvis T. S. Eliot Nobeli kirjanduspreemia, eelkõige kvartettide kogumiku eest.

Elioti luule on kompleksne, hoolikalt läbi töötatud struktuuri ning rütmiskeemidega, elegantne ning laulev, iga kirjandusteadlase jaoks tõeline lugemisnauding, intertekstuaalsusest pakatav.

Siin teile lugemiseks tükike "Ahermaad":

III. THE FIRE SERMON

The river’s tent is broken: the last fingers of leaf  

Clutch and sink into the wet bank. The wind  

Crosses the brown land, unheard. The nymphs are departed.

Sweet Thames, run softly, till I end my song.  

The river bears no empty bottles, sandwich papers,  

Silk handkerchiefs, cardboard boxes, cigarette ends  

Or other testimony of summer nights. The nymphs are departed.  

And their friends, the loitering heirs of city directors;

Departed, have left no addresses.  

By the waters of Leman I sat down and wept…  

Sweet Thames, run softly till I end my song,  

Sweet Thames, run softly, for I speak not loud or long.  

But at my back in a cold blast I hear  

The rattle of the bones, and chuckle spread from ear to ear.  

A rat crept softly through the vegetation  

Dragging its slimy belly on the bank  

While I was fishing in the dull canal  

On a winter evening round behind the gashouse.

Musing upon the king my brother’s wreck  

And on the king my father’s death before him.  

White bodies naked on the low damp ground  

And bones cast in a little low dry garret,  

Rattled by the rat’s foot only, year to year.  

But at my back from time to time I hear  

The sound of horns and motors, which shall bring  

Sweeney to Mrs. Porter in the spring.  

O the moon shone bright on Mrs. Porter  

And on her daughter  

They wash their feet in soda water  

Et, O ces voix d’enfants, chantant dans la coupole!

"Ahermaad" on täispikkuses võimalik inglise keeles lugeda näiteks siit (link) ning soovitan väga soojalt seda teha.

"Kvartette" on võimalik inglise keeles lugeda siit (link) ning Elioti enda esituses kuulata siit (link)

Samuti on internetis leida hulgaliselt Elioti luuletusi. (link)

Elioti isikust ning tema luule erilisusest on Mart Kuldkepp kirjutanud kompaktse artikli (siin)

Luulefännid, võtke Elioti jaoks aega, süvenege, mõtisklege ning nautige!

Andris Feldmanis: "Viimased tuhat aastat"

Esimene suurem suitsiidide laine sai alguse ülikoolidest. Raalide raginal, hüperprotsessorite vaiksel undamisel lahendasid masinad iiveldust tekitava kiirusega valemeid, teaduslikke probleeme ja hüpoteese. Teadlased ajasid masinate teadusel näpuga järge, aga read kihutasid eest, moondusid, muutusid üha mõistetamatumaks. Sellel polnud enam mõtet, universum ei vajanud enam inimeste mõistmist, kes olid iseennast asendanud ja jälgisid nüüd kõike kõrvalt, segaste ja hirmunud pilkudega. Mitu tippteadlast sooritas lühikese aja jooksul enesetapu, nad olid kõige targemad inimeste seas. Stanfordi ülikooli hindust biokeemia professor, kelle IQ oli ligi 200. Kaks Harvardi informaatika tippteadlast, terve Yale’i sotsiaalteaduste teaduskond. Kollektiivne enesetapp. Maailma lehed kirjutasid ja ahhetasid. Inimesed hakkasid teadust kartma, isegi kõige ihaldatumad õppeasutused ei leidnud endale õpilasi. Vanemad keelasid lastel ülikooli mineku. Niko ise oli käinud kuueklassilises koolis. Ta oli kaheteistaastane, kui ta lugema ja kirjutama õppis. Lisaks natuke matemaatikat, Vana Kultuuri ajalugu, Suure Sõja ajalugu, toitumisõpet, kehalist kasvatust, psühholoogiat, terviseõpet. See kõik oli suure pöörde algus, pöörde, mis suunas inimese pilgu iseendale, aga mida enam ta vaatas, seda suuremaks muutus tühjus, mis imes endasse hinge ja seejärel kõik muu.

Eelkõige stsenaristina tuntud, Tartu Ülikoolis filosoofiat õppinud ning Eesti Päevalehe kultuurikülgede filmitoimetajana töötanud Andris Feldmanise (sünd. 1982) esimene romaan "Viimased tuhat aastat" ilmus sel aastal ning räägib postapokalüptilisest tulevikust ning inimeste hääbumisest masinate ülemvõimule allutatud maailmas.

Feldmanise eesmärk tundub olevat inimliku teadvuse globaalse suremise viimases faasis kirjeldada ühe keskmise indiviidi ärkamist. Tema meetodid on selgelt stsenaristile omased - tihti jäin lugedes hetkeks peatuma, sest kirjeldatust oleks võinud minna otse stseenidele filmilinal.


"Viimase tuhande aasta" protagonist Niko elab Berliinis ning elab isikupärata, refleksioonideta elu. Tema hea sõber Martin, Niko kontrastfiguur, püüdleb aga pidevalt uute äärmuslike kogemuste suunas - narkootikumid, seks, muusika, kino, kunst, mis on romaani maailmas hääbunud hobid, mille vastu enam huvi tunta ei osata.

Nagu ülal loetavast napist kirjeldusest ilmneb, on "masinad" võtnud maailma üle võimust ning intellekti ja teaduse inimestepoolne arendamine muutub mõttetuks. Masinad vaid hoolitsevad nende eest, raha pole enam käibel, kõígile jagatakse vajalik. Individuaalsus ning see, mida hingeks nimetada võiks, on keskmise isendi elust täielikult kadunud, kui ekstreemjuhud nagu Martin välja arvata.


Niko elu justkui muutuks, kui ta Verat kohtab ja nad kahekesi uue eksistenstitasandi kasuks otsustavad, kuid oma putukalaadsest eksistentsist - sõna otseses mõttes, Niko ning Vera asuvad elama klaasist majja! - ei pääse romaani lõpuks kumbki.

Paljud "Viimase tuhande aasta" sisulised elemendid on väga tüüpilised ning mitmed visuaalsed kirjeldused jäävad napiks, kus romaanikirjanik oleks jutustanud ning süübinud detailidesse. Stilistiliselt on tegu stsenaariumi ning romaani sümbioosiga, kus iga aspekt pole täiuslikult lahendatud. Kuid teades, et tegu on debüütromaaniga ning teades, millega autor peaasjalikult tegeleb, olen nõus teatud aspektides andestama.

Andestama olen nõus, sest Feldmanis kompenseerib teatud filosoofiliste nüanssidega, mis on nutikad ning omalaadsed: kirjeldused meie aja nutifonide sõltuvusest, Niko lakoonilise kuid huvitatud tundelisuse areng, Vera ja Niko ebatavaliselt aus, mitteromantiline, funktsionaalne suhe ning hiljem kirjeldused laste ja vanemate suhetest.


Neutraalsele seisukohale jään ka romaani lõpu suhtes: autor on soovinud lõpetada oma mõtted ning läheb ajas hüpates inimeste soo väljasuremise punktini välja, mis on minu silmis taas liiga kinematoloogiline, mitte narratoloogiline võte. Viimaseks filmikaadriks sobiks Take Five suurepäraselt, kuid säärane epiloog antud romaanile on üleliigne.

Sisuline lõpp ning lõputragöödia sõnadeta sõnum aga on Feldmanise sünge maailmaga täiuslikus harmoonias ning kui romaan lõppeks stseeniga Niko jõe ääres, oleks kogupilt täpselt selline, nagu Feldmanis minu arvates joonistada tahtis.


Mis täpselt juhtub, ma ei avalda, sest arvan, et "Viimased tuhat aastat" on stilistilistest apsudest mööda vaadates sisuliselt ning ideeliselt lugemist väärt - Feldmanise perspektiiv surnud inimlikkusele ning surevale-süngele maailmale on põnev, tema mõttekäigud paeluvad.


Katkendit Feldmanise debüütromaanist on võimalik lugeda siit (link)
Madis Järvekülje arvustus err-i kodulehelt (link)