Nobeli kirjanduspreemia 1949. William Faulkner: "Absalom, Absalom!" (1936)

Ameerika kirjanik, näitekirjanik, esseist ja eksperimentalist William Cuthbert Faulkner (1897-1962) kirjutas eelkõige jutustusi ning romaane elust fiktiivses Yoknapatawpha maakonnas, mis põhines Faulkneri kodukandil Mississipi osariigis.

Faulkneri tuntuimad romaanid on "Hälin ja raev" (The Sound and the Fury, 1929), "Absalom, Absalom!" (1936) ning „Kui ma olin suremas“ (As I Lay Dying, 1930). Kaks tema romaanidest on pälvinud Pulitzeri kirjandusauhinna ning eelmainitud romaanidest vähemalt üks on kindlal kohal kõigis 20. sajandi klassike nimekirjades.

Faulkner pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1949.


Olen eelnevalt - seitse aastat tagasi! - lugenud nii "Hälinat ja raevu" (link) kui "Absalomi" (link) kuid kuna Faulkner kuulub Nobeli kaanonisse, otsustasin eelnevalt liig ekstsentrilisteks tituleeritud ja põlatud romaani taas kätte võtta ning oma isiklikku arvamust veidi muuta. Vaimse kasvuga kaasneb võime teatud kirjandust mõistma hakata, mis eelnevalt pinget ei paku.

Piiblis kirjeldatud Absalom, Taaveti poeg, kes kuninga vastu mässas ning kindral Joabi poolt tapeti, on romaani pealkirja inspiratsiooniks. Üldiste teemadena tooksin esile meheks saamise ning olemise probleemid, isa-poja suhted, reetmine ning usaldus, lõunaosariikide orjapidamise kommete ning sellest tulenevate keelatud suhete ning stigmade tagajärjed ning metatasandil jutustaja usaldusväärsuse ja narratiivi lineaarsuse olulisuse või siiski pigem mitteolulisuse.


"Absalom" on mulle hetkel meenuvalt ainus romaan, kus on vajalik raamatu lõpus kirjeldatud sündmused kronoloogiliselt reastada, sest tegu on jutustusega erinevatest perspektiividest, ning mis päriselt juhtus pole esiteks kellelegi sajaprotsendiliselt teada ning teiseks on iga jutustaja omakasust motiveeritud.

Faulkneri romaanid kirjeldavad küll süvitsiminevalt lõunaosariikide ühiskonna suurimaid probleeme - mustanahalise või isegi vaid kaheksandikus mustanahalise mehe elu, stigmat õlal kandes, raha nimel rabamine ja meheks olemise pereisaks olemisest kõrgemale tõstmine -- pigem taustprobleemina esile toodud lõunaosariigi naise osaline nähtamatus ja tähtsusetus ning sellest tulenevalt nukker ja piiratud elu.

Samuti huvitav on mittearmastus poolõe ning -venna vahel - ühest küljest selle piiratud elus istuva naise tundmatu kord kohatud mehe idealiseerimine ja igavene ootamine lubaduse põhjal, ei verbaalsel ega kirjalikul, vaid interpretatsiooni põhjal loodud kujul antud -


Kuid siiski kõigist neist sisulistest keerulistest konstruktsioonidest ning üpris inimlikuna tunduvatest väga puudulikest karakteritest - tematiseeritakse kas nende traagilist naiivsust või radikaalset oma-sihtide-nimel-teistest-üle-astuvat-egoismi - on kogu loo kirjeldamise stiil,

sest Faulknerit ei huvita narratiivi lineaarne kajastamine, teda huvitab teatud situatsioonide külluses kirjeldamine, sest neid erinevate inimeste silme läbi korrates ning kirjeldustes emotsioone tükeldades ilmnevad erinevad tagajärjed ja kuidas üks traagiline kohtumine käputäie elusid rikkus, kuidas paljud maailmast kildugi nägemata hääbuvad ja surevad, kuidas meeste enesepettumisest tulenev kibedus nad võimalikust hingelisest lunastusest eemale tüürib ja kuidas naiste idealistlik naiivsus nad eesriide taha aheldab. Ning milliste sõnade ja lausete ja tooni ja lausekombinatsioonide ja omadussõnade ja eufooria või apaatiaga on võimalik seda kõike kirjeldada.

 Faulkner on raske lugemine, ning tihti tuleb tema mõistmiseks aega võtta. Soovitan eelnevalt sündmuste kronoloogia läbi lugeda ning siis järk-järgult, ettevaatlikult Faulkneri romaanidesse süveneda. Sest iga "Absalomi" lehekülg on stilistiline meistriteos, mille tuumani jõudmiseks tuleb lugejal end aga eelnevalt veidi ette valmistada.


Põnev on teda enesele ette lugeda - võibolla olekski parim lugeda vaid nii aeglases tempos, või ette võtta audioraamat, sest Faulkneri stiil puhtlingvistilisest-leksikoloogilisest-morfoloogilisest perspektiivist on ääretult põnev uurimusobjekt.

Mis puutub tema komplekssusesse võrreldes ülejäänud kirjandusliku maailmaga: "Absalomi" kuuendas peatükis, siin fotol lk. 184 on osaliselt äratoodud kolme ja poole lehekülje pikkune Guinnessi rekordite raamatus ametlikult ära märgitud "Pikim lause romaanis".


Seega soovitan vaid edasijõudnutele ;-)