Nobeli kirjanduspreemia 1961. Ivo Andric: "Vesiirid ja konsulid" (Travnička hronika / Bosnian Chronicle, 1945)

Jugoslaavia (või Serbo-Horvaatia) kirjanik Ivo Andrići (1892-1975) pakuti Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks juba aastal 1958 – siiski oli üheks tema kandidatuuri põhjuseks vaid asjaolu, et Albert Nobel soovinud kirjanduspreemia jagamisel arvesse võtta võimalikult paljude maade kirjanikke. 20. sajandi mõjukamate kirjanike nimekirja ajaloolistel teemadel oma kodumaast kirjutanud autor enam ei pääse.

Andrići romaanid on kahte tüüpi: pigem realismi joonduvad romaanid nagu ka Stendhali loominguga võrreldud "Vesiirid ja konsulid" või "Travniki kroonika" (Travnička hronika, 1945); ning hilisem looming, kus märgata idamaiseid elemente, näiteks Andrići arvukad lühijutud või romaan "Neetud küla" (Prokleta avlija, 1954).

Kirjaniku ilmselt tuntuim romaan on ka eesti keelde tõlgitud ajalooline romaan "Sild Drina jõel" (Na Drini ćuprija, 1945).

Andrić pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1961.

"Travniki kroonika. Konsulite aeg", samuti tuntud kui "Audients vesiiri juures" või "Vesiirid ja konsulid" või "Bosnia kroonika" (olenevalt tõlkekeelest) on lugu prantsuse konsulist Jean Baptiste-Etienne Daville'ist ning tema saabumisest, kohanemisest ning elust Travniki linnast Bosnias. Davnille'i kaasmängija, Vesiir Mehmed Paša on gruusia päritolu haritud valitseja ning meeste vestlused ida ja lääne mentaliteetidest ning poliitilistest eelarvamustest on huvitav materjal poliitika- ning ajaloohuvilisele lugejale.

Nagu minu loetud Nobeli kirjanduspreemia eriköites esile toodud, järgib romaan realistlikku joont ning jutustab sündmustest väga kaines, asises stiilis, autori sünnilinnas. Teatud tundelisusega kirjeldatakse romaani peategelasi, Daville'i siseelu ning suhteid perega, räägitakse raskustest kohanemisel ning laste kasvamisest, kõike seda Bosnia ajaloosündmuste taustal. Romaan algab 19. sajandi alguses ning kätkeb ajaruumi 1807-1814.

Romaani maht on u 500 lehekülge ning kuigi olen Stendhali omal ajal lugenud ja nautinud, pole "Travniki kroonika" piisavalt põnev ning tempokas, et pikemaks lugemiseks huvi pakkuda. Seega sirvisin romaani vaid läbi ja keskendusin teatud lõikudele. 

Andrić oli ise tegev jugoslaavia konsulina Saksamaal, niiet konsuli võõras paigas kohanemise psühholoogia ning ida ja lääne lähenemise sammud on kirja pandud realistlikult ning huvitavalt-asiselt. Kuid põnevusttekitavat jutustust selles romaanis ei leia - vaid ajaloolise-asise kirjelduse poliitilistest sündmustest Bosnias ning naaberriikides 19. sajandi alguses. Kellele selline toon huvi pakub, see võib põhjalikest kirjeldustest kindlasti palju uut infot leida. Kuid seikluslike jutustuste ning tundeküllaste narratiivide otsija jääb selle romaani lehekülgedel kuivale.

Hea ajaviiteromaani nautijale seega ehk mitte parim valik, kuid ajaloohuvilistele ning asise-tõsise, informatiivse, kuid kuivapoolse faktidele keskenduva kroonikustiili armastajatele võib "Travniki kroonika" huvi pakkuda küll.

Arvamusreede, 8/17: Millise maa kirjandus on parim?

Tere, kallid raamatusõbrad!

On taas aeg raamat hetkeks käest panna ja mõtiskleda hetkeks selle üle, mida, miks, kuidas, kellest, millal ja milleks loeme. Käesoleval kuul tahan välja tuua mõned oma kirjanduslikud lemmikmaad ja loetleda kontrastina ka mõned maad, mille kirjandus mulle üldse peale ei lähe.

Kirjandusega on teatud mõttes nagu veinidega: mõne riigi veini valides võin kindel olla, et pea iga pudel toob kõrgema klassi naudingu, mõne riigi veinide hulgast tuleb hoolikalt valida ning teatud riikide riiulitest käin ringiga mööda.

Kindlasti leidub veel põnevaid maid, mis üllitanud arvukalt head kirjandust - olen oma blogi ülaosas sorteerinud kõik käsitletud raamatud päritolumaa järgi, niiet miks mitte avastama minna! Selge on aga, et on maid, kust olen lugenud vaid kahte-kolme romaani ja selle põhjal neid nende kolme nimekirja järgi sorteerima ei hakka. Käsitletud on vaid maid, mille kirjanduse ja kirjanduslooga olen tutvunud enam kui kahe romaani põhjal.

Tasakaalu nimel reastan - pingerida puudub - viis kirjanduslikult väga põnevat, kolm neutraalseid tundeid tekitavat ning kolm mittemeeldivat riiki. Lingin postituses vastava kirjanduse sisule oma blogis. Ootan huviga teie kommentaare ning täiendusi antud teemal! :-)

Eluaegsed: suurbritannia (link), norra (link), jaapani (link), hispaania (link) ja USA (link) kirjandus

Suurbritannia kirjandus jaguneb surematuteks klassikuteks (Wilde, Dickens, Kipling, Lawrence), ning uuemateks värvilisema taustaga kirjanikeks (Shire, Kureishi), ja kogu see mitmekesisus ühe kogumikuna on põnev. Kuid briti kirjandus on alati igati meisterlik, sisuliselt eriline, stilistiliselt hoolitsetud ning ka oma ebakonventsionaalsetes variantides oskuslikult ning hoolikalt lihvitud.

On teatud erandlikke teoseid briti kirjandusest, mis mulle pinget ei pakkunud (Galsworthy, Penny), kuid halba stiili neilegi ette heita ei saa.

Norra kirjandus on kohati kohutav, kuid selle sõna parimas mõttes. Siinsesse blogisse on mahtunud Ibseni, Hamsuni, Knausgardi ja Faldbakkeni kirjandust. Norra kirjanikele on ühine teatud makaaber jutustamisviis, mis näitab inimese võikaid, ebasümpaatseid omadusi ning keskendub tihti mitte moraalsele ambivalentsusele vaid moraalsele autonoomiale mida võiks konventsionaalselt kategoriseerida moraalituks, ning progressiivselt nimetada julgeks. Norra autorid ei jutusta elust läbi lillede, nad ei karda oma figuure lugeja ees paljastada ning kirjeldada kõige ängistavamaid tundeid ja olukordi, kuhu üks inimene võib sattuda. Põnev ning ebamugav - selle sõna kirjandusliku elamuse kirjeldamise kõige paremas mõttes.

Jaapani kirjandusele on omased visuaalsete elementide tabav ning rikkaliku sõnavaraga kirjeldamine, neile emotsioonide omastamine, teatud melanhoolne-nostalgiline meeleolu, teatud müstika ning julge seksuaalsuse käsitlemine. Sellele lisandub teatud filosoofiline eksootika ning kaunis kõnemaneer. Siiani olen jaapani kirjandusest lugenud peaaegu eranditult väga häid raamatuid (Kawabata, Murakami, Ishiguro).

Hispaania kirjanduse alla võtan kokku ladina-ameerika (link), hispaania ning portugali kirjanduse, kuna minu suurte lemmikute top 20s on ohtralt esindatud hispaaniakeelseid kirjanikke: Borghes, Marquez, Lorca, Guimarães Rosa, Pessoa, Vargas Llosa. Realistlikult blogi ajalugu ritta sättides on näiteks Nobeli sarjast mitu keskmist muljet jätnud teost, kuid lemmikud on niivõrd tugevad lemmikud, et kaaluvad Nobeli kogemused tugevalt üles.

Keskmised: prantsuse (link), vene (link), ning austraalia (link) kirjandus

Prantsusmaa mullast on üllitatud piisavalt suurepärast kirjandust, esimestena tulevad hetkel mõttesse Flaubert, Sartre, Gide ning Houllebecq. Kuid Prantsuse kirjandus on samal määral ennast imetlev ning eksistentsialismiga küllastumiseni täidetud (Rollande, France, Mauriac), samuti on selle maa kirjanduses liiga palju arhitektuurist hullunud teoseid (Hugo, Stendhal, Balzac) ning odavaid klassikute imitatsioone, mis lõppeks pettumuse valmistavad.

Venemaa kirjanduses on samuti arvukalt suuri klassikuid (Dostojevski, Bulgakov, Pasternak, Gogol), kuid esineb piisavalt samasuguseid odavaid imitatsioone ja liiga tihti on ära toodud mingisuguste kõrvaliste figuuride tohutud sotsiaalpoliitilised eskapaadid päevapoliitilistel teemadel, mida on minul vähemalt tüütu lugeda (Samuti Dostojevski, Pasternak, ning Tolstoi).

Austraalia kirjandus tundub olevat oma modernsele ajastule alles lähenemas, kuna kõik sealt tulnud romaanid, millega olen kokku puutunud (Flanagan, Roberts, McCullough) meenutavad mulle pigem 20. sajandi alguse või hoopis sajandivahetuse suuri arenguromaane, kus tegelaste ja käsitletud aastate arv on konsensuse poolest lineaarses seoses romaani kvaliteediga. Kõik ülalnimetatud loetud teosed küll meeldisid mulle väga, kuid kui neid näiteks norra või isegi siin keskmiste ritta sätitud prantsuse kirjandusega võrrelda, tunduvad nad struktuurilisest seisukohast võrreldes vägagi sarnased.

Unustamisväärsed: rootsi (link) ning  itaalia (link) kirjandus

Rootsi kirjandusega olen tutvunud eelkõige Nobeli kirjanduspreemia sarja autorite põhjal, kellest ükski mulle suurt pinget ei pakkunud - oleksin väga huvitatud, kui teil on pakkuda mingeid häid rootsi kirjanikke (kriminaalromaane ma ei loe). Kuid hetkeseisuga, kui surematu ning võrratu Astrid Lindgren välja arvata - tema raamatud on täiuslikud teemandid -, on minu kogetud Rootsi kirjandus siiani olnud üpris kesine.

Itaalia kirjandusest ei oska ma hetkel nimetada ühtegi head näidet. Olen sirvinud nii uuemaid kui vanemaid teoseid, kuid - kui Dante ja Petrarca ja Leopardi välja arvata - pole leidnud mitte midagi paeluvat. Puudub võime luua erakordseid figuure, stilistilist erilisust või väljapaistvat narratiivi.

Lisaklausliks on eesti ja saksa kirjandus, millega olen lihtsalt liiga lähedalt tuttav, et suuremaplaanilisi laiahaardelisi arvamuskommentaare teha. Olen lugenud arvukalt suurepäraseid saksa romaane ning eesti romaane, kuid samuti kesiseid ning halbu romaane. Tegu on kahe mulle kõige tuttavama maa kirjandusega ning ülaltoodud nimekirju kokku pannes ei tulnud mulle üheski kolmest kontekstist korrakski pähe kummagi maa kirjandus. Arvan, et see asjaolu räägib enda eest.

Aga arvamusmonopoli ma krabama ei kiirusta - mida teie arvate? ;-)

Sellised on minu kirjanduslikud eelistused lähtuvalt riigist. Milliste riikide kirjandus on teile enim muljet avaldanud, ning millise riigi kirjandus ei paku teile üldse pinget? Kas olete mõtisklenud oma lemmikkirjandusriigi üle või leiate, et kirjaniku päritolu ei oma mingit tähtsust?

Kaunist nädalavahetust! :-)

Nobeli kirjanduspreemia 1959-1960. Salvatore Quasimodo ja Saint-John Perse luule

Kuna luulest pole minu arvates võimalik arvustavalt kirjutada, esiteks luule eriti subjektiivse ja tundelise loomuse tõttu ning teiseks luule tõlkimise keerulisuse tõttu, olen siiani luule eest Nobeli kirjanduspreemia pälvinud laureaatidest teinud vaid lühida, informatiivse postituse.

Loen küll nende luulet ja tekitan enesele mulje neist autoritest, kuid ei soovi neid omadussõnadega hea-halb-perspektiivist analüüsida, vaid pelgalt kirjeldada.

Kuna antud ajavahemikus pärjati kahte luuletajat järjest Nobeliga, otsustasin nood ühte informatiivsesse postitusse kokku panna - minu põhieesmärk on siiski tuua teieni arvamuspostitused 20. sajandi romaanidest. Kuid täielikkuse mõttes ei tohi Salvatore Quasimodo ning Saint-John Perse loomulikult Nobeli kirjanduspreemia laureaatide sarjast puududa ;-)

Nobeli kirjanduspreemia 1959: Salvatore Quasimodo

Itaalia luuletaja, toimetaja. piiblitõlk, kriitik ning proosakirjanik Salvatore Quasimodo (1901-1968) on ühes Giuseppe Ungaretti ja Eugenio Montalega itaalia tuntuim luuletaja. Nobeli preemia anti põhjendusega, et tema luule väljendavat "meie aja elu traagilist kogemust klassikalise tulisusega".

Quasimodo kirjutas eelkõige Itaaliast ning kodukandist Sitsiiliast, religioossetest motiividest ning surma tähtsusest ja elamusest. Tema eeposte ja Piibli tõlked mõjutasid autorit ning tõid Quasimodo luulesse ka mütoloogilisi teemasid, kuid samuti tõlkis autor näiteks Molière'i, Shakespeare'i ning Pablo Neruda luulet.

Quasimodo avaldas küll esseesid ning kriitikat fashistliku rezhiimi vastu, kuid ei ühinenud Itaalia vastupanuliikumisega - tema poliitilised teod piirdusid kirjaliku sfääriga. Siiski on eriti pärast Teist maailmasõda ka tema lüürilistes tekstides seltskonnakriitilist tooni. Üldiselt Quasimodo stiilist rääkides aga sai prantsuse sümbolistise eeskujul määravaks tema luule hermeetiline sümboolika (nagu ka Ungaretti ja Montale loomingus märgata), tugevalt subjektiivne enda loodud keel. Autor luuletab vabavärssides, subjektiivselt tähenduslike sõnade ja fraasidega.

Quasimoto valitud luuletusi on Erri kultuuriraadio lindistuses võimalik kuulata siin (link)

Inglisekeelseid luuletusi on võimalik lugeda siin (link)

Lugemisproovina veidi inglisekeelsest tõlkest:

To my Father

Back and forth your sun cap moved

in the little space they always left you.

For me, too, everything was measured

and I have borne your name

a little beyond the hatred and the envy.

That red on your cap was a mitre;

a crown with eagle's wings.

and now in the eagle of your ninety years

I wanted to speak to you -- your parting

signals coloured by the night-time lantern --

to speak to you from this imperfect

wheel of a world,

within a flood of crowded walls,

far from the Arabian jasmine

where you are still, to tell you

what once I could not -- difficult

affinity of thoughts -- to tell you (not only

the marshland locust, the mstic tree can hear)

as the watchman of the fields tells his master:

'I kiss your hands.' This, nothing else.

Life is darkly strong.

*

Uomo del Mio Tempo

Everyone stands alone at the heart of the world

pierced by a ray of sunlight,

and suddenly it is evening. 

Nobeli kirjanduspreemia 1960: Saint-John Perse

Prantsuse luuletaja ning diplomaat Ameerika Ühendriikides, Saint-John Perse (kodanikunimega Marie-René-Alexis Saint-Léger; 1887-1975) on rahvusvahelisel maastikul tuntum nimi, suuresti kuna luuletaja elas diplomaadina 1914-1940 ning hiljem aastani 1967 USAs, ning pälvis luuletajana tuntust nii seal kui Inglismaal. 

Perse pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1960, oma "kõrgelennulise ning elavalt visuaalse luule" eest. 

Ka Perse kirjutab vabavärssides, luuletuste sisuks on eelkõige subjektiivsed tunded ning impulsid; autor on kirjutanud nii putukatest, merest, linasest riidest kui soolast.

Eesti keelde on tõlgitud vaid üks Saint-Perse luuletustest: "Ahtad on laevad", mis peaks olema osa luulekogumikust "Anabase" ning on ühes Perse Nobeli kirjanduspreemia vastuvõtukõnega leitav Akadeemias 1989/3.

1911. aastal ilmunud luulekogumikku "Eloges ja teisi luuletusi" on täisversioonis võimalik kõrvuti inglise ja prantsuse keeles lugeda siin (link)

Hanif Kureishi: "Eimiski" (The Nothing, 2017)

Briti kirjanik, stsenarist, näitekirjanik, 1970ndatest tuntud arvukate pornostsenaariumide režissöör ning Timesi 50 parima uuema aja briti kirjaniku nimekirja kuuluv Haneif Kureishi (sünd. 1954) kirjutab enamasti sensuaalsetel intiimsetel teemadel.

Kureishi alustas oma karjääri puhtalt näite- ning filmikirjanikuna ning saavutas ka edu: tema stsenaarium filmile "Minu kaunis pesula" (My Beautiful Laundrette, 1985), peaosades Daniel Day-Lewis ja Richard Graham, kandideeris parima originaalstsenaariumi Oscarile.

Kureishi on avaldanud ka mitmeid romaane, neist eesti keeles on ilmunud "Äärelinna Buddha" (The Buddha of Suburbia, 1990), mille aineil vändatud ka teleseriaal; "Lähedus" (Intimacy, 1998); "Gabrieli and" (Gabriel's Gift, 2001) ning "Midagi sulle öelda" (Something to Tell You, 2008).

Lugesin Kureishi uusimat lühiromaani - sel aastal ilmunud "Eimiski" (The Nothing, 2017).

Romaani sisuks on ratastooli jäänud haiglase stsenaristi Waldo tundub et viimased päevad (ja ööd) temast kakskümmend aastat noorema abikaasa Zee seltsis ning Waldo kinnisidee Zee afäärist tema endise kolleegi Eddiega. Lugu on jagatud kahekümneks fragmendiks - igaüks neist päev täis staatilist olemist, mõttemaailmas sukeldumist ning Zee tegemiste püüdlikku jälgimist ning pealtkuulamist magamistoast.

***

Kartsin, et rahulolu hävitab mu kunstnikumina. Et kaotan oma teravuse, viha, agressiivsuse ja kibestumuse. Siis on mul parematki teha kui avalikkuse meelt lahutada. Olin seda teiste puhul näinud. Kuid koos Zeega olemine oli eksperiment, mille ma pidin ette võtma. Mind oli ülemäära kaitstud. See oli mind eemale hoidnud sügavamatest, meelerahu häirivamatest ja erutavatest kogemustest. Tahtsin viimaks ometi näha, kui lähedale ma ühele naisele pääseda suudan. Kui lähedale ma suudan teisele inimolendile pääseda, samal ajal kui me mõlemad eraldi inimesteks jääme. Tahtsin end kaotada ja täiesti sõltuvaks muutuda. Tahtsin, et Zee muudaks mind.

Olen nõrk ja õnnetu, kuid ma pole alla andnud. Planeerin järgmist sammu. 

Tulgu pauk dünamiidiga või ei, aga ma kinnitan, see tuleb otsene ja radikaalne. Kui Zee pole valmis armastusest loobuma, tuleb temas valmisolek tekitada. 

Ma ei taha, et Zee õnnelik oleks. Ma lihtsalt tahan, et ta oleks minuga. On seda liialt palju palutud?

***

Kureishi romaan on lühike, kuid tihe: vaid 160sse lehekülge mahub aga ohtralt emotsioone: vanemakssaamise kuid end siiski mehena tunda tahtmise ja mitte suutmise melanhoolia, Zeega tutvumise ning enese naises leidmise nostalgia, reetmise avastamise ning kättemaksu viha ja paranoia, leppimise lootus ning võitmise triumf vaheldumas valmidusega siiski vana küünikuna armastuse nimel surra.

Intensiivsetes lühipeatükkides jõuab Waldo jutustada nii oma minevikust ja olemusest, võitlusest narkootikumidega, Zee terapeerivast mõjust tema hingele, kauneilt veedetud aastatest, enda keha närtsimisest ning sellele järgnevast vägivaldsest hääbumise ajast ning abielusuhte vihkamisvõistluseks muutumisest. Kureishi oskab maalida oma figuure nii maalilistes kui käredates kui pehmetes kui sumedates kui süngetes toonides ning asjaolu, et jutustaja perspektiiv ei pruugi olla tõene ega usaldusväärne ja et kõigi figuuride sõnades ja tegudes tuleks mingil hetkel kahtlema hakata, teeb "Eimiskist" väga põneva jutustuse.

Kontrastina romaani vägagi staatilise, praktiliselt liikumisvõimetu, igast aspektist vaid vaatleja rolli surutud protagonistiga on narratiiv mitmekihiline ning iga järgmine lehekülg toob põnevaid muutusi figuuridevahelises dünaamikas. Kureishi romaanis ühinevad teatud jaapanipärane melanhoolia (võrdluseks näiteks Haruki Murakami või Kazuo Ishiguro looming - julgelt seksuaalne, kuid romantiline ning nostalgiline) ning narratoloogiline asjalikkus. Autor valitseb ilmselgelt nii vormi kui sisu. Waldo kui jutustaja kramplikud üritused narratiivi ning ennast teiste figuuride ja samal ajal lugeja silmis valitseda ning hilisem abituse tunnistamine ning allaandmine on praktiliselt mainimata, kuid ilmnevad jutustuse käigus selgelt ning muudavad ehk muidu ebasümpaatseks jääda tõotava perversse vanamehe sümpaatsemaks.

Kureishi figuurid ongi erakordsed tänu oma tagurpidi-psühholoogilisele kirjeldusviisile - alguses tunduvad kõik romaani tegelased ebasümpaatsed, kuid lõpuks leiavad nad end vaikselt liigutades tee lugeja südamesse. Oleviku sündmused jooksevad küll kiiresti, kuid mõtlikud minevikuperspektiivid hoiavad romaani tasakaalus ja lisavad kogumuljele hea veini mitmekihilise küpsuse. Sellele aitab kaasa ka suurepärane stiil (siinkohal tuleks kiita ka romaani tõlkijat).

Mida enam "Eimiski" üle mõtisklen, seda enam väikseid naudinguid leian. Haruldane lugemiskogemus, soovitan soojalt jaapani kirjanduse fännidele ja julgetele mõtlejatele.

Ekskurss filmilinale: "To the Bone" (2017), "Siid" (Silk, 2007), "Diary of a Chambermaid"/"Journal d'une femme de chambre" (2015/16)

Tere tulemast, kallid filmisõbrad. Eetrisse saabub selle nädala XXL-ekskurss filmilinale. ;-)

Olen viimasel ajal vaadanud üpris suurel hulgal filme, kuid ükski neist ei vääri esmapilgul pikemat analüütilist postitust - vaid mõned head ning halvad aspektid põgusat esiletoomist. Seega lahkan siin lühemas vormis kolme hiljuti vaadatud filmi.

"Luudeni välja" / To The Bone (vaba tõlge, 2017) on hiljuti Netflixi platvormil ilmunud draama toitumishäiretest, peaosas anoreksiaga võitlev Ellen (Lily Collins). Film pälvis laiemas laastus üpris palju kriitikat, kuna anoreksia olla tõsine teema ja haigus ning sellest film vändata olla paljude arvates vastutustundetu. Samaegselt kirjutavad paljud anoreksia all kannatajad foorumites, et teatud aspektid on väga realistlikult kujutatud ning nad ei näe filmi temaatikas probleemi, pigem on nad tänulikud, et Netflix avatud dialoogi jaoks platvormi pakub.

Film ise on kohati pealiskaudne, kuid kohati huvitav ja mõtlemapanev. Armastusloo võimalikkuse idee tundub üldpildis veidi sunnitud, kuid Elleni edusammud füüsilise läheduse normaalsuse ning normaalse toitumise suunas ja arvukad probleemid ning sammud tagasisuunas on hästi lahendatud. Protagonisti minevikku, kus Elleni kunst olla põhjustanud ühe noore tüdruku enesetapu, käsitletakse vaid möödaminnes ning paljud sisulised aspektid kannatavad toitumishäiretega võitlemise põhitemaatika esiplaanile seadmise all. Ellen soovib end ravida ning nõustub elama ühises kodus kuue noorukiga - kellest aga enamik lihtsalt kohti täidavad ja kelle tausta ei tutvustatagi.

Tegu on ilmselgelt teadlikult tehtud valikutega, kuna keskne probleem on siiski võitlus haigusega, ning Lily Collins mängib oma rolli väga hästi. Collins on ise anoreksiat põdenud, misläbi teab oma rolli realistlikult kehastada. Arvukad tugevad stseenid jätavad väga sügava mulje Elleni kannatustest, lootusetusest ning mahajäetud üksiolemise tundest. Samuti portreteeritakse väga ehedalt, kuidas isegi väikesed edusammud võivad osutuda täielikult illusoorseks, ning teraapia perspektiivist kui tähtis on lasta patsiendil ise enese kasuks otsustada.

"To the Bone" on huvitav, muljet jättev draama paljude põnevate pisiasjade ning ohtrate väga tundeliste steenidega ning julgustab dialoogi tähtsatel kesksetel teemadel kuid jääb filmina jutustavast perspektiivist liiga õhukeseks.

"Toateenija päevik" / Diary of a Chambermaid (vaba tõlge, Journal d'une femme de chambre, 2015) on draama noorest teenijannast Celestest (Léa Seydoux) ning jutustab eelkõige tema kogemustest erinevates rikastes peredes ning suhetest erinevate peremeeste ning perenaistega. Arvukates episoodides näidatakse noore neiu minevikukogemusi ning ka tema jutustustest ilmneb, et Celeste'i elu on väga õrnast east peale olnud kõike muud kui lilleline.

Kui Celeste satub Lanlaires'de perekonda ning kogeb vaid lähenemiskatseid peremehelt ning kurja käsutamist ja jooksutamist perenaiselt, pole ime, kui et saladuslik ning sünge aednik Joseph (Vincent Lindon) pakub Celestele välja plaani teenijastaatuse selja taha jätmiseks, nõustub noor teenijanna rikastele kõigi läbi elatud kannatuste eest kätte maksma.

Prantsuse filmide fännidele kindlasti stiilipuhas maiuspala.

Põnev armastuslugu "Siid" (Silk, 2007) 19. sajandi Prantsusmaal. Isa soovil sõdurikarjääri alustanud Hervé Joncour (Michael Pitt) nõustub peresõbra ajendusel reisima jaapanisse, ostmaks hinnalisi siidiusside mune, et taaskäivitada kohalik siidivabrik. Reis on raske ning pikk, kuid Joncour naaseb edukalt ning tema abikaasa Hélène'i juurde (Keira Knightley) ja ehitab lilli armastavale naisele hiiglasliku aia. Abielu tundub olevat stabiilne, kui Hervé kinnisideeks ei saaks jaapani külas kohatud nimeta konkubiin (Sei Ashina). Ta reisib kolmandatki korda jaapani külla, mis aga sõjas laastatud.

"Siid" on visuaalselt kaunis ning Michael Pitt kannab filmi hästi. Tema vaikne meeleheide ning tundeline viis nii oma abikaasaga ümber käia kui jaapani mehi mõista teeb Hervést huvitava, empaatiat vääriva protagonisti. Reis üle mägede, jõgede, metsade ning steppide on kaunilt kujutatud ning lugu on räägitud õiges tempos, vahetades võite ning kaotusi, edu ning pettumust.

Vaikne, loodust armastav Hélène on filmi lõpuks tuleb välja et võib-olla kõige huvitavam figuur - kuid miks see nii on, tuleb filmi vaadates välja uurida.

"Siid" on üldjoones vaga-vesi-tüüpi film - alles hiljem selle üle mõtiskledes ilmeb filmi sisuline ilu, kui filmi visuaalselt haaravad stseenid haaravad tähelepanu koheselt.

Soovitan!

Nobeli kirjanduspreemia 1958. Boris Pasternak: "Dr. Živago"

Vene kirjanik, luuletaja, samuti Moskva konservatooriumis muusikat ning Marburgi ülikoolis filosoofiat õppinud haritlane Boriss Leonidovitš Pasternak (1890-1960) on vene keelde tõlkinud ohtralt klassikuid nagu Goethe, Shakespeare ja Calderòn. Pasternaki tõlked on vene kirjandusruumis tänapäevani populaarsed. Nii tema luule kui romaanid on maailmaruumis suurt mõju avaldanud.

Pasternakile 1958. aastal Nobeli kirjanduspreemia toonud romaan "Dr. Živago" kajastab sündmusterikka armastusloo saatel vene mõttemaailmu ning poliitilist horisonti 1905. aasta revolutsioonist Teise maailmasõjani. Romaan valmis aastal 1955., kuid keelati NSVLis täielikult ning alles salateenistuse CIA abiga õnnestus see välismaale toimetada ning avaldada esmakordselt 1957 Itaalias.

NSVLi survel oli Pasternak ka esmalt sunnitud keelduma Nobeli kirjanduspreemiat vastu võtmast - "Živago" portreteerivat Venemaad/NSVLi halvas valguses -, ning hiljem võtsid tema järeltulijad selle vastu tema eest.

"Doktor Živago" ainetel on ilmunud mitmeid linateoseid, tundumas on samanimeline film aastast 1965 ning telesari aastast 2006.

Romaani keskmes asub arst Juri Živago, - tõeliselt haarav ning huvitav figuur kelle emotsionaalset ning karjäärilist arengut ning suhteid erinevat laadi poliitiliste tegelastega romaanis kujutatakse. Juri on väga intelligentne ning tegeleb arstikutse kõrvalt kirjutamisega - romaani lõpuosas on ära toodud ports Živago luuletusi. 

Juri saatuslikud suhted Lara Guichardiga, kellega kohtub seltskondlikel kogunemistel, hiljem arstina sõjarindel, kus Lara meditsiiniõe kohustust täidab, ning hiljem nende tärkav ja õitsev armastuslugu perekondlike kohustuste taustal moodustavad ühe romaani põhikonfliktidest. 

Juri on intelligentne, kuid aus ning liberaalne indiviid, kuid kui ta jutustab Laraga töötamisest esimeste päevade jooksul oma abikaasale, kohkub konventsionaalne Tonya koheselt ning süüdistab meest armuloos.

Juri üritab Larat tõepoolest mitte armastada ning oma perele keskenduda, kuid tärkavaid tundeid pole võimalik enam kustutada ning läbi mitme keerulise episoodi leiab paar hetkeks õnne.

Seda kõike 1905. aasta revolutsiooni, Juri vastupanuvõitlejate poolt vangistamise, pikkade poliitiliste tiraadide ning üldise meeleolu ja sündmuste kirjelduste taustal.

Juba Pasternaki stiil on voolav, värviline, kord sünge, kord õnnis, kord traagiline, mitmekihiline, kord tundeline, kord asine, alati sujuv, mitte kiirustav, alati sisukas. Kontekstivaba tekstina on teatud lõigud ning peatükid juba nauditavad.

"Dr. Živago" on aga ka narratoloogiliselt ning kultuurilise mõju poolest üks suurtest vene romaanidest, Pasternak kuulub Tolstoi ja Dostojevski kõrvale. Juri emotsionaalne areng ning tema poliitiliste ja moraalsete seisukohtade kirjeldused, põnevad lühiepisoodid ning kõrvaltegelased, romaani huvitavad ning samuti iseseisvat mõttemaailma omavad naisfiguurid ning Pasternaki üldine võime läheneda ideedele ning võrdselt mees- ja naisfiiguridele ja pea- ning kõrvalfiguuridele samaaegselt nii empaatiaga kui asiselt, on väärtuslikud omadused ning "Živago" väga huvitav lugemismaterjal.

Kuna eesti lugeja on juba kooliajal tutvunud väga paljude vene kirjanike ning realismi esindajatega, võib muidugi juhtuda, et lehekülgede pikkused Venemaa ning NSVLi poliitiliste pingete kirjeldused on ammu ammendatud temaatika, kuid Juri ja Lara suhe on vähemalt sama huvitav. 

Seega soovitan soojalt vene kirjanduse fännidele ka Pasternaki romaan kätte võtta - ning kui te polegi niiväga vene kirjanduse fännid, siis veenduge vähemalt Pasternaki ehedates, kirglikes, maailma kriitiliselt suhtuvates, emotsionaalsetes, tõelistes ning kaasahaaravates figuurides ja tema meisterlikus stiilis meeleolude ning välis- ja sisemaailmade kirjeldamisel. Te ei kahetse!

Väike lugemisproov inglise keeles: 

5

August had gone by and now September was nearly over. Winter was at hand and in the world of men the air was heavy with something as inexorable as the coming death of nature. It was on everybody's lips.

Food and logs had to be got in. But in those days of the triumph of materialism, matter had become an abstract notion, and food and firewood were replaced by the "problems of alimentation and fuel supply."

The people in the towns were as helpless as children in the face of the unknown - of that unknown wich swept every known usage aside and left nothing but desolation in its wake - although it was the offspring and breation of the towns.

People were still talking and deceiving themselves as their daily life struggled on, limping and shuffling to its unknown destination. But Yury saw it as it was, he could see that it was doomed, and that he and such as he were sentenced to destruction. Ordeals were ahead, perhaps death. Their days were counted, and these days were running out before his eyes.

(pt. 6: Moscow Bivouac, 5, lk. 183/507)

***

Nobeli kirjanduspreemia 1957. Albert Camus: "Katk" (La Peste, 1947)

Selle nädala Nobeli kirjanduspreemia laureaadist Alber Camust on juttu tulnud aastal 2015, mil kirjutasin põhjaliku blogi tema romaani "Katk"  (La Peste, 1947) teemal.

Seega ei lahka ma romaani uuesti, vaid jätan sel nädalal kõigest lingi blogipostitusele. Pro forma kaks lõiku pikemast postitusest ning lõpuks link huvilistele.

Soojenduseks vana postituse sissejuhatus:

1957. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Prantsuse-Alžeeria nihilist, absurdist, üldiselt mõtleja, filosoof ja kirjanik ning muide andekas väravavaht jalgpallis, Albert Camus (1913–1960) ei pidanud end ise eksistentsialistiks, kuigi kriitikud teda eksistentsialistide ridadesse Sartre kõrvale paigutasid. Camus soovis oma ideid Sartrest lahus hoida, kuid ei kaasaegsed ega tänapäevalised ei olnud sellega nõus, seega on Camus tuntud kui eksistentsialismi lipulaev.


Soojenduseks samuti lühidalt romaanist:

Romaani toon on väga asjalik, jutustaja, kes end küll pidevalt mainib, kuid alati neutraalseks jääb, on lõpupoole iseend jutustajana tutvustav kuid romaani keskpaigast selgelt jutustajana äratuntav romaani peategelane, arst Bernard Rieux, kel tuleb Orani linna ründava ja laastava katkuda võidelda tubli aasta. Romaan on vähemalt jutustaja enese sõnul katku kroonika ning soovib jääda neutraalseks, kirjeldada vaid fakte, arve ning näidata linnas toimuvaid muutusi.

Salamisi ronib jutustaja muidugi ka inimeste sisemustesse - Rieux leppimine nii katku kui muude lähedasi laastavate faktoritega ning samaaegsed püüded oma patsiente nind nonde peresid surmaga lepitada on üks eksemplaarsetest viisidest ettekuulutamata hävinguga ümber käia. Katk lõppeks on vaid sümbol ootamatu ning indiviidist ja kollektiivist võimsama abstraktse võimu jaoks.

Edasi lugege aga siin:

https://100-raamatut.blogspot.de/2015/09/albert-camus-katk-la-peste-1947.html