Wednesday, August 10, 2016

Michel Houellebecq: "Platvorm" (Plateforme, 2001) ja "Saare võimalikkus" (La possibilité d'une île, 2005)

Prantsuse romaanikirjanik, esseist, agronoom ning luuletaja Michel Houellebecq (sünd. 1956) kirjutas oma esimese romaani "Võitlusvälja laienemine" ("Extension du domaine de la lutte") aastal 1994. Tema kuulsamad teosed on romaanid "Elementaarosakesed", "Saare võimalikkus" ning "Platvorm", mille tõttu autorit rassivihas süüdistati ja Houellebecq hetkeks Iirimaale kolis, et konflikte vältida.

Üldiselt peetakse Houellebecqi loomingut tihti pornograafiliseks ning vulgaarseks, teda on nimetatud islamofoobiks ja misogüüniks. Konfliktid "Platformi" ilmumise ning raamatutuuriga seonduvad islamofoobiaga.

Samaaegselt kiidavad prantsuse intelligents ning mitmed kirjanduskriitikud Houellebecqi. Teda on võrreldud minu silmis veelgi räigema Matias Faldbakkeniga, kellest minu blogiski juttu olnud (link).


Lugesin Houellebecqi romaane "Platvorm" ja "Saare võimalikkus" ning mõistan kiitjaid, laimajaid, jüngreid ning hukkamõistjaid üheselt hästi.

Keeruline on kirjeldada mu suhet nende romaanidega - nad on ühest küljest täidetud väga detailsete kirjeldustega seksuaalaktidest, kus naised alluvas ning funktsionaalses rollis. Teisalt kirjeldatakse ka intelligentseid, iseseisvaid naisi - kes on samuti oma seksuaalsusega mugavas suhtes.
Houellebecq analüüsib lääne ja ida ühiskonda ning kirjeldab võimalusi maailmamajanduse tulevikus seksiturismi ning apokalüptilist maailma inimeste geneetilise reprodutseerimise taustal.
Kas tegu on kohati räigelt ebasündsate ideedega? Jah. Kas tegu on teravmeelsete mõtetega inimkonna pahede majandusliku ärakasutamise ning sellest tuleneva tõe triumfi kohta? Samuti.


"Platvorm" mängib olevikus ja on eelkõige sotsiaalne kommentaar ühiskonna sisemise lagunemise teemal - sugude võrdõiguslikkus on protagonisti sõnul tekitanud ääretu egoismi ning lääne ühiskonnas on kadunud igasugune individuaalne tahtmine kedagi rahuldada, domineerib vaid tahe rahuldatud saada - seda nii tööl kui kodus. Seetõttu siis seksiturismi buum - aasia naised pakuvad oma keha kapitalina ning on rahul tavalise mehega, kel ontlik töö. Protagonisti sõnul: aasia naise unistus on ametnikuga abielluda.
Antud süzhee ühiskonna katkisuse epopöas ei ole võib-olla kõige meeldivam ja tekitab nii mõneski lugejas tundeid nagu kohkumine, jälestus, hirm ja mõningane viha, kuid autori ideed on kohati väga teravmeelsed ning potentsiaalsed probleemid tänapäeva ühiskonnas on lahatud võib-olla ebatraditsioonilist lahendust pakkudes, kuid futuristlikud filmid ja sarjad, kus inimesed robotitesse armuvad, pole sellest aspektist vaadates karvagi võrra erinevad.

"Saare võimalikkus" jutustab postapokalüptilisest maailmast, vaheldumas päevikuvormis tänapäeva inimese Daniel1 ning neohumaanide Daniel24 ja Daniel25 vahel, kes taas ja jälle algdanieli geneetilisest materjalist paljundatakse. Neohumaanide kohustus on läbi lugeda nende esiisa elulugu ning kirja panna oma kommentaarid. Romaan kirjeldab erinevaid looduskatastroofe, mis Maad rüüstasid ning neohumaanide elu ürgkogukonna vormi regresseerunud metslaste kontrastreeruval taustal. Neohumaanid peavad tundeid ja ihasid mittevajalikuks ja elavad oma aega, suheldes oma originaalide järeltulijatega ning vesteldes teemadel, mida nonde originaalide elukirjeldused sisaldavad - seks, armastus, usk, igavene elu ja nii edasi.


Houellebecqi maailm koosneb üldjuhul edukatest või vähemedukatest meestest ja naistest, keda nood kepivad. "Platvormi" kaaspeategelane on edukas naine, kes oma karjääri ja eraelu ise kamandab, olles samaaegselt võimeline voodis ka andma - ehk siis inimlikkuse non plus ultra.

"Platvormi" protagonist tunnistab ise oma puudulikkust ning imestab, miks selline naine ta välja valis. Kirjutatud on mehe perspektiivist ning teatud naistel lihtsalt puudub individuaalsus, kui elatakse lühike ja vabameelne kehaline kontakt, milleks siis kirjeldada mitte naise kurve ning kehaavausi vaid tema unistusi ja lapsepõlve, kui see pole protagonisti seisukohalt üldse tähtis?


Loetud romaanide põhjal leian, et Houellebecqi misogüüniks pidavatel inimestel puudub kas a) võime analüütiliselt-pragmaatiliselt toimivat romaani sellele väärilise pilguga lugeda ("Platvorm" algab mõtisklusega kunsti väärtuse teemal ning liigub siis sujuvalt üle v!ttudele) või b) seksuaalne individuaalsus (paljud naised võivad end nendes iseloomuta kehades ära tunda ning arvavad, et nood kehad polnudki ehk tehtuga nõus või ei tundnud sellest naudingut, kuna neid isiklikult antud tegevus antud kontekstis ei paelu - sellest tulenevalt on nad nüüd nonde kõrvaltegelaste nimel solvunud).

Isiklikult meeldis mulle "Platvorm" enam, kuna postapokalüptilised maailmad mind kunagi eriti huvitanud pole. Kuid mõlemad romaanid on omanäolised, huvitavad ja tutvumist väärt. Esimese kogemusena soovitaksin siiski "Platvormi" – "Saare võimalikkus" mulle pigem spetsiifiline ja nishiromaan kui tüüpiline Houellebecqilik romaan. Võite seda muidugi kommentaarides vaidlustada, oleksin väga huvitatud.

Mind paelus autor igatahes kokkuvõtteks küllaltki ning kavatsen Houellebeqci loomingut ka edaspidi jälgida ning lugeda. Vabameelne, kriitiline mõistus on võimeline leidma tema radikaalsete võtete tagant intelligentse, analüütilise, teravmeelse, erakordse kirjatüki.

Julgust!

No comments:

Post a Comment