Wednesday, August 26, 2015

John Steinbeck: "Hiirtest ja inimestest" (Of Mice and Men, 1937)

Ameerika kirjanik, Pulitzeri ning Nobeli kirjanduspreemiate laureaat John Steinbeck peaks jutuks tulema tegelikult alles 1962. aasta Nobeliga seoses. "Hiirtest ja inimestest" ilmus aastal 1937 ja on koos "Vihakobaratega" (1939), mille eest mehele Pulitzer anti, Steinbecki tuntuim looming.

"Hiirtest ja inimestest" on ilmunud filmina ning näidendina, korduvalt ka Eesti teatrilavadel.

Vaid 107, eesti keeles 111 lehekülge (Udo Uibo tõlkes alles 2007) hõlmav jutustus räägib kahe mehe iseäralikust sõprusest ning ohvritest teineteise nimel. Lugu on vaid lühike katkend Lenny ja George'i eludest, kuid kirjeldab täpselt piisavas koguses mõlema mehe tausta, nende sõpruse ajendit ning George'i südamlikkust Lenny loomuse kontrollimisel.

Juba esimestel lehekülgedel ilmneb nimelt, et Lenny on suur mees suurte kätega, mis väga kõvas rusikas surnuks pigistavad nii hiired ja kutsikad, kellega Lenny vaid mängida ning neid paitada tahab, kui äkitselt ehmatavad inimesed, kes liialt paanitsema ja siplema juhtuvad.

Olukord tundub lahendamatu, kuid ikka ja jälle kordavad George ja Lenny koos oma ideoloogiat - meie sõprus on eriline, sest me oleme teineteise jaoks olemas - ning oma unistusi - elame koos oma farmis, kanade ja jänestega.

Loo algne pealkiri oli „Something That Happened“, mis kirjeldab ka adekvaatselt loo esmast tasandit: kaks meest rändavad läbi maailma, leiavad töökoha, juhtub traagiline õnnetus ning nende unistused purustatakse. Inimesed on vigadega ja teevad vigu, algselt klisheelikuna tunduvatel figuuridel on inimlikuim taustalugu - isetu sõprus ning selle edulise edasiviimise lootusetus; abitu inimese vältimatu hukkumine.

Alguses arvasin, et tegu on tavalise jutustusega ning lehekülgede arv liialt napp, et sügavamat muljet jätta, kuid pärast lugemist jäi sisu mõtetesse ning tekitas küsimusi, ideid, huvi, tundeid...

Tekib küsimus, kas Steinbeck annab süü teo eest ohvrile või teo toimepanijale... Sest reaalselt avaldatakse nagu mainitud vaid pisike, essentsiaalne kogus informatsiooni. Alles jutustuse üle mõeldes ilmneb selle tõeline traagika. Paari lausega on selgitatud ühe tüütuna tunduva figuuri inimliku ebakindluse traagiline põhjus ning figuuriga tekib sügav sümpaatia, hetk enne tema surma. Samaaegselt tekib pikemaajaline sümpaatia surmas süüdi oleva, oma tegude eest vastutust kandma võimetu - lapselike kuid täiesti realistlike unistustega - armastama võimeline, kuid enese eest hoolt kandma võimetu ääretult traagiline indiviid.

Veelgi enam järgmine figuur, kes üritab oma sõbra ning enese elu paremaks muuta ja lihtsaid soove täita, kuid mõistab üha enam ja enam, kuidas lõviosa neist unistustest hukkumisele määratud...

Kontekst ei olegi tähtis. Ajatu inimlikkus selle kõige julmemas ja samaaegselt kõige hingelisemas vormis põhjustavad ahastava sündmuste ahela, hea halvas ning halb heas. Kaks mõrva pannakse toime, üks on absoluutselt vale ja teine absoluutselt õige? Väga rasked küsimused...

Jätkamaks peaksin liig palju sisust avaldama, kuid soovin siinkohal vaid põhjatut huvi tekitada.

Palun võtke Steinbecki "Hiirtest ja inimestest" kätte ja lugege teda kiiremas korras. Seejärel arutlegem, miks juhtus, mis juhtus. Sada üksteist lehekülge lendavad küll läbi pilgu ja mõtete kuid sellist jutustust liig kiiresti käest panna ja minevikku saata oleks raiskamine.

No comments:

Post a Comment