Blogi uus aadress

Friday, October 27, 2017

Arvamusreede, 10/17: Raamatute emotsionaalne mõju

Tere, kallid raamatusõbrad! Toon teieni taas väikese mõtiskluse teemal lugemine ja raamatud: räägime raamatute mõjust emotsioonidele.

Lugemine võib põhjustada tugevaid positiivseid ja negatiivseid tundeid, mõned jäävad pärast raamatu kõrvalepanekut püsima ning mõned on vaid hetkelised. Reastan siin esmalt paar põhiemotsiooni, mis lugedes tekkida võivad. Seejärel räägime nende emotsioonide reaalsest mõjust väljaspool romaani ruumi.



Põnevus ning pinge, puhas huvi
Enamasti empaatial põhinev romaani protagonistiga kaasaminek toimub sündmuste käigus, mis tähendab, et tekst peab ülalhoidma teatud huvi ja pinget. Sellest tulenevalt on tähtis säilitada lugeja huvi uute sündmuste ning konfliktide lahenduste suhtes. Pinge ülalhoidmine ning stabiilsus on tähtsad lugeja tähelepanu hoidmisel.


Rahuldus nutikusest
Eriti kriminaalromaanide lugemisel on lahenduse õige äraarvamisega seotud teatud rahuldus autoriga intellektuaalselt samal tasandil olemisest või inimliku anatoomia heast tundmisest - romaani sisu andis ära romaani lõpu, kuid vaid nutikatele.
Mulle isiklikult ei meeldi muide ette mõelda ja variante ritta sättida, nagu ka sarjades ning filmides jälgin toimuvat parema meelega lineaarselt, nö, romaani olevikus.

Pettumus, kurbus ja viha
Romaani protagonist ning temaga seotud kõrvaltegelased on tihti empaatia ja sümpaatia kandjad, mis tähendab, et nende tunnete mittevabatahtlik muutmine tekitab ohtralt negatiivseid tundeid: selgub, et keegi heaks peetu on hoopis üdini halb inimene; südamelähedane figuur kaob müstilistel põhjustel,  jääb haigeks või sureb - antud sündmused tekitavad täiesti reaalseid viha- ja leinatundeid ning on tihti pisaratega seotud.


Kõrgendatud empaatia
Armastatud figuuride eriti emotsionaalsetel hetkedel oleme võimelised figuuride õnne üle isiklikku õnne tundma - meil on hea meel empaatiakandja eduelamustest!

Lõppenud loo tekitatud lünk
Huvitavat lugu huvitavate tegelastega võiks justkui igavesti lugeda... kuid tihti lõppeb romaan tundeliselt liiga vara - kuigi narratiiv on kokku sõlmitud. Epiloogid ei kuulu modernse kirjanduse tunnuste hulka, nii jääb lõpetatuse tunde asemele pigem auk. Lugeja ei tea uut romaani lugedes, mida oodata, ning ei tea ka, millal lõppu oodata. Jäänud lehekülgede arv on küll nähtav, kuid sisuline areng tume maa.



...Kuid miks on loetletud tunded positiivsed, isegi kui nad on negatiivsed?

* katarsise-efekt - Aristotelese teooria, et hingelise puhastuse läbiviimiseks on vaja kogeda hirmu ja kurbust, peab tänapäevani vett, ning intensiivne kirjanduselamus tekitab just need tunded piisavalt pikaks ajaks, et koledad elamused romaanis kogeda, maha pühkida, ning taas puhta lehena uut päeva alustada.

* turvaline vahemaa - läbielatud tunded on aga selles mõttes fiktiivsed, et lugeja jaoks küll reaalsed, aga protagonisti pole olemas, seega ei teki traumat - lugeja teab raamatut käest pannes, et luges vaid ilukirjandust.

* moraalivabadus - tänu fiktiivsusele ei pea keegi end halvasti tundma antagonistile kaasaelamise või vägivalla üle rõõmustamise pärast. Empaatia ning emotsioonide motivatsiooni värvikava on väga, väga rikkalik ning tavalise ühiskonna konventsioonid keelavad teatud emotsioone, mis on potentsiaalselt vajalikud.



Kokkuvõtteks jääb öelda, et raamatute lugemine on mitte ainult intellekti, vaid ka emotsionaalse intellekti treenimiseks väga oluline, samuti stimuleerib ilukirjandus emotsioone, mis jääksid tavaelus kogemata ja aitab seeläbi säilitada emotsionaalset tasakaalu.

Taas vaid argumendid raamatu kätte võtmise kasuks.
Öelge edasi ;- )


Mis laadi kirjandust teie hea meelega loete ja mis tundeid see teis tekitab?

1 comment:

  1. Mulle meeldivad lood, mis tekitavad katarsise-efekti, hea oleks ka, kui õiglus pääseks võidule. Nii ooperis kui draamateoses kui raamatus on see haarav. Kui ka õnnelikku lõppu ei ole, on ikka meeldiv koos raamatu tegelastega see teekond läbi käia.

    ReplyDelete