Friday, February 10, 2017

Ekskurss filmilinale: "Ööloomad" (Nocturnal Animals, 2016)

Lavastaja Tom Fordi uus draama "Ööloomad" (peaosades Amy Adams ning Jake Gyllenhaal) räägib muuseas armastuse vägivaldsusest, võimetusest elu paramatusi muuta ning oma vanemateks muutumise valusatest tagajärgedest.

Seda postitust on võimalik lugeda filmi eelnevalt vaatamata - jätan sisu ning lõpu avaldamata. Lühidalt soovitan kohe: jooksuga kinno! ;-)


"Ööloomad" jutustab esiplaanil kunstivahendaja Susan Morrow (Amy Adams) luhtunud abielust kirjanik Edward Sheffieldiga (Jake Gyllenhaal). Viimasest kohtumisest on möödas aastaid ning äkitselt saadab Edward Susanile romaani pealkirjaga "Ööloomad", mis talle pühendatud.


Susan asub romaani lugema, ning romaanist saab film, ja sellest hetkest peale hägustuvad piirid reaalsuse ja fiktsiooni vahel. Filmis öistel Texase teedel sõitva perega juhtub kohutav tragöödia, pereliikmete vastu pannakse toime andestamatu kuritegu ning pereisa asub kohaliku šerifi abiga süüdlasi jälitama. (šerifi mänginud Michael Shannon nomineeriti muide parima meeskõrvalosatäitja rolli eest Oscarile)

Iga Tom Fordi film on visuaalselt vaikselt võimas - tagasihoidlikud külmad värvid, minimalistlikud stseenid, toimumispaik öö - nagu juba pealkirigi ette hoiatab - ning kolmas peategelane vaikus annavad muljele tohutult juurde.

Juba varakult saab selgeks, et romaan ise, romaanis toimuv ning kuidas see Susanit mõjutab, on väga intensiivsed emotsioonid, kuid Amy Adamsi esitus on laitmatu. Peen ahastus, mis romaani sündmuste hargnemisel tema silmisse ilmub ning väikesed reaktsioonid romaanis toimuvale absoluutsele lagunemisele on ääretult põnev jälgida.


Filmi idee ei olegi teatud narratiivi kuuluvaid sündmusi lineaarses või üleüldse tüüpilise filmina jälgitavas järjekorras näidata - filmi idee on näitada emotsionaalset kaost, mille Susan oma eksabikaasa elus põhjustas ning kuidas Edwardi täieliku abituse ning võimaliku perekonna vägivaldselt tema elust rebimine tekitas temas surmalaadseid emotsioone - vaid täieliku lootusetuse rüpest võib sündida nii brutaalne romaan kui seda on "Ööloomad".

Mäng kahe süzhee vahel, mil hakatakse näitama stseene Edwardi ja Susani kurameerimise ning abielu ajast, hapusid suhteid Susani jõukast snoobist ema ning Edwardi vahel, sellest tulenevat murenemist ning Susani 'kuritegu', sellele järgnevalt teist abielu 'sobiva' kuid väärtusetu mehega, kes teda vaid ära kasutab ning õnnetuks teeb - kuidas Susanil tuleb kogu lahkumineku valu uuesti üle elada,

ning loomulikult filmi tõsiselt hea, ootamatu lõpp, mida ma teile ei avalda, sest soovitan väga soojalt "Ööloomi" vaatama minna. Pea kaks tundi mööduvad märkamatult.


Tom Ford on visuaalse mängu ning emotsionaalse mängu meister ning "Ööloomad" sügavalt sünge kõigi inimlikkuse nõrkade, vägivaldsete ning koledate külgede võrratult esteetiline sümfoonia. Susani täiuslik välimus ning ümbrus vastanduvad nii tugevalt tema tühjale, vaikiva meeleheitega täidetud sisemaailmaga - südantlõhestav.

Soovitan väga soojalt. Väga soojalt.

No comments:

Post a Comment