Itaalia kirjanik Grazia Deledda (1871-1936) üllitas luuletusi ning romaane, kuulub itaalia naturalismi olulisemate esindajate hulka ning kirjutab enamasti oma kodusaare Sardiinia elanike rasketest eludest ja igapäevastest heitlustest. Tema kangelasteks on tihti naisfiguurid.
Deledda pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1926 eelkõige romaani "Kõrkjad tuules" eest.
Lehitsesin Deledda romaani mõningase huviga ja jälgisin peategelaste muresid ja elusid umbes kolmandikuni ning panin siis raamatu käest, sest tema trafaretsed tegelased ja shabloonsed narratiivid jätavad niivõrd külmaks, et idealistlikud maastikukirjeldused ja traagilised saatused ei paelu karvavõrdki.
Sulane Efixi kiindumus õdede Pintorite vastu ning võla ja lubaduste nimel töörügamine on imetlusväärne; kaupmehega plehku pannud häbistatud õe poja naasmine ning kiindumus kohaliku vaese talutütre vastu on armas; müstika Giacinto tausta suhtes ning tema dünaamika pereliikmetega on tüüpiline; x-kalendripüha pidustuste kirjeldus venib igavesti; nii välis- kui sisemaailmade kirjeldused hakkavad mingil hetkel korduma; lõpplahendus ning figuuride motiivid on juba romaani esimeses neljandikus selged ja üllatusi ei esine.
Efixi altruism kontrastis Giacinto muretu mõtlematu nooruse ning küla rikkaima mehe Don Predu materialismiga võiks inimlikus plaanis küll mingeid pingeid pakkuda, kuid on reaalselt liiga tüüpiline, et paeluda.
Sardiinlasele või italofiilile on Deledda romaan ilmselt tõeline nauding, kuid minu silmis värvitu kogemus.
Deledda pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1926 eelkõige romaani "Kõrkjad tuules" eest.
Lehitsesin Deledda romaani mõningase huviga ja jälgisin peategelaste muresid ja elusid umbes kolmandikuni ning panin siis raamatu käest, sest tema trafaretsed tegelased ja shabloonsed narratiivid jätavad niivõrd külmaks, et idealistlikud maastikukirjeldused ja traagilised saatused ei paelu karvavõrdki.
Sulane Efixi kiindumus õdede Pintorite vastu ning võla ja lubaduste nimel töörügamine on imetlusväärne; kaupmehega plehku pannud häbistatud õe poja naasmine ning kiindumus kohaliku vaese talutütre vastu on armas; müstika Giacinto tausta suhtes ning tema dünaamika pereliikmetega on tüüpiline; x-kalendripüha pidustuste kirjeldus venib igavesti; nii välis- kui sisemaailmade kirjeldused hakkavad mingil hetkel korduma; lõpplahendus ning figuuride motiivid on juba romaani esimeses neljandikus selged ja üllatusi ei esine.
Efixi altruism kontrastis Giacinto muretu mõtlematu nooruse ning küla rikkaima mehe Don Predu materialismiga võiks inimlikus plaanis küll mingeid pingeid pakkuda, kuid on reaalselt liiga tüüpiline, et paeluda.
Sardiinlasele või italofiilile on Deledda romaan ilmselt tõeline nauding, kuid minu silmis värvitu kogemus.
No comments:
Post a Comment