1906. Giosuè Carducci: "Barbaarsed oodid"

Itaalia luuletaja ning õpetaja ja professor ning hiljem senaator Giosué Carducci (1835–1907) pälvis esimese itaallasena Nobeli kirjanduspreemia aastal 1906. Põhjendus - süvitsiminev õpetlikkus ning tähelepanelikud kirjeldused, sisuline värskus ning lüüriline jõud.

19. sajandi lõpu itaalia luuletajatest kuulsaimad on Carducci, Pascoli ja d’A nnunzio, mõlemad minu arvates tänapäeva lugejale tuntumad, mõlemad aga ka stiililt modernsema suunaga. Carduccil õnnestus klassikalisi kultuuriideaale järgides ja Vergiliuse ja Horatiuse vormitäiust püüeldes Akadeemia kriteeriumidele enim sobida.

Carducci oli ateist ja itaalia patrioot ning avaldas tugevalt arvamust kiriku vastu, olla hilisemas eas öelnud, et Vatikan ja tema preestrid on "Itaalia tõeline vaenlane". 1865 ilmus lausa luuletus pealkirjaga "Hümn saatanale".

Carducci on küll tuntuim oma luuletuste poolest, kuid avaldas ka proosat ning tõlkis näiteks Goethet ja Heinet itaalia keelde - siiani tähtsad tõlked euroopa kirjanduse kontekstis.

Tuntuimad on hilisemad luulekogumikud "Uued värsid" ning "Barbaarsed oodid" (Odi barbare, 1877–1889), selle kogumiku eest eelkõige ka Nobel anti. Sõnavalik "barbaarne" viitab antud kontekstis mitte metslusele, vaid eelkristlikule sisule ning kirjeldustele Vana-Rooma ajast, mis Carducci luuletustes prominentsel kohal. Kuigi Carducci on pühendanud oode ka näiteks Giuseppe Garibaldile ning printsess Margherita di Savoiale, käsitleb enamik 56st oodist klassikalisemaid teemasid. Ka stiililt järgis Carducci klassikuid - Vergiliuse ning Horatiuse värsivormid ja -mustrid olid itaallasele tihti eeskujuks.

Üks ilusamaid ning itaalias väga tuntud luuletusi, ood Le fonti del Clitumno (1876) kirjeldab Clitunno jõe suudmes asuvate mägede ning itaalia maastiku ilu (järgneb ka tõlge):

Ancor dal monte, che di foschi ondeggia

frassini al vento mormoranti e lunge

per l’aure odora fresco di silvestri

salvie e di timi,

scendon nel vespero umido, o Clitumno,

a te le greggi: a te l’umbro fanciullo

la riluttante pecora ne l’onda

immerge, mentre

ver’ lui dal seno del madre adusta,

che scalza siede al casolare e canta,

una poppante volgesi e dal viso

tondo sorride:

pensoso il padre, di caprine pelli

l’anche ravvolto come i fauni antichi,

regge il dipinto plaustro e la forza

de’ bei giovenchi,

de’ bei giovenchi dal quadrato petto,

erti su ‘l capo le lunate corna,

dolci ne gli occhi, nivei, che il mite

Virgilio amava.

Oscure intanto fumano le nubi

su l’Appennino: grande, austera, verde

da le montagne digradanti in cerchio

L’Umbrïa guarda.

Salve, Umbria verde, e tu del puro fonte

nume Clitumno! Sento in cuor l’antica

patria e aleggiarmi su l’accesa fronte

gl’itali iddii.

Inglisekeelne proosatõlge:

The flocks still come down to you, o Clitumnus, from the far mountains that move with the murmur of breeze-swept ash groves and fresh scent of sage and thyme in the damps of evening. The young Umbrian shepherd immerses his reluctant sheep in your waters. By a farmhouse a barefoot mother sits and sings, nursing her child, who looks to the shepherd and smiles. The pensive father with goatish hair, at his painted cart, turns on his hips like the beasts of old, with the strength of a young bull, like those square of breast, erect and crowned by crescent horns, sweet in their eyes and snow-white, much beloved by gentle Virgil. The darkening clouds hang like smoke on the Apennines: grand, austere and green from the spreading mountains, Umbria watches. Hail, green Umbria, and you the fount of god Clitumnus. I feel in my heart the ancient home, my fevered brow touched by the olden gods of Italy.
(J. Matthewsi tõlge)


Carducci luule itaalia keeles (link)
Carducci luule inglise keeles (link)

Carducci luule saksa keeles (link)