Selle kogumiku inspiratsiooniallikate hulka loetakse nii Ovidiust kui islami autoreid.
Kirjutatud 1186-90 Akvitaania kuninganna Eleanore ja Prantsuse kuninga Louis VII tütre Marie de Champagne soovil - kes muide olid palju intelligentsemad kui neid omal ajal ümbritsenud meeskodanikud ja kes tegelesid oma meeste äraolekul täiesti legitiimiselt riigiasjadega -, sisaldab raamat dialooge meeste ja naiste vahel erinevatest ühiskonnaklassides ja defineerib erinevates võtmetes, mis on armastus, kuidas oma armastatu südant vallutada ja miks armastus lõpeb.
Miks mul hetkel tohutu kihk tekkis seda kogemust jagada - lugesin kilde sellest märkimisväärse sõnaosavusega koostatud "õpikust" ja kuigi pean loetu põhjal referaati kirjutama, ajab sisu ikka tõsiselt muigama. Tuleb muidugi arvestada, et tegemist on ajastukontekstipõhiste nõuannetega, aga ikkagi.
Tõeks võib võtta tema armastuse liigituse neljaks faasiks. Realistlik.
- "Throughout all the ages, there have been only four degrees [gradus] in love:
- "The first consists in arousing hope;
- "The second in offering kisses;
- "The third in the enjoyment of intimate embraces;
- "The fourth in the abandonment of the entire person."
Aga kui hakatakse rääkima klasside- ja sugudepõhisest armastusest, ilmneb, et näiteks vaimulike meeste sammud füüsilise naudingu kõverteel andestatakse, sest selline on looduse tahe ja looduse tahet Jumal muuta ei saa. Samas kui nunn peaks eksima puhtusereegli vastu, on see skandaal ja kui teda ilmaliku võimu poolt tuleks karistada surmaga, on tema karistus pärast surma põrgutules põlemine.
Samuti õpetatakse, et abielurikkumine minne ehk rüütli ja tema daami vahelise armastuse (courtly love) viljana ei ole patt, sest sellisel armastusel on omad reeglid, mis kristlike doktriinide ökosüsteemist väljaspool seisavad. Abielumehe ja -naise vahel ei valitse nagunii muid tundeid kui kiindumus ja hoolivus teineteise vastu, nad kohtuvad magamistoas laste saamise eesmärgil. Kui peaks juhtuma, et mehe kirg omaenda naise vastu nõnda suureks kasvab, et ta naisega ka lihtsalt lõbu eesmärgil magada soovib, teostab ta abielurikkumist omaenda naisega ja on sellega raskelt pattu langenud.
Olid toredad ajad. Tahtsin neid teile veidi lähemale tuua ja mõtisklust putitada, mis tänapäeva abielus mehe ja naise vahel on. Alguses, kümne aasta pärast, 25 aasta pärast, teie endi soovides ja samas teie tutvusringkonnas. Ja kas on tõesti mõistlik ja arusaadav armukese pidamist tolereerida, isegi kui see säilitab (näilist) harmooniat abielus?
Kuna tol ajal abielud 90% vanemate või meessoost sugulaste (vend, onu) poolt paika pandi ja naisel vähe sõnaõigust oli, pole ime, et abikaasat kohustuse ja armukest vabaduse nautimise võimalusena nähti. Mees teadis, kui naine oli mõne rüütli südamedaam ja lasi sel rahus südamega juhtuda. Ja iseenesest on siin ajatult välja öeldud, et armastus haarab su mõistuse ja keha kui kiskja - sellele ei ole võimalik vastu panna.
Aga agape ja eros on kaks erinevat asja.
Seega, tekst 12nda sajandi lõpust - kohati täiesti akuraatne ja kohati ülim absurdum.
Kas kõik kordub ja on noorus alati hukas või muutub moraal mingis suunas?
Vastuste leidmiseks soovitan pöörduda signore Capellani ja oma südametunnistuse poole. :]
No comments:
Post a Comment