Paavo Matsin: "Must päike" (2017)

Mis juhtub? Mis on juhtunud? Mis on juhtumas?

Kõike võib juhtuda.

Kurest võib saada mees, mehest võib saada kurg, ning naisestki võib saada mees, kui temperatuurid vaid sobivad. Tegelikkus on kirjutatud ajaloo annaalidesse, kuid samuti võtavad mustad kured leili ja lasevad isandatel end teenindada.

Sürrliteratuuri vürst, Eesti õppejõud, kirjanduskriitik ja kirjanik Paavo Matsin (sünd. 1970), kes oma seekordses kunstipärases-ajaloolises-veidras-virrvarris "Must Päike" (2017) käsitleb teoorias üht kurioosset seika lauluisa Kreutzwaldi elust, loob seekord maailma, mis langeb samaväärselt 19. ning 17- sajandisse - on olemas ööklubi ja prasnik, kuid samuti on olemas Kreutzwald ning Baer ning Koidula, ning samuti on olemas must kurg Ibrahim Hannibal - nagu "Gogoli diskogi" kohtuvad nad kõik, sedakorda alasti Kreutzwaldi saunaks ümberfunktsioneeritud majas.

Aga ikkagi - mis toimub?

Paavo Matsini kurgede maailmavalitsuse episoodi võib tõlgendada nii ja naa, võib lugeda vaimustusega ja soovitada soojalt igaühele (vastav arvustus siin - link) ning võib lahata üliteaduslikult ja jungiaanlikus võtmes, tuues välja kõik olulised ajaloolised detailid, mis Matsin oma absurdumis on segi paisanud. (vastav arvustus siin - link) Kuna mõlemat on juba tehtud, siis viitangi nendele kahele arvustusele - pealiskaudsemale huvilisele sobib esimene, detailide kütile teine, mulle pakkusid pinget mõlemad.

Kuid Matsini uusima tramburai mõnepäevase seedimise järel mainin paar pinnale kerkinud punkti.

Matsin on tõeline 21. sajandi eesti kirjanik ning kirjandusloolane - nii "Gogoli disko" kui "Must päike" sisaldavad muljetavaldavat teadmiste kogumit komejantide pea- ning kõrvaltegelaste elude kohta ning võtavad stilistiliselt eeskuju õpitud materjalist. 

"Gogoli disko" teemalise blogi leiate, muide, siit (link). Ka sel juhul on Matsin pühendunud oma temaatikaga üdini tutvumisele pealispinnal tõeliselt ajuvaba, kuid tuumas vägagi oskusliku teksti loomisele.

Eesti kirjanik on Matsin, sest tunneb korralikult huvi kodukirjanduse ajaloo vastu ning on mõlema romaani puhul käsitlenud tegelaste ajalooliste kohtumiste, mõtete ning tegude taustasid ja lähtub sellest. Matsini tegelaste tundeelu on reaalne; nende olmeelu samavõrd ebareaalne.

21. sajandi kirjanik on Matsin oma hulljulguse poolest, traditsiooniliselt väärtuslikke kirjanduselemente uude valgusesse seada: ka idealiseeritud eeposekirjutaja on hämarate mõtetega inimene ning selliseid realistlikke tahke võib esile tuua küll. Matsin uuris "Musta päikese" tarbeks Kreutzwaldi kirjavahetust doktorist sõbra Georg Julius Schultz-Bertramiga, ning sealtki võis leida rämedaid vormistusi ja kahemõttelisi lõike. Reaalsus on ilustamata.

Sellele lisaks on Matsin stilistiliselt põnev, luues - siin on teda võrreldud näiteks Anthony Burgessiga, kelle "Kellavärgiga apelsin" keeleliselt sama värskendav kui sisuliselt häiriv. "Must päike" on seega sügavaloomuline, tõsiste ettevalmistuste ning kompositsiooniliste pingutuste tulem.

Kuid saamaaegselt on tegu pigem unenäolise illusiooniga, võib-olla mõne pilve tõmmanud bumbo halvaloomuline kogemus, mis vapustab niivõrd, et pea iga lause lõpetatakse hüüumärgiga.

Matsini romaan on kindlasti sensatsiooniline selle sõna heas ja halvas mõttes.

Kuid tõelise huvi puudumisel pole ilmselt ka võimalik romaanist selles laadis naudingut saada, mil määral Matsin selle kallal vaeva nägi.

Seega jään neutraalsele seisukohale.

Per Petterson: "Kui me hobusevargil käisime" (2003)

Uuema Norra kirjanduse üks tuntumaid nimesid, Per Petterson (sünd. 1952) õppis esmalt raamatukoguhoidjaks, töötas seejärel raamatukaupmehena, kirjutas arvustusi ning tegeles tõlketöödega, enne kui lõplikult kirjutamisele keskendus.

Petterson on pälvinud arvukalt nimekaid kirjandusauhindu ning tema romaan "Kui me hobusevargil käisime" (Ut og stjæle hester, 2003) on tõlgitud neljakümne kaheksasse keelde. Romaan ilmus eesti keeles aastal 2010 ning samuti on eesti keeles ilmunud romaan "Ma nean aja voolu" aastal 2016, mis on nüüdseks tõlgitud üle kolmekümnesse keelde.

Lugesin romaani "Kui me hobusevargil käisime", mis jutustab vanas eas eraldatud majakesse elama asunud Trondi lapsepõlvemälestustest, tema nooruspõlves läbielatud traumadest ja saadud haavadest, ning minevikuga pikitult elutalve argimuredest ja tulevikumõtisklustest.

Juhuslikult märkab Trond ühel hetkel, et üks keskne lapsepõlvevarjudest esile kerkiv element elab majas, mis asub juhuslikult tema maja kõrval. Sellega seoses tärkavad nii mõnedki peidetud või meelega unustatud mälestused taas.

Pettersoni romaan on eksistentsialistlikul tasandil väga otsekohene ning aus - ühe küpsesse ikka jõudnud üksi elada sooviva mehe mõtted väikeses külas sobitumise kohta pole ei meelitavad ega tundelised, vaid pragmaatiliselt nendib Trond:

"Inimestele meeldib, kui sa neile asjadest räägid, sobivate tükikestena, tagasihoidlikul toonil, ja nad arvavd, et tunnevad sind, kuid nad ei tunne sind, nad teavad vaid midagi sinu kohta, kuid nad kuulevad vaid fakte, mitte tundeid, mitte sinu arvamust nende asjade kohta, mitte seda, kuidas teatud otsused on teinud sinust selle, kes sa täna oled. Hoopis täidavad nad selle faktide kogumi omapoolsete tunnete, arvamuste ja eeldustega, ja nad joonistavad sinu elust pildi, mil pole tõelisusega midagi pistmist, ja sa oledki kaitstud. Mitte keegi ei pääse sulle lähemale, kui sa seda ei taha." 
(vaba tõlge)


Pettersonile meeldib mängida ajaga, ka tema teises romaanis on blogidest loetu kohaselt vahelduvalt kirjeldatud lapsepõlvemälestusi ning aktuaalset reaalsust. "Kui me hobusevargil käisime" on jutustus Trondi 15ndast suvest aastal 1948, kuid maabub regulaarselt olevikku ning põimub sündmustega olevikus, aastal 2000.


Räägitakse nii isa-poja suhtest, isa kaotamise traumast, venna kaotamise traumast, ääri-veeri ka meeste ja naiste vahelistest suhetest, kuid pigem on romaani kese isa ning poja suhetel. Lapsepõlv on olnud üpris keeruline ning mitmed jubedad sündmused peegelduvad Trondi mõtteis veel 67ndal talvel. Tema tervis on jäänud väetiks, kuid koeraga jalutamas käia mees veel jaksab. Maja oleks vaja korda teha, et rahus oma viimased päevad, või aastad, õhtule saata.


Pettersoni tegelastel on taust, on kontekst, on minevik ja olevik, kuid kõik see justkui libiseks mööda nagu liiga kiiresti sõitva rongi aknast jälgitud puud, mida lugeda võimalik ei ole, kuigi neist räägitakse ja me näeme neid ka lugejana korraks selgelt. Tähtsad peatused on viimane suvi isaga, 1948, ning hetkeline talv - ilmselgelt tugev sümboolika elu õitseaja ning lõpusirge tähistamiseks.

Vaikseloomulised looduskirjeldused, seiklused hobuste seljas - varastatud ning laenatud vormis -, puude langetamine, häälte kuulamine, läheduse tunnetamine, kõik Norra looduse väikesed elemendid leiavad oma koha Pettersoni rahumeelsetes kirjeldustes. Nii muuseas mainitakse vahepeal, et väike poiss on maha lasknud oma venna. Tagajärgedega tegeletakse hetkeliselt, kuid raskeloomuliste sündmuste seedimise paik on lugeja mõtetes.


Võib-olla ka sellepärast on Pettersoni romaan niivõrd meeldejääv, et annab kätte hulgaliselt niite, kui jätab nad osaliselt peaaegu täielikult lahti harutamata (Trondi majanduslik kindlus kahe lausega mainitud firmast näiteks. Aga see pole tegelikult oluline). Aga teisalt lahkab ta kauneid tihti sõnadesse kätkematuid aspekte nagu koera ja inimese suhe, mis on kirja pandud tabavalt ja tundeliselt.


"Kui me hobusevargil käisime" on ääretult huvitav, mõtlik, kohutav ning vaikne kuid haarav romaan.

Soovitan!

Nobeli kirjanduspreemia 1978. Isaac Bashevis Singer: "Vaenlased. Ühe armastuse lugu" (1972)

Poola päritolu jidišikeelne ameerika kirjanik Isaac Bashevis Singer (1902-1991) on kirjutanud lühijutte, romaane ning lasteraamatuid. Singer pälvis oma loomingu eest 1978. aastal ainsa jiddishis keeles kirjutava autorina Nobeli kirjanduspreemia.

Eesti keeles on ilmunud teosed "Surnud moosekant", "Ori", "Saatan Gorais; Patukahetseja", "Eksinud Ameerikasse" ning "Šoša".

Singer kirjutab juutide elust ja olelusvõitlusest nii Varssavi getos kui New Yorgi tänavatel. Tema keskseteks teemadeks on suhted juudi identiteediga, Jumalaga, paguluslaagrite õuduste sügavate jälgedega ning kohanemisest võõrastes maades.

Lugesin lühiromaani "Vaenlased, armastuslugu" (ingl. k. 1972 ning saksa k. 1976), millest vändati 1989. aastal ka film, peaosades Rom Silver, Anjelica Huston, Lena Olin ning Margaret Sophie Stein.

"Vaenlased" on humoorikas ning ettearvamatu lugu Herman Broderist, kes pääsenud poola natsionaalsotsialistide küüsist ning pagenud New Yorki, kus elab abielus teda natside eest pööningul peitnud talutüdruku Jadwigaga. Hermanil on ka ekstsentriline armuke Mascha, kellega üritab salamisi armastuse tumedamaid külgi nautida. Kuid Hermani maailm muutub vägagi keeruliseks kui selgub, et tema pagulaslaagris surnuks arvatud, maha lastud abikaasa Tamara on elus...

Lugesin näiteks ka 1976. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Saul Bellow romaani "Augie Marchi seiklused" (The Adventures of Augie March, 1953), kus sarnased humoorikad episoodid, veidrad vanaemad ning eneseotsingud, kuid Bellow romaan venis ja venis ja peatükkide paljutõotavad algused hääbusid ebahuvitavaks, farssidest koosnevaks kaaluta kirjelduskõlkuseks. Kuigi Augie kogubiograafia ja tema mõtisklused elulistel teemadel on ambitsioonikas projekt ja näiteks Bellow stiil iseenesest pole halb, ei haaranud "Augie March" mind üldse.

Singer aga, kes kirjutab juudi pagulaste saatustest, mis võiks olla maailm, mis mind vägagi sekulaarses riigis kasvanud pigem ida spirituaalsuse poole kalduva inimesena üldse ei tõmba, on tema kirjeldused Hermani lootustest ja sellest peituvast lootusetusest, rabide poolt sisestatud teadmised oma kaduvusest ning tähtsusetusest ning samas tugev tahe tunda naudigut ja olla õnnelik vägagi haaravad.

Lisaks on Singeri New Yorgis arvukalt naljakaid, kuid oma traagikat kaasas kandvad juudi päritolu rabid, näitlejad, lauljad, advokaadid, kinnisvaraagendid - nende värviline ja kärarikas väike maailm elab suurlinna ääremail ning on täis huvitavaid inimesi, kelle saatuste jälgimine on põnev.

"Vaenlased" on humoorikas romaan armastuse tähtsusest ja tähtsusetusest ning ühe mehe heitlusest inimliku nõrkuse ja jumaliku kutsumuse, kuid lõpuks elu kandmatu koormaga.

Soovitan!

Katrin Johanson: "Hundirada" (2018)

Eesti kirjanik, õpetaja, ajakirjanik ning illustraator Katrin Johanson (sünd. 1972) avaldas oma debüütromaani "Läbikäidavad toad" aastal 2015 ning teise romaani "Atlantis abajas" järgneval aastal. Sel aastal ilmus uusim romaan "Hundirada". 

"Atlantise" teemalist blogi on võimalik lugeda siin (link), sedakorda võtsin kätte "Hundiraja".

Johansoni uusim romaan on täis sügavat melanhooliat mitte kurblikkuse, vaid mõtlikkuse suhtes. Tema figuurid on muusikud, kunstnikud, kirjanikud, tantsijad, kes suhtlevad iseendaga sissepoole ja vaid oma kunsti kaudu tõeliselt väljapoole.

Romaani alguses mõtiskleb oma pigem kaotuste kui triumfidega täidetud elu üle Teppo, kellele olemasolemine hakkab vaikselt tunduma lootusetult tühjana:

"Ta ei lugenud enam kaasa võetud raamatuid, millesse oli lootnud oma eraldatuses mõnuga süveneda. Need olid rasked, sisekaemust nõudvad teosed. Osalt ei teinud ta seda mandala-hirmust, osalt aga veidrast apaatsusest, mis teda üha enam valdas. Ta ei mänginud ka pilli. Tööd talvel kuigi palju polnud. Pikemat suunda pidi napilt paarikilomeetrine saareke ei pakkunud jalutamislusti. Päevane tegevusetus ei lasknud öösiti uinuda. Pikkadel tundidel ärkvel olles mõistis Teppo, et tema elamine oli taandunud hinges püsimiseks. Aegamisi kerkis tas vastik kahtlus, ega see mitte ei kehti üksnes selle talve, vaid kogu tema ülejäänud elu kohta." (13)

Romaani olevik ja tulevik põimub omapärase välimuse ning veidra kehalise eripära pärinud erilisest suguvõsast põlvneva Sashaga, kelle areng oma erilise suguvõsa liikme ja esindajana ning naisena saab romaani põhiliseks probleemiks.

Kiitust väärivad taas stilistilised-kompositsioonilised valikud ja elemendid: "Hundirada" lugeda on kõige nauditavam sõna-sõnalt mõttes retsiteerida, sest lausekulg on tihti niivõrd kunstiline, muutumata sealjuures kunstlikuks. Romaan on osaliselt lahendatud kirjavormis, et Sasha suhet kasuisa ja vanema venna vahelist rolli täitva Gregoriga lugejani tuua nii, nagu see on - kahe intensiivselt tundva ja tunnetava inimese vaheline vastandlik sõprus, kus aga esindatud ka Sasha poolne hirm ning ebakindlus oma minevikku sukeldumise ees.

Sasha on eelkõige Sasha, kuid teised tema suguvõsaga seotud isikud peavad tema kuuluvust tähtsamaks kui tema individuaalsust. Kerkib vaikselt ka romaani põhiteema - mineviku varjude tunnetamine ning seljatamine, enese defineerimine geenide ja päritolu kaudu.

Teatud aspektidest sujub romaan vägagi takistustevabalt: Teppo algne melanhoolia ning samuti kurblik minevik pühitakse hilisemate vaat et idülliliste suhetega kasuperes minema. Kuid selge on, et ka siin on tegu mineviku hallusega, mis tuleb enne ületada, kui rahulik elu algab.

Samuti huvitav on lühike, kuid selgelt tähtis mõtisklus õnne teemal: õnn pole elu alatine eesmärk ja õnnetu olemine kuulub samaväärselt elamise juurde kui õnnelik olemine. 

Ainus probleem, mis minu silmis koorub, on lugejapoolne mõistmine. Tundeline kunstiinimese mikrokosmos on mõistetav vaid tundelisele kunstiinimesele - seega lugesin "Hundirada" innukalt ja pühendunult, praktiliselt ühes tükis otsast lõpuni läbi. Kuid romaani läbiv esoteerika ja müstika on oma olemuselt - kuigi mainitakse hetkeks ka ideaalse naise ja ideaalse mehe võrdsust; idee, mis mullegi isiklikult südamelähedane ja empiiriliselt võimalik - on Johansoni romaan eelkõige naiseliku energia kandja ning asisema kirjanduse armastajatele mitte nii haarav kui näiteks "Atlantis abajas".

Võib-olla just seetõttu oleks tähtis "Hundirada" kätte võtta, sest tegu on väga kõrge emotsionaalse intellekti tasandiga romaaniga, mis aitab hajutada kahtlusi asjaolude suhtes, mida muidu võimalik vaid alateadlikult tunnetada. Nagu taskulambita jääluidetel koduteed otsides - vaid julgematest julgemad läheksid nii kaugele nii tundmatusse kohta, sest tegelikult on see koht vägagi tuttav.

Soovitan soojalt!

Hanif Kureishi: "Äärelinna Buddha" (The Buddha of Suburbia, 1990)

Briti kirjanik, stsenarist, näitekirjanik, 1970ndatest tuntud arvukate pornostsenaariumide režissöör ning Timesi 50 parima uuema aja briti kirjaniku nimekirja kuuluv Haneif Kureishi (sünd. 1954) kirjutab enamasti sensuaalsetel intiimsetel teemadel.

Kureishi alustas oma karjääri puhtalt näite- ning filmikirjanikuna ning saavutas ka edu: tema stsenaarium filmile "Minu kaunis pesula" (My Beautiful Laundrette, 1985), peaosades Daniel Day-Lewis ja Richard Graham, kandideeris parima originaalstsenaariumi Oscarile.

Kureishi on avaldanud ka mitmeid romaane, neist eesti keeles on ilmunud "Lähedus" (Intimacy, 1998); "Gabrieli and" (Gabriel's Gift, 2001) ning "Midagi sulle öelda" (Something to Tell You, 2008).

Eelmisel aastal ilmud lühiromaani "Eimiski" muljeid on võimalik lugeda siit (link). 

Seekord lugesin Kureishi esikromaani "Äärelinna Buddha" (The Buddha of Suburbia, 1990), mille aineil vändatud ka neljaosaline BBC minisari ning tolle heliriba kujudanud ei keegi muu kui David Bowie. Samanimeline album Bowielt on seega samuti ilmunud Kureishi loodu raames.

"Äärelinna Buddha" jutustab eelkõige Karimi noorusest ning elust Londoni äärelinnas ja tema arengust täiskasvanud meheks, tema näitlejakarjääri õitselepuhkemisest ning teoreetilisest armastuse leidmisest. Romaani tegelik temaatika on aga eneseleidmine nii mehena, rahvusliku vähemuse esindajana, ida kultuurilise pagasi kandjana lääne ühiskonnas ning ebakonventsionaalse seksuaalsuse kandjana konservatiivses perekonnas.

Pinget pakub nii Karimi seksuaalsuse ja enese isiklike ja kultuuriliste vabaduste avastamine: esimesed kogemused meeste ja naistega, oma hindu identiteedi väljaelamise julgus, enese hävitamine alkoholi ja narkootikumide ning mässuliste noorte seltsis ja sarnased episoodid läbivad romaani. Karimi kohati lakooniline, kohati empaatiast nõrguv maailmavaade on huvitav ning ehe, tegu on väga nutikalt kirjutatud figuuriga.

Enamgi veel - Karimist edasi vaadates ilmnevad ääretult mitmekihilised kõrvalfiguurid. Tähelepanu keskmes on Karimi kasuema Eva, vabameelne sisearhitekt, kelle väline vabadus varjab konventsionaalseid hirme ning kelle kehalise liberaalsuse suitsukatte all on emotsionaalne abitus; Karimi kasuvend ning Eva poeg Charlie, mässuline musikaalselt andekas noormees, kelle tegelik ainus vajadus kuuluda, imetletud olla, ning siis end nurka mässida....

Samuti on mainimist väärt Karimi lapsepõlvesõbranna Jamila, kelle isa sunnib abielluma vähem kui keskpärase Changeziga, ning nende kaunis-traagiline mõistuseabielu, millest saab kolmiksuhe, neliksuhe, viisiksuhe ning mingis raamis ka õnnelik pere. 

Kureishi London on tõeliselt värviline mitte ainult nahavärvide, vaid ka poliitiliste arvamuste, päritolude, rahakottide paksuse, tagasihoidlikkuse, hääletooni kaalu ning sisu ja üldiste pisiasjade poolest. Karim on huvitav ja vastanditerohke noormees, kelle huvi teda ümbritseva elu vastu on vahel kesine, vahel olematu ning vahel määratu. Teda ümbritsev värvikirev maailm on aga tunduvalt huvitavam ning Karim kui vaatlejafiguur on paigutatud oma ossa tõeliselt nutikalt.

"Äärelinna Buddha" pealkirjas mainitud figuur on Karimi laisk hindust isa, kes romaani alguses veel armukese staatuses Eva abiga oma laisast abielust väljub ning mõnda aega lähemas naabruskonnas valgustatud filosoofi imetluspärga kandes Eva korteris loenguid peab, et valgeid inimesi nende hinge olemasolust ning materiaalse vara tähtsusetusest teavitada. Kuid see sära lahtub peagi, sest ka äärelinna Buddha on sama mööduv nähtus nagu Karimi homoseksuaalne faas.

Kureishi romaan on üks muhedamaid, kirevamaid ning vabamaid romaane, mida viimasel ajal lugenud olen. Soovitan väga soojalt!