Nobeli kirjanduspreemia 1939. Frans Eemil Sillanpää: "Vaga viletsus. Lõpule jõudnud soome elulugu" (Hurskas Kurjuus - päättynyt suomalainen elämäkerta, 1919)

Soome kirjanik Frans Eemil Sillanpää (1888-1964) on esimene Nobeli kirjanduspreemia pälvinud soomlane. Tema tuntumad, ka eesti keelde tõlgitud romaanid on "Vaga viletsus" (1919), "Noorena uinunud" (1931, eesti keeles "Silja"), "Inimesed suveöös" (1934) ja "Inimelu võlu ja vaev" (1945).

Sillanpää pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1939.

Tema teosed käsitlevad Soome talupoegade elu, unistusi, argipäeva ja viletsust ning tähtsamaid sündmusi soome ajaloos seoses rahva mõtete ja arvamustega poliitilise arengu suhtes.


Lugesin romaani "Vaga viletsus. Lõpule jõudnud soome elulugu" (1919), mille tegevus toimub 1860ndatest 1918. aastani ning kulmineerub Soome kodusõjaga. Romaani keskmes on talupoeg Toivola Jussi, kelle eluetappidega paralleelselt käsitletakse ka samaaegseid ajaloosündmusi, mis üha enam ja enam talupoegade argielus kajastust leiavad - ning romaani lõpuosas Jussi ääretult kurva saatuse irooniliseks põhjustajaks saavad.

Romaan jalutab oma hädise protagonistiga kaasa haledast algusest kibeda lõpuni: Jussi lapsepõlvest isa karmi käe all, noorukiks kasvamisest - Jumal ega noored neiud ei rääkinud temaga ei leeris ega kõrtsis -, abielust pragmaatilistel põhjustel, elust vaesuses, olematutest suhetest lastega ning pidevast asjata üritamisest veidi paremale järjele saada.


Ei Jussi isa Penjami ega Jussi ise - ega ka Jussi naine, lapsed või ükski teine figuur romaanis pole sümpaatiat kandev - tegu on lihtsa talurahvaga, kel tuleb aastaringset olelusvõitlust loodusega pidada ja kel pole aega emotsioonideks. Vaid mõte vabadusest ja proletariaadi ülestõusust, mis hiljem kodusõjaga kulmineeruvad, levivad aina enam ja enam, kuid kui Jussi poeg talle ajalehti saatma hakkab, on mees juba vana ja hall. Ärkamine sõidab temast üle ja litsub ta sõna otseses mõttes laiaks.

Olin "Vaga viletsust" lugedes tihti kahevahel, kas keskenduda või ei - Soome "Tõde ja õigus" see romaan minu jaoks tüübina oli, sest käsitleb taluelu ning talumehe võitlust iseenda, alkoholismi, inimliku ning loodusliku vägivalla ja nälja ning viletsuse vastu, unistades aga aeg-ajalt veidi, vaid veidi paremast elust.


Juba romaani alguses tehakse väga kiiresti selgeks, et õnnelikku lõppu ega idüllilist armastuslugu tulemas ei ole ja see aitab romaani realistliku pilguga lugeda. Jussi püüdlused end harida ning teiste inimestega emotsionaalseid ühendusi luua ning nii mõistuslike kui sõpruslike püüdluste tagajärjeks on vaid pettumused iseendas ja teistes. Kuidas Jussi kohati vaid pidevas ahastuses elab kuid siiski järjekindlalt edukama elu poole püüdleb, on väga pingeline ning kurb ja Jussi saatus on ühest küljest kaasahaarav. Teisalt on Jussi vaid tuhm, isekas, rohmakas talumees, kel pole jaksu ega soovi ei enese ega oma loomade või laste eest korralikult hoolitseda ning seega on ta oma allakäigu kenasti välja teeninud.

Konfliktne mitmekihiline ebaelegantne, ebasümpaatne sest igati alla keskmise figuur on pandud teiste ebasümpaatsete või pelgalt keskmiste figuuride keskele ja sellest lähtuvalt kirjeldatud esimeses pooles pigem perelugu ning teises pooles pigem Soome lugu. Mõlemad on oma universumi-iroonia-perspektiivist üpris huvitavad, kuid oli ka piisavalt peatükke, mida ma lugeda ei viitsinud, kuna "Tõde ja õigust" ning "Näkimadalaid" omal ajal neelasin ja "Vaga viletsus" läheb täpselt selle tüübi alla.

Soome ning üldiselt ajaloo huvilistele võiks Toivola Jussi saatus aga küll huvi pakkuda - poliitiliste sündmuste kajastus lihtinimese vähemõistvast perspektiivist muude kurbade sündmuste taustal soome talupoegade viletsas argipäevas on vägagi huvitav temaatika.


Sellest hoolimata pole Sillanpää romaan minu jaoks piisavalt hea, kuna tunnen piisavalt tema liigikaaslasi eesti kirjandusest, kes teda sisult ja temaatikalt ületavad.