Albert Camus: "Katk" (La Peste, 1947)

1957. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Prantsuse-Alžeeria nihilist, absurdist, üldiselt mõtleja, filosoof ja kirjanik ning muide andekas väravavaht jalgpallis, Albert Camus (1913–1960) ei pidanud end ise eksistentsialistiks, kuigi kriitikud teda eksistentsialistide ridadesse Sartre kõrvale paigutasid. Camus soovis oma ideid Sartrest lahus hoida, kuid ei kaasaegsed ega tänapäevalised ei olnud sellega nõus, seega on Camus tuntud kui eksistentsialismi lipulaev.

Autori päritolust rääkides: autor pärines nö. Pied-Noir-perest, st. tema vanemad olid isa prantslane ning ema hispaanlane, kes aga Alžeeriasse emigreerusid. Camus sai ülikoolihariduse Alžeerias ning kolis mingil hetkel Pariisi. Poliitiliselt aktiivne ning identiteedi poolest siiski rohkem prantslane kui alžeerlane - Alžeeria iseseisvumise idanemise protsess ning areng paelus muidu poliitiliselt väga aktiivset Camus'd vähem kui tema ema saatus selle taustal.

Camus on esimene Aafrikas sündinud Nobeli kirjenduspreemia laureaat. Samuti on ta kõige nooremana surnud Nobeli pälvinu - Camus hukkus 1960 autoõnnetuses. Mehe mantlitaskust leiti augustamata rongipilet - Camus otsustas viimasel hetkel reisida mitte abikaasa, vaid kirjastaja seltsis. Ka pärast laste sündi abielu institutsiooni tugevalt kritiseerinud ning ohtralt armukesi kogenud Camus oleks ilmselt omaenda surmast suurepärase lühijutu või näidendi kirjutanud.

Igasugustest siltidest hoolimata - täitsa Camus enda vaimus - võib 1947. aastal ilmunud "Katku" pidada eksistentsialismi pühaks graaliks, olgugi et Camus ei hooli idealismist ja institutsioonidest vaid keskendub absurdile ja humanismile; elu mõttetuse mõtlikule käsitlusele.

"Katk" ning "Võõras" (1942) on tuntumad proosateosed, lugeda võiks ka "Sisyphose müüti" ning eriti soovitan  esseekogumikku "Resistance, rebellion and death" (peaks olema eesti keeles "Mässav inimene").

Romaani toon on väga asjalik, jutustaja, kes end küll pidevalt mainib, kuid alati neutraalseks jääb, on lõpupoole iseend jutustajana tutvustav kuid romaani keskpaigast selgelt jutustajana äratuntav romaani peategelane, arst Bernard Rieux, kel tuleb Orani linna ründava ja laastava katkuda võidelda tubli aasta. Romaan on vähemalt jutustaja enese sõnul katku kroonika ning soovib jääda neutraalseks, kirjeldada vaid fakte, arve ning näidata linnas toimuvaid muutusi.

Salamisi ronib jutustaja muidugi ka inimeste sisemustesse - Rieux leppimine nii katku kui muude lähedasi laastavate faktoritega ning samaaegsed püüded oma patsiente nind nonde peresid surmaga lepitada on üks eksemplaarsetest viisidest ettekuulutamata hävinguga ümber käia. Katk lõppeks on vaid sümbol ootamatu ning indiviidist ja kollektiivist võimsama abstraktse võimu jaoks.

Eksemplaarsed on ka pastor Paneloux, kes palvete abiga katkust üle saada üritab, ajakirjanik Rambert, kes algselt iga hinna eest linnast plehku panna üritab, kuid siis abivalmiduse kasuks otsustab, ning mitmed teised figuurid, kelle surmaga silmitsi seismine mõnel juhul halvemini, mõnel juhul paremini lõpeb.

Camus' väga kunstlikult viide peatükki sätitud katkukroonika kulmineerub kolmandas vaatuses võika stseeniga noore poisi katkuseerumiga süstimisest ning sellele järgnevatest pikkadest surmaeelsetest piinadest. Kirjeldatakse, kuidas mehed murduvad, kuidas - huvitaval kombel, Rieux rahu-ise emast mööda vaadates - koguhulgas mujal, eemal viibivad või kirjeldustes mitte esinevad naisfiguurid - meesfiguurid oma täiesti olemasolevate teiste poolte eemalolekuga hakkama saavad, räägitakse inimlikkusest, kuid rahuliku, surma ning ahastust juba ennegi näinud arsti tooniga.

Rieux kui romaani jutustaja seisab mingis mõttes kõigist kõrgemal, kuna mees - strateegiline punkt - erinevalt kõigist teistest figuuridest - ei lange ahastusse ega murdu. Küll jutustab ta mingil hetkel oma naisest, kuid leiab seejärel taas oma tasakaaluka tagasihoidlikkuse ning hiljem meres ujudes kerge õnnehetkegi.

1992. aastal ilmus "Katku"
ainetel ka film

Inimlikkuse kirjeldamisel on üldiselt vaja emotsioone ning äärmuslikke situatsioone, antud romaanis on äärmuslik katk ise, mis Orani linna halastamatult ründab ning inimene kui pisike ühik pole indiviid, vaid tüüp. Seega on kogu romaan teoreetiliselt tüüpiline, sest katku stsenaarium on sama tüüpiline kui inimliku reageerimise variandid. Camus teab seda, kuid paneb kõigest hoolimata - nihilist ju ikkagi - kirja selle, mis inimese hinge sellistes üdini lootusetuses ellu jätab - lootuse enda. Katk taandub, inimesed juubeldavad, rongid sõidavad taas... Kuid ka elu helgema poole kirjeldus on vaid asjalik, vaatlev, kauge. Inimene on hea, halb, keskpärane, oma radikaalses muutumises huvitav. Vaid see on kirjeldamist väärt.

Kirjanikuna on ilmselt väga raske nii äärmuslikke elamusi kirjeldada kuid samaaegselt neutraalseks jääda.

Lugejana on teatud kohad kuiva kroonika stiili tõttu puised ning venivad, kuid äkitselt tõmbab miski taas jätkama ja see, mida ammu oli oodata, on kirjutatud nii paeluvalt, et lõpus juhtuvat teadeski on tähtis tee, mitte sihtpunkt.

Ja kas sellise analüütilise lugemiselamuse tekitamine polnudki mitte Camus eesmärk "Katku" kirjutades?

Tohutult huvitav kirjanik. Tutvuge. Lähenege mõistuslikult. Lubage elamus endasse. Seejärel tunnetage. Seejärel analüüsige uuesti.

Kelle elu oli kui palju väärt ja miks? Kas väärtus muutus mingitel otsustavatel hetkedel?
Kas Rieux on romaani moraalne kompass või tõesti pelgalt neutraalne kaasvaataja?
Kas katk kui ainus elu ja surma üle otsustaja on siinkohal Jumala kättemaksuga samastatav või pigem tõesti looduskatastroofi või sõjaseisukorra ülisuure hävinguga samastatav?
Kuidas sina reageeriksid, kui juhtuks nii ja kallim on parasjagu paarsada kilomeetrit eemal? Või hoopis kallim katkulinnas?

Küsimused, küsimused...


Camus' austajale võiks samuti meeldida:
Louis-Ferdinand Celine: "Reis öö lõppu" (link)
Jean-Paul Sartre: "Kinnine kohus" (link)

D. H. Lawrence: "Leedi Chatterley armuke" (Lady Chatterley's Lover, 1928)

Briti kirjanik David Herbert Lawrence (1885–1930) oli üks oma sajandi vastuolulisemaid kirjanikke. Tugevalt kritiseeritud James Joyce'i ning Joseph Conradi poolt, kiidetud mitmete oma aja mõjukamate kriitikute poolt, keelatud aastakümneteks... D. H. Lawrence on avaldanud tugevalt kirjutatud proosat, näitekirjandust, esseid ning luulet.

Lawrence kirjutas tugevalt, tundeliselt ja ausalt inimlikkusest, ühiskonnast, armastusest, seksist, industrialiseerimisest ning hinge hävingust selle tagajärjena. Tema romaanide keskmes on üldiselt piinade ning sisemiste võitlustega seotud armastussuhted.

"Leedi Chatterley armuke" on "Poegade ja armastajate" (1913) kõrval Lawrence'i tuntuim romaan. Esimene, tsenseeritud versioon ilmus 1928 - originaalvariandis oli romaan sõnade nagu f*ck ja c*nt kasutamise tõttu keelatud. Kui Penguin Books üritas 1960. avaldada originaalversiooni, kaevati nad kõigepealt kohtusse, Penguin võitis aga protsessi.

Romaan oli keelatud ka teistes maades ning on näiteks USA seksuaalrevolutsiooni alguse jaoks mõjuvõimas faktor. Ilmunud on ohtrad filmid Leedi Chatterley saatuse ainetel, nii euroopa kultuuriruumis kui ka näiteks Indias või USAs, varaseim prantsuse film L'Amant de lady Chatterley aastal 1955, mis oli neli aastat näiteks USAs keelatud, kuna väljendas pooldavat seisukohta abielus truuduse murdmise suunas.

Romaani keskmes on Leedi Constance Chatterley suhted enne abielu, abielu jooksul ning abielu luhtumise aegadel - kirjeldatakse realistlikult, sensuaalselt, kuidas Conny leiab ennast suhetes erinevate meestega, abielub nö. üles, aadliku Cliffordiga, leiab mehega koos olles teatud harmoonia kuid kehalise jaheduse, mis kulmineerub, kui Cliffordi sõjas haavatakse ning mees alakehahalvatusega koju tuleb. Constance leiab lohutust alguses platoonilises armastuses ning sõpruses, seejärel rahuldust teise mehe käte vahel, kuid armub siis metsavaht Mellorsisse ning alustab tulist afääri metsavahi metsamajakeses.


Raamatu keskmes on küll naise siseelu, kuid Lawrence võtab piisavalt aega ja lehekülgi, et kirjeldada kõigi tegelaste sisemuses toimuvat - Cliffordi nukrust, võimetust sündmusi muuta, sellele järgnevat ükskõiksust ja julmust; Connie tunnete muutumist ning taas muutumist, Mellorsi võitlust punguvate emotsioonide vastu, Connie isa uhkust oma tütre keevalisuse ning iseseisvuse üle, Cliffordi põetaja ahviarmastust patsiendi vastu.

Mõningad isegi tänapäeva lugejale perverssena tunduvad lõigud, millesse ma ei lasku, selgitavad romaani originaalteksti keelamise tausta - Lawrence kirjeldab ohtraid seksiepisoode ning tundeid kehas ja südames, mis orgasmi eel ja järel arenevad.


Ilmselt eelkõige autori julgus kuid samuti keha ja hinge sümbioosi kuid samaaegse ambivalentsuse ning tihtipeale ilmneva antagonismi kirjeldamine teevad Lawrence'ist väga, väga huvitava autori. Nagu heale kirjanikule omane, ei puudu aga ka ühiskonnakriitika – masinate poolne inimliku hinge kahandamine ning maailma automatiseerimine ja industrialiseerimine ning sellest tulenev üldine piin ja tundetus kogu ühiskonnas, eriti töölisklassis, on väga tähtis teema Lawrence'i romaanides. Kuna autori isa töötas kivisöekaevanduses, on eriti sellega seotud majanduslikud arengud tähtis loomingut läbiv teema.

Lawrence'i "Leedi Chatterley armuke" on piisavalt provokatiivne, et olla erootiliselt edukas, piisavalt analüütiline, et olla intellektuaalselt edukas, piisavalt emotsionaalne, et olla naislugejale elamuslik ning piisavalt seiklusrikas ja intelligentne et olla meeslugejale elamuslik. Soovitan seega igaühele, kes võimeline erootikat intellektuaalsest seisukohast mõistma ning samaaegselt sensuaalsest seisukohast nautima.


"Leedi Chatterley" täistekst internetis inglise keeles (link)

1906. Giosuè Carducci: "Barbaarsed oodid"

Itaalia luuletaja ning õpetaja ja professor ning hiljem senaator Giosué Carducci (1835–1907) pälvis esimese itaallasena Nobeli kirjanduspreemia aastal 1906. Põhjendus - süvitsiminev õpetlikkus ning tähelepanelikud kirjeldused, sisuline värskus ning lüüriline jõud.

19. sajandi lõpu itaalia luuletajatest kuulsaimad on Carducci, Pascoli ja d’A nnunzio, mõlemad minu arvates tänapäeva lugejale tuntumad, mõlemad aga ka stiililt modernsema suunaga. Carduccil õnnestus klassikalisi kultuuriideaale järgides ja Vergiliuse ja Horatiuse vormitäiust püüeldes Akadeemia kriteeriumidele enim sobida.

Carducci oli ateist ja itaalia patrioot ning avaldas tugevalt arvamust kiriku vastu, olla hilisemas eas öelnud, et Vatikan ja tema preestrid on "Itaalia tõeline vaenlane". 1865 ilmus lausa luuletus pealkirjaga "Hümn saatanale".

Carducci on küll tuntuim oma luuletuste poolest, kuid avaldas ka proosat ning tõlkis näiteks Goethet ja Heinet itaalia keelde - siiani tähtsad tõlked euroopa kirjanduse kontekstis.

Tuntuimad on hilisemad luulekogumikud "Uued värsid" ning "Barbaarsed oodid" (Odi barbare, 1877–1889), selle kogumiku eest eelkõige ka Nobel anti. Sõnavalik "barbaarne" viitab antud kontekstis mitte metslusele, vaid eelkristlikule sisule ning kirjeldustele Vana-Rooma ajast, mis Carducci luuletustes prominentsel kohal. Kuigi Carducci on pühendanud oode ka näiteks Giuseppe Garibaldile ning printsess Margherita di Savoiale, käsitleb enamik 56st oodist klassikalisemaid teemasid. Ka stiililt järgis Carducci klassikuid - Vergiliuse ning Horatiuse värsivormid ja -mustrid olid itaallasele tihti eeskujuks.

Üks ilusamaid ning itaalias väga tuntud luuletusi, ood Le fonti del Clitumno (1876) kirjeldab Clitunno jõe suudmes asuvate mägede ning itaalia maastiku ilu (järgneb ka tõlge):

Ancor dal monte, che di foschi ondeggia

frassini al vento mormoranti e lunge

per l’aure odora fresco di silvestri

salvie e di timi,

scendon nel vespero umido, o Clitumno,

a te le greggi: a te l’umbro fanciullo

la riluttante pecora ne l’onda

immerge, mentre

ver’ lui dal seno del madre adusta,

che scalza siede al casolare e canta,

una poppante volgesi e dal viso

tondo sorride:

pensoso il padre, di caprine pelli

l’anche ravvolto come i fauni antichi,

regge il dipinto plaustro e la forza

de’ bei giovenchi,

de’ bei giovenchi dal quadrato petto,

erti su ‘l capo le lunate corna,

dolci ne gli occhi, nivei, che il mite

Virgilio amava.

Oscure intanto fumano le nubi

su l’Appennino: grande, austera, verde

da le montagne digradanti in cerchio

L’Umbrïa guarda.

Salve, Umbria verde, e tu del puro fonte

nume Clitumno! Sento in cuor l’antica

patria e aleggiarmi su l’accesa fronte

gl’itali iddii.

Inglisekeelne proosatõlge:

The flocks still come down to you, o Clitumnus, from the far mountains that move with the murmur of breeze-swept ash groves and fresh scent of sage and thyme in the damps of evening. The young Umbrian shepherd immerses his reluctant sheep in your waters. By a farmhouse a barefoot mother sits and sings, nursing her child, who looks to the shepherd and smiles. The pensive father with goatish hair, at his painted cart, turns on his hips like the beasts of old, with the strength of a young bull, like those square of breast, erect and crowned by crescent horns, sweet in their eyes and snow-white, much beloved by gentle Virgil. The darkening clouds hang like smoke on the Apennines: grand, austere and green from the spreading mountains, Umbria watches. Hail, green Umbria, and you the fount of god Clitumnus. I feel in my heart the ancient home, my fevered brow touched by the olden gods of Italy.
(J. Matthewsi tõlge)


Carducci luule itaalia keeles (link)
Carducci luule inglise keeles (link)

Carducci luule saksa keeles (link)

John Steinbeck: "Hiirtest ja inimestest" (Of Mice and Men, 1937)

Ameerika kirjanik, Pulitzeri ning Nobeli kirjanduspreemiate laureaat John Steinbeck peaks jutuks tulema tegelikult alles 1962. aasta Nobeliga seoses. "Hiirtest ja inimestest" ilmus aastal 1937 ja on koos "Vihakobaratega" (1939), mille eest mehele Pulitzer anti, Steinbecki tuntuim looming.

"Hiirtest ja inimestest" on ilmunud filmina ning näidendina, korduvalt ka Eesti teatrilavadel.

Vaid 107, eesti keeles 111 lehekülge (Udo Uibo tõlkes alles 2007) hõlmav jutustus räägib kahe mehe iseäralikust sõprusest ning ohvritest teineteise nimel. Lugu on vaid lühike katkend Lenny ja George'i eludest, kuid kirjeldab täpselt piisavas koguses mõlema mehe tausta, nende sõpruse ajendit ning George'i südamlikkust Lenny loomuse kontrollimisel.

Juba esimestel lehekülgedel ilmneb nimelt, et Lenny on suur mees suurte kätega, mis väga kõvas rusikas surnuks pigistavad nii hiired ja kutsikad, kellega Lenny vaid mängida ning neid paitada tahab, kui äkitselt ehmatavad inimesed, kes liialt paanitsema ja siplema juhtuvad.

Olukord tundub lahendamatu, kuid ikka ja jälle kordavad George ja Lenny koos oma ideoloogiat - meie sõprus on eriline, sest me oleme teineteise jaoks olemas - ning oma unistusi - elame koos oma farmis, kanade ja jänestega.

Loo algne pealkiri oli „Something That Happened“, mis kirjeldab ka adekvaatselt loo esmast tasandit: kaks meest rändavad läbi maailma, leiavad töökoha, juhtub traagiline õnnetus ning nende unistused purustatakse. Inimesed on vigadega ja teevad vigu, algselt klisheelikuna tunduvatel figuuridel on inimlikuim taustalugu - isetu sõprus ning selle edulise edasiviimise lootusetus; abitu inimese vältimatu hukkumine.

Alguses arvasin, et tegu on tavalise jutustusega ning lehekülgede arv liialt napp, et sügavamat muljet jätta, kuid pärast lugemist jäi sisu mõtetesse ning tekitas küsimusi, ideid, huvi, tundeid...

Tekib küsimus, kas Steinbeck annab süü teo eest ohvrile või teo toimepanijale... Sest reaalselt avaldatakse nagu mainitud vaid pisike, essentsiaalne kogus informatsiooni. Alles jutustuse üle mõeldes ilmneb selle tõeline traagika. Paari lausega on selgitatud ühe tüütuna tunduva figuuri inimliku ebakindluse traagiline põhjus ning figuuriga tekib sügav sümpaatia, hetk enne tema surma. Samaaegselt tekib pikemaajaline sümpaatia surmas süüdi oleva, oma tegude eest vastutust kandma võimetu - lapselike kuid täiesti realistlike unistustega - armastama võimeline, kuid enese eest hoolt kandma võimetu ääretult traagiline indiviid.

Veelgi enam järgmine figuur, kes üritab oma sõbra ning enese elu paremaks muuta ja lihtsaid soove täita, kuid mõistab üha enam ja enam, kuidas lõviosa neist unistustest hukkumisele määratud...

Kontekst ei olegi tähtis. Ajatu inimlikkus selle kõige julmemas ja samaaegselt kõige hingelisemas vormis põhjustavad ahastava sündmuste ahela, hea halvas ning halb heas. Kaks mõrva pannakse toime, üks on absoluutselt vale ja teine absoluutselt õige? Väga rasked küsimused...

Jätkamaks peaksin liig palju sisust avaldama, kuid soovin siinkohal vaid põhjatut huvi tekitada.

Palun võtke Steinbecki "Hiirtest ja inimestest" kätte ja lugege teda kiiremas korras. Seejärel arutlegem, miks juhtus, mis juhtus. Sada üksteist lehekülge lendavad küll läbi pilgu ja mõtete kuid sellist jutustust liig kiiresti käest panna ja minevikku saata oleks raiskamine.

1905. Henryk Sienkiewicz: "Quo Vadis"

Poola ilukirjanik, ajakirjanik ning filantroop Henryk Sienkiewicz on tuntud eelkõige oma ajalooliste romaanide poolest. Autori tuntuim ajalooline romaan "Quo Vadis" ilmus esmalt peatükikaupa ajalehes ning seejärel raamatuna aastal 1896. Raamat on tõlgitud viiekümnesse keelde, "Quo Vadise" ainetel on ilmunud arvukaid filme. Sienkiewicz pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1905.

Romaani põhilugu on armastuslugu rooma patriitslase Marcus Viniciuse ning häbeliku ning neitsiliku Lygia vahel. Sama tähtsad on aga Nero valitsus ning tekkiva kristluse suhted roomlaste usuga ja kristlaste tagakiusamine. Romaani tegevus toimub Roomas umbes aastal 64.

Sienkiewiczi kirjutatu oli omal ajal tähtis religioosses ning ajaloolises kontekstis ja toonitas kristlaste ajaloolisi kannatusi ning samuti Poola rolli ajaloos (mitme mehe poolt röövitud Lygia, kel puudus õigus langetada iseseisvaid otsusi, olla sümboliseerinud Poola riiki) ning on seega nendest aspektidest vaadatuna tähtis romaan.

Rooma ajaloo huvilistele on kindlasti ka huvitav lugemine, Sienkiewicz on nii Nero kui patriitslaste suhtes ülikriitiline ning kirjeldab täpse irooniaga nende kombeid (imestust kui kellelgi kulub vähem kui kolm tundi oma juuste seadmisele, harjumust lasta end läbi linna kanda, orjadel tuunika volte seada, end õliga määrida, keisri rumalust, loomalikkust ning keisrinna võimuahnust), näidates areneva kristluse järgijaid tunduvalt positiivsemas valguses, olles ilmselgelt nende poolel.

Narratiiv on üpris põnev, kuigi teatud väljendite rohke lisamine ajaloolise hõngu tekitamise nimel

jätab väga kunstliku mulje. Mõjukate patriitslaste enda mõjuvõimu selge tundmine ning kasutamine ja igapäevased vestlused isekeskis näitab neid kui isekaid ja ülbeid mehi, kes vaid enda - ning mõnikord sõprade - huvides käituvad. Võib-olla veidi ühekülgne?

Lygia saatus on muidugi kaasahaarav, kuidas teda ühe mehe käest teise kätte sikutatakse ning röövitakse ning taas röövitakse, aga kellelegi, keda kristlaste tagakiusamine ning Vana-Rooma ajalugu esimesel sajandil väga huvi ei paku, muutub romaan ajapikku tüütavaks.

Sellepärast panin romaani poole pealt kõrvale. Mõistan romaani ajaloolist tähtsust ilmumise hetkel ning samuti Akadeemia kriteeriumidele vastamist, kuid ei leidnud "Quo Vadises" suuremat sorti kirjanduslikku naudingut.

Rohkem polegi midagi öelda.

Harper Lee: "Tappa laulurästast" (To Kill a Mockingbird, 1960)

Ameerika autori Harper Lee Pulitzeri auhinna pälvinud maailmakuulus romaan "Tappa laulurästast" ilmus aastal 1960 ning omab teatud määral autobiograafilisi jooni - sündmused põhinevad autori enese lapsepõlves toimunust, Lee isa oli advokaat mustanahaliste kaitses, mitmed naabrite figuurid said kirjutatud Lee enese naabruskonna ainetel.

Romaan sai koheselt populaarseks ning kuulub tänase päevani USA kirjanduse suurte klassikute hulka. 1962. aastal raamatu ainetel vändatud film pälvis Oscari.

Maycombi väikelinnas Alabamas kasvavad Scout (Jean Louise) ning Jeremy on advokaat Atticus Finchi lapsed. Lugu jutustatakse Jean Louise'i silmade läbi ning põhidünaamika toimub tegevuse tasandil õe-venna ning suvel külas käiva Dilli vahel. Üha enam selgub aga Atticuse ning väikelinna mikrokosmose laadist ja probleemidest, puruvaesete harimata kodanike kitsarinnalisusest ning rassiprobleemidest väikelinna konteksti luubi all, mis näitena kogu USA rassimentaliteeti kirjeldab.

Lugu toimub Scouti silmade läbi ning seega kirjeldatakse maailma lapse silmadega. Tegu on klassikalise arenguromaaniga - Scout on raamatu alguses kuue-, lõpus üheksa-aastane ning õpib selle aja jooksul elu ning inimese loomuse kohta väga palju olulist.

Jutustuse raamjutustus on Finchide veider ning kardetud nähtamatu naaber Boo Radley, vaid hirmujuttudest tuntud noormees, kes kunagi oma majast ei lahku. Lapsed üritavad teda erinevate trikkidega majast välja meelitada, kuni Scout mingil hetkel taipab, et Boo enese varjamisel on mõjuvõimas põhjus...

Romaani keskmes on mustanahalise Tom Robinsoni valge naise vägistamissüüdistus ning Atticuse püüded süüta noormeest kaitsta, sellele järgnevad rassivaenulikud süüdistused nii Atticuse kui tema laste suunas. Scouti naiivse lapsepilgu läbi avaneb lugejale perspektiiv, kus täiskasvanu üritab seletada maailmas toimuvat väga lihtsalt ning ilmneb, et sisuliselt ongi kõik just nii lihtne, kitsarinnaline ühiskond aga muudab selle keeruliseks ning mõistab eelarvamuste tõttu lugejale ilmselgelt nähtavalt süütu mehe hukka.

Lapse silmade läbi kirjutatud maailm mängude, koolikaaslaste ning arenevate mõtetega ja sellele vastanduv nö "pärismaailm" mängivad Lee romaanis suurepäraselt kokku ja annavad lugejale võimaluse iseendagi üle järele mõelda ning end kellegi teise silmade läbi vaadata.

Pigem pükse kui kleiti kandva Scouti võitlus ühiskonna normidega jääb veel tuleviku ideeks, kuid seegi suur probleem on piisaval määral tematiseeritud - naine olemise keerulised nüansid, kriitika ja imetluse segu. Aga soorollid on vaid kompleksne taust rassiproblemaatika taga. Oo, kihilisuse graal!

Tegelikult kirjeldamatu lugemiselamus. Braavo.