USA kirjanik ning kunstiajaloolane Arthur Golden (sünd. 1956) kirjutas oma menuteost, kaks aastat New York Timesi bestsellerite nimekirjas püsinud 1997. aastal avaldatud romaani "Geisha memuaarid" kuus aastat, kuna vahetas mitu korda jutustaja perspektiivi ja kirjutas romaani mitu korda ümber.
Romaan on sisult ühe geisha Sayuri memuaar ning põhineb nii Pekingis kui Tokyos elanud jaapani kunstile keskendunud Goldeni intervjuudel arvukate geishadega.
Romaani põhjal vändati 2005. aastal suurepärane film, mis pälvis kolm Oscari auhinda.
Golden otsustas viimaks kirjutada romaani geisha Sayuri enda perspektiivist, mis on minu arvates parim variant, sest avaldab ohtralt kultuurilist tausta geishade maailma ning mentaliteedi kohta, kuid kaasab lugejat emotsionaalselt, sest Sayuri kui inimene ja tema isiksus enne ning pärast geisha karjääri ja ka selle vältel võtavad kaasa naiseksaamise ning oma ühiskonnas sätestatud rolli teekonnale. Samuti on romaanis käsitletud sõja vältimatuid tagajärgi kunstnikele, naistele, kultuurilistele väärtustele, ning loomulikult geisha rolli üldiselt kui prostituudi ning ülima esteetilise ilu sümboli vahelist olendit.
Romaan on terviklik ning kirjeldab Chio, hiljem Sayuri, rahulikku, lihtsat lapsepõlve, tema potentsiaalseks geishaks ning tema õe Satsu prostituudiks müümist ja sellega kaasnevaid heitlusi, geishade vahelisi intriige, hiljem Sayuri nime all tuntud geisha karjääri, ning jõuab tema vanaduspõlve välja. Memuaar nagu memuaar olema peab, ühesõnaga.Tempolt on "Geisha memuaarid" samuti autentne, jutustaja ju vanem naine, kes rahulikus tempos jutustab oma lootustest, pettumustest ning emotsioonidest. Romaan on äärmiselt hariv, sest tutvustab geisha mõttelaadi, kohustusi, tabusid ning väikeseid igapäevaseid rõõme, mõistes, et neid on tarvis tavalugejale lähemalt seletada. Kuna info geishade maailmast on võetud pärisgeishadelt, on romaan ka sel rindel autentne ning detailidele on suurt tähelepanu pööratud.
Räägitud on nii heast kui halvast realistlikus tasakaalus - idealism ning krõbe kriitika puuduvad, kirjeldused on asjalikud ning põhjalikud: räägitakse geisha majanduslikust olukorrast, südameasjadest, riietest ning ehetest, suhetest teiste geishadega, okiya siseökonoomiast ning hierarhiast, välismaailma valearvamustest geishadest ja paljust muust. Golden on hästi tabanud jaapani kirjandusele tüüpilist melanhoolset-mõtisklevat alatooni - ilmselt tänu Tokyos veedetud aastatele.Kuna Golden on kunstiajaloolane ning seega ilusate asjade ning jaapani kultuuri ekspert, võinuks romaan jääda liiga kuivaks ning asiseks, kuid Sayuri sisemaailm ning tema emotsionaalsed muutused ja areng on kirja pandud sama kaunilt, tähelepanelikult ning detailiderikkalt kui geishade kantud kimonode või rikaste ärimeeste seintel rippuvate piltide ning kalligraafiate kirjeldused. Sayuri saatus on ühest küljest traagiline, teisest küljest muinasjutuline, ning kui palju on ühe naise elus kaotust enne õnne leidmist, oleks huvitav lugu ka geisha maailma taustsüsteemita.
Goldeni romaani soovitaksin lugeda kombineeritult filmiga, sest film, kuigi Goldeni enda arvates tõenäoliselt paljudes pisidetailides eksiv (vaadake dokfilme geishadest ja näete), on ilus visuaalne täiendus "Geisha memuaaride" romaanile.
Kaunis, kaasahaarav lugemine!
No comments:
Post a Comment