John Steinbeck: "Hiirtest ja inimestest" (Of Mice and Men, 1937)

Ameerika kirjanik, Pulitzeri ning Nobeli kirjanduspreemiate laureaat John Steinbeck peaks jutuks tulema tegelikult alles 1962. aasta Nobeliga seoses. "Hiirtest ja inimestest" ilmus aastal 1937 ja on koos "Vihakobaratega" (1939), mille eest mehele Pulitzer anti, Steinbecki tuntuim looming.

"Hiirtest ja inimestest" on ilmunud filmina ning näidendina, korduvalt ka Eesti teatrilavadel.

Vaid 107, eesti keeles 111 lehekülge (Udo Uibo tõlkes alles 2007) hõlmav jutustus räägib kahe mehe iseäralikust sõprusest ning ohvritest teineteise nimel. Lugu on vaid lühike katkend Lenny ja George'i eludest, kuid kirjeldab täpselt piisavas koguses mõlema mehe tausta, nende sõpruse ajendit ning George'i südamlikkust Lenny loomuse kontrollimisel.

Juba esimestel lehekülgedel ilmneb nimelt, et Lenny on suur mees suurte kätega, mis väga kõvas rusikas surnuks pigistavad nii hiired ja kutsikad, kellega Lenny vaid mängida ning neid paitada tahab, kui äkitselt ehmatavad inimesed, kes liialt paanitsema ja siplema juhtuvad.

Olukord tundub lahendamatu, kuid ikka ja jälle kordavad George ja Lenny koos oma ideoloogiat - meie sõprus on eriline, sest me oleme teineteise jaoks olemas - ning oma unistusi - elame koos oma farmis, kanade ja jänestega.

Loo algne pealkiri oli „Something That Happened“, mis kirjeldab ka adekvaatselt loo esmast tasandit: kaks meest rändavad läbi maailma, leiavad töökoha, juhtub traagiline õnnetus ning nende unistused purustatakse. Inimesed on vigadega ja teevad vigu, algselt klisheelikuna tunduvatel figuuridel on inimlikuim taustalugu - isetu sõprus ning selle edulise edasiviimise lootusetus; abitu inimese vältimatu hukkumine.

Alguses arvasin, et tegu on tavalise jutustusega ning lehekülgede arv liialt napp, et sügavamat muljet jätta, kuid pärast lugemist jäi sisu mõtetesse ning tekitas küsimusi, ideid, huvi, tundeid...

Tekib küsimus, kas Steinbeck annab süü teo eest ohvrile või teo toimepanijale... Sest reaalselt avaldatakse nagu mainitud vaid pisike, essentsiaalne kogus informatsiooni. Alles jutustuse üle mõeldes ilmneb selle tõeline traagika. Paari lausega on selgitatud ühe tüütuna tunduva figuuri inimliku ebakindluse traagiline põhjus ning figuuriga tekib sügav sümpaatia, hetk enne tema surma. Samaaegselt tekib pikemaajaline sümpaatia surmas süüdi oleva, oma tegude eest vastutust kandma võimetu - lapselike kuid täiesti realistlike unistustega - armastama võimeline, kuid enese eest hoolt kandma võimetu ääretult traagiline indiviid.

Veelgi enam järgmine figuur, kes üritab oma sõbra ning enese elu paremaks muuta ja lihtsaid soove täita, kuid mõistab üha enam ja enam, kuidas lõviosa neist unistustest hukkumisele määratud...

Kontekst ei olegi tähtis. Ajatu inimlikkus selle kõige julmemas ja samaaegselt kõige hingelisemas vormis põhjustavad ahastava sündmuste ahela, hea halvas ning halb heas. Kaks mõrva pannakse toime, üks on absoluutselt vale ja teine absoluutselt õige? Väga rasked küsimused...

Jätkamaks peaksin liig palju sisust avaldama, kuid soovin siinkohal vaid põhjatut huvi tekitada.

Palun võtke Steinbecki "Hiirtest ja inimestest" kätte ja lugege teda kiiremas korras. Seejärel arutlegem, miks juhtus, mis juhtus. Sada üksteist lehekülge lendavad küll läbi pilgu ja mõtete kuid sellist jutustust liig kiiresti käest panna ja minevikku saata oleks raiskamine.

1905. Henryk Sienkiewicz: "Quo Vadis"

Poola ilukirjanik, ajakirjanik ning filantroop Henryk Sienkiewicz on tuntud eelkõige oma ajalooliste romaanide poolest. Autori tuntuim ajalooline romaan "Quo Vadis" ilmus esmalt peatükikaupa ajalehes ning seejärel raamatuna aastal 1896. Raamat on tõlgitud viiekümnesse keelde, "Quo Vadise" ainetel on ilmunud arvukaid filme. Sienkiewicz pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1905.

Romaani põhilugu on armastuslugu rooma patriitslase Marcus Viniciuse ning häbeliku ning neitsiliku Lygia vahel. Sama tähtsad on aga Nero valitsus ning tekkiva kristluse suhted roomlaste usuga ja kristlaste tagakiusamine. Romaani tegevus toimub Roomas umbes aastal 64.

Sienkiewiczi kirjutatu oli omal ajal tähtis religioosses ning ajaloolises kontekstis ja toonitas kristlaste ajaloolisi kannatusi ning samuti Poola rolli ajaloos (mitme mehe poolt röövitud Lygia, kel puudus õigus langetada iseseisvaid otsusi, olla sümboliseerinud Poola riiki) ning on seega nendest aspektidest vaadatuna tähtis romaan.

Rooma ajaloo huvilistele on kindlasti ka huvitav lugemine, Sienkiewicz on nii Nero kui patriitslaste suhtes ülikriitiline ning kirjeldab täpse irooniaga nende kombeid (imestust kui kellelgi kulub vähem kui kolm tundi oma juuste seadmisele, harjumust lasta end läbi linna kanda, orjadel tuunika volte seada, end õliga määrida, keisri rumalust, loomalikkust ning keisrinna võimuahnust), näidates areneva kristluse järgijaid tunduvalt positiivsemas valguses, olles ilmselgelt nende poolel.

Narratiiv on üpris põnev, kuigi teatud väljendite rohke lisamine ajaloolise hõngu tekitamise nimel

jätab väga kunstliku mulje. Mõjukate patriitslaste enda mõjuvõimu selge tundmine ning kasutamine ja igapäevased vestlused isekeskis näitab neid kui isekaid ja ülbeid mehi, kes vaid enda - ning mõnikord sõprade - huvides käituvad. Võib-olla veidi ühekülgne?

Lygia saatus on muidugi kaasahaarav, kuidas teda ühe mehe käest teise kätte sikutatakse ning röövitakse ning taas röövitakse, aga kellelegi, keda kristlaste tagakiusamine ning Vana-Rooma ajalugu esimesel sajandil väga huvi ei paku, muutub romaan ajapikku tüütavaks.

Sellepärast panin romaani poole pealt kõrvale. Mõistan romaani ajaloolist tähtsust ilmumise hetkel ning samuti Akadeemia kriteeriumidele vastamist, kuid ei leidnud "Quo Vadises" suuremat sorti kirjanduslikku naudingut.

Rohkem polegi midagi öelda.

Harper Lee: "Tappa laulurästast" (To Kill a Mockingbird, 1960)

Ameerika autori Harper Lee Pulitzeri auhinna pälvinud maailmakuulus romaan "Tappa laulurästast" ilmus aastal 1960 ning omab teatud määral autobiograafilisi jooni - sündmused põhinevad autori enese lapsepõlves toimunust, Lee isa oli advokaat mustanahaliste kaitses, mitmed naabrite figuurid said kirjutatud Lee enese naabruskonna ainetel.

Romaan sai koheselt populaarseks ning kuulub tänase päevani USA kirjanduse suurte klassikute hulka. 1962. aastal raamatu ainetel vändatud film pälvis Oscari.

Maycombi väikelinnas Alabamas kasvavad Scout (Jean Louise) ning Jeremy on advokaat Atticus Finchi lapsed. Lugu jutustatakse Jean Louise'i silmade läbi ning põhidünaamika toimub tegevuse tasandil õe-venna ning suvel külas käiva Dilli vahel. Üha enam selgub aga Atticuse ning väikelinna mikrokosmose laadist ja probleemidest, puruvaesete harimata kodanike kitsarinnalisusest ning rassiprobleemidest väikelinna konteksti luubi all, mis näitena kogu USA rassimentaliteeti kirjeldab.

Lugu toimub Scouti silmade läbi ning seega kirjeldatakse maailma lapse silmadega. Tegu on klassikalise arenguromaaniga - Scout on raamatu alguses kuue-, lõpus üheksa-aastane ning õpib selle aja jooksul elu ning inimese loomuse kohta väga palju olulist.

Jutustuse raamjutustus on Finchide veider ning kardetud nähtamatu naaber Boo Radley, vaid hirmujuttudest tuntud noormees, kes kunagi oma majast ei lahku. Lapsed üritavad teda erinevate trikkidega majast välja meelitada, kuni Scout mingil hetkel taipab, et Boo enese varjamisel on mõjuvõimas põhjus...

Romaani keskmes on mustanahalise Tom Robinsoni valge naise vägistamissüüdistus ning Atticuse püüded süüta noormeest kaitsta, sellele järgnevad rassivaenulikud süüdistused nii Atticuse kui tema laste suunas. Scouti naiivse lapsepilgu läbi avaneb lugejale perspektiiv, kus täiskasvanu üritab seletada maailmas toimuvat väga lihtsalt ning ilmneb, et sisuliselt ongi kõik just nii lihtne, kitsarinnaline ühiskond aga muudab selle keeruliseks ning mõistab eelarvamuste tõttu lugejale ilmselgelt nähtavalt süütu mehe hukka.

Lapse silmade läbi kirjutatud maailm mängude, koolikaaslaste ning arenevate mõtetega ja sellele vastanduv nö "pärismaailm" mängivad Lee romaanis suurepäraselt kokku ja annavad lugejale võimaluse iseendagi üle järele mõelda ning end kellegi teise silmade läbi vaadata.

Pigem pükse kui kleiti kandva Scouti võitlus ühiskonna normidega jääb veel tuleviku ideeks, kuid seegi suur probleem on piisaval määral tematiseeritud - naine olemise keerulised nüansid, kriitika ja imetluse segu. Aga soorollid on vaid kompleksne taust rassiproblemaatika taga. Oo, kihilisuse graal!

Tegelikult kirjeldamatu lugemiselamus. Braavo.

Ekskurss filmilinale: "Sils Maria pilved" (Clouds of Sils Maria, 2014)

Prantsusmaa, Šveitsi ning Saksamaa koostöös on valminud prantsuse näitleja Juliette Binoche'i ning Kristen Stewarti (ning Chloë Grace Moretzi) laiendatud kulissidega dialoog eksistentsiaalsuse põhiküsimuste üle naiselikusse maastikul, kaunite Šveitsi alpide taustal Sils-Marias. "Sils Maria pilved" on mõneti tuntud ka vaid "Sils Maria" nime all.


Film valmis 2014. aastal, mängis Cannesis ning kandideeris kuldsele palmioksale. "Sils Maria" võitis prantsuse Louis Delluci parima filmi auhinna, Stewart oma rolli eest Prantsuse Filmiakadeemia ehk Césari filmiauhinna.


Maria Enders (Binoche) on küpsemasse ikka jõudnud kuulus näitlejatar, kes parasjagu teel teda kuulsaks teinud lavastaja-režissöri austavale auhinnatseremooniale, kui saab teate, et mees on elavate maailmast lahkunud. Spontaanselt siis juba mälestustseremoonia vältel saab Enders pakkumise kehastada näidendis, mis tema kuulsusele nurgakivi pani, mängida teist naispeaosatäitjat, mitte enam sensuaalset noort Sigridit vaid sinasesse armunud ning seetõttu langenud Helenat.

Kuigi film moodustab raami näidendile, mille keskne temaatika on ühe naise kehaline ning emotsionaalne võrgutamine teise naise poolt ning sama temaatika on teoreetiliselt ka filmi keskne, jääb seksuaalne tasand igas kontekstis tagaplaanile ning vaid vihjeks. Keskendutakse emotsionaalsele, refleksiivsele, mõttelisele, mis sellisele filmile vaid väärtust lisab. Nii Stewart kui Binoche on teatud hetkedel praktiliselt alasti, kuid ebaseksuaalses valguses - väga huvitav ning toimiv valik.

Endersi assistent Valentine (Stewart) ei lahku hetkeksi ta kõrvalt, toetab naist tema otsustes, loeb temaga uue näidendi käsiraamatut ning harjutab Sigridi osas Helenaga dialooge... kuni mingil hetkel selgusetuks jääb, milliste figuuridega on tegu ning kes näitleb ning kes on reaalne. On Maria tõepoolest helena ja Valentina Sigrid, või ..... kes teab.


Dünaamilise duo seltskonnale lisandub lavale mõeldud Sigrid, noor näitlejatar (Moretz) kes kuulus nii oma filmide kui skandaalide ning Internetis levivate provokatiivsete fotode ja jalaga-näkku suhtumise poolest. Samuti alguses armsa ning teatrit austava näitsikuna tunduv Jo-Ann (lol) hakkab näidendi esilavastuse päeva lähenedes aina enam oma tõelisi värve näitama ning muutub samuti ka reaalsuses Sigridiks.


Moretz annab oma õel-vagur-õel mänguga meediat kajastava filmi ning näitlejaid kajastava meedia refleksiooni tasandil filmile juurde ning täidab oma rolli väga hästi, kuid "Sils Maria pilvede" tõeline sisu peitub Stewarti ning Binoche'i dünaamikas - nad on sõbrad, õed, töökaaslased, armukesed - ei tea, - ning toituvad teatud määral teineteise energiast. Valentine'il on ka sellest dünaamikast väljaspool mingisugune eraelu, millele küll vaid vihjatakse, kuid kuidas Binoche lava ning eraelu tasandil vananemisega ümber käib ning kuidas Stewart sellele toetavalt, mõistvalt, siis tüdinult, siis kahetsevalt, siis isekalt ning taas hoolivalt reageerib, on väga huvitav ning filmi üldisest minimalistlikkusest lahkuminevalt - või pigem refleksiivsusele keskenduvalt - väga mitmekihiline.


Refleksiivne on filmi võtmesõna ning toon - filmimuusikat on kasutatud minimaalselt, tihti tumeneb pilt vaikusesse ning seejärel algab uus kaader vaikuses - minu silmis vanema kino võte. Enders ja Valentine matkavad nii mõnelgi korral mägedes, ujuvad jõgedes, looduse vaikne taust illustreerib nende tooni. Moretz on küll nooruslik tuulepea, kuid nii Stewart kui Binoche omavad refleksiivset tasandit - mõtlikul pilgul rahulikult dialoogi kandmine on noorele ja vanale omane. Juba seetõttu tuleks Valentinat Sigridi figuurist eraldada. Keskne küsimus on aga filmi algusest peale, kas mitte Helena ja Sigrid pole sama naine? Kas mitte Jo-Anni afäär abielus kirjanikuga ei korda Endersi enda nooruslugusid? Kas Enders suudab seda mõista ja sellest üle olla?

Stewartil ja Moretzil pole, muide, ühtegi dialoogi omavahel, huvitaval kombel. Miks? Ei tea. Aga ju pole see pinge tähtis, või puudub.


Lavastaja Oliver Assayas on teinud head tööd ning visandanud edukalt neljakümnendates naise, näitlejanna teod, unistused ja karjääri teinud kuid aastaid koguva naise hirmud ning refleksiooni kahetsusteta elu üle, peegeldanud seda kahe noore naise näol, kellega Endersil end siduda ning oma ajalisusele vastu vaadata tuleb. Memento mori.

"Sils Maria pilved" on vaid mõtliku draama austajatele huvitav, näitleja- ning kaameratehniliselt väga hea film.

Valdur Mikita "Lingvistiline mets" (2013)

Suislepa mehe Valdur Mikita esseekogumik "Lingvistiline mets. Tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi" on kultuuriliste müütide ning ajalooliste faktide rägastik, kuid eelkõige huvitav ja keeruline lugemisvara.

Teos ilmus 2013 ning käsitleb eestlaste suhteid oma identiteedi, ajaloo, looduse ning kultuurilise asendiga maailmakontekstis. Mikita räägib eestlasest ja eestlusest, Eestist ürgaegadel ning selle maa müstilisest erilisusest, mida kordades mainib ja toonitab.


Mikita kirjeldab ühest küljest eesti keele arengut, selle müütilist ning teadvuslikku seost loodusega (metsas tulevad parimad mõtted), teisalt Eesti ning eesti geograafilise territooriumi erilisust, samuti näiteks Tartu Ülikooli tähtsust 19. sajandi teaduse arengus.. ühesõnaga refleksiivne portree erinevates värvides erinevate eestlase erilisuse aspektidest.

Mikita mainib sissejuhatuses, et eesmärk on "meie identiteediloomes tähtsat rolli mänginud erinevad mütogeograafilised ruumid omavahel kokku liita" (lk. 16). "Lingvistiline mets" on isegi poolik pealkiri, kuna eestlase alateadvuslikust looduslähedusest, eesti keele seosest metsa, loomade, taimedega ning mainib, et eesti on "üks väheseid vaimuruume, kus maastikud on suurelt osalt säilinud samailmelistena keele kujunemisaegadest saati" (lk. 67) ja et inimene peaks nihutama oma mõtteruumi avarusse, mis enda eluajast pikem, s.t. tähtsaim identiteet peitub perifeerias, kus kultuurilised mõjud segunevad.

Samal ajal kirjeldab ta ajalooliste faktide ning lugudega, kuidas Eesti juba Tacituse "Germanias" esineb ning kuidas skandinaavia blondid juuksed olid kreeka naiste seas hinnas samamoodi nagu merevaik. Genealoogilised, ajaloolised, filoloogilised, religioossed, müstilised aspektid leiavad oma koha eestlase erilise isiku seletuste kaleidoskoobis.

Tänapäeva maailmastumise kriitika ilmub lõpupoole, Mikita kiidab ühest küljest eestlaste kohanemisvõimet: "Me oleme mingi ime läbi kuidagiviisi suutnud säilitada oma paleoliitilised metsamaastikud ja neoliitilised suvekodud koos potipõllunduse ja arhailiste töövõtetega, praktiseerides samal ajal ka Tallinna ja Tartu angloameerikalikku elustiili." (lk. 141)

Kuidas sellist raamatut hinnata või kirjeldada, selgub lugemise käigus. Esimene mulje pelgalt tekstitasandil on, et Mikital on hämmastavalt lai ning vana ja noore eesti keele pagasipaunaga sõnavara, millega autor suurepäraselt ümber käia oskab. Teksti lugemine vaid teksti aspektist on tõsine nauding.

Faktoloogilisel tasandil on "Lingvistiline mets" väga huvitav, kuna keskendub küll eestlase identiteedile, kirjeldab aga pea iga selle kujunemise aspektile ja pakub väga huvitavaid fakte kuid samuti autori ideid. Eeskujuna käitudes alustab ta kiviajast, kirjeldades Eesti maastiku kujunemist, jätkab genealoogiliste aspektidega, väites, et Eesti on sinisilmsete esiisa; nendib vahepeale Kaali kraatri tekkelugu müstilise ajaloolise faktina, kiidab "Kalevipoega" ning "Hõbevalget", analüüsib seejäral Euroopaga liitumise narratiivi ning pakub lahendusi oma identiteedi säilitamiseks.

On ka mitmeid informatiivseid-lõbusaid seiku, näiteks Eesti ajalugu enim mõjutanud loomad (Eesti vapile veis, põder ja haug! lk. 118) ning Eesti märgivaramu, mille esimene põhitüüp sõõrikujulised struktuurid, näiteks verivorst!



Selge narratiiv siiski puudub, Mikita ise mainib Postimehe intervjuus (link): "See on lehitsemise raamat, millesse tuleb suhtuda kui vitamiini. Kui sa hakkad vitamiini sööma nagu putru, siis see asi lõppebki halvasti."

Kokkuvõtteks on tegu folkloristika ning Eesti ajaloo ja kulturiloo huvilistele mõeldud väga huvitava mõtete ning lugude kogumikuga, mil oluline teaduslik ning kirjanduslik kaal.

Pole ime, et "Lingvistiline mets" autori endagi üllatuseks parimate raamatute nimekirja jõudis.

1904. José Echegaray: “Surm huultel” (La muerte en los labios, 1880), „Galetto“ (El gran Galeoto, 1881)

Hispaania näitekirjanik, insener, matemaatik ning poliitik José Echegaray (1832–1916) pälvis Nobeli kirjanduspreemia samaaegselt juba käsitletud Frédéric Mistraliga aastal 1904. Põhjenduseks tõi Akadeemia tema erakordsed ning arvukad kompositsioonid, millega olevat taasavastatud hispaania näitekirjanduse traditsioonid. Echegaray olla sinast traditsiooni oma rangelt komponeeritud tükkidega ka edendanud ja arendanud.

Eriväljaandes „Meisterdraamad“ on toodud kolm tükki: “Surm huultel” (La muerte en los labios, 1880), tuntuim draama „Suur kupeldaja“ (eesti keeles 1902, ning tuntud ka „Galetto“ nime all; El gran Galeoto, ingl. k. The Great Galeoto, 1881) ja „Adelina“ või „Halb rass“ (De mala raze, 1886). Mitmed draamad on näiteks saksa

keeles tõlgitud erinevate nimedega, mistõttu pole kerge neid internetist leida, eestikeelses veebis on minu otsingute kohaselt Echegarayst üleüldse leida vaid Eesti Teatriagentuuri kodulehel mainitud Echegaray kuulsaim draama, “Galetto” (1902), Ants Lauteri tõlkes aastast 1919. Echegarayl on küll leht Vikipeedias, kuid see sisaldab vaid ühte lauset, autori pilti ning linki Nobeli kirjanduspreemia laureaatide nimekirjale.

„Surm huultel“ (1880) pole väärt ei Nobeli kirjanduspreemiat ega muudlaadi kiitust. Draama on selge kompositsiooniga, kolmes vaatuses, väga kindlate instruktsioonidega kulisside ehituse ning mööbli ja näitlejate paiknemise kohapealt, seega tundub, et üpris konservatiivne. Tegevus toimub aastal 1553 Genfis, karmi kalvinismi leviku ajal. Põhinarratiiviks on humanisti Miguel Serveto y Revesi ehk Serveti ketseriks tituleerimine ning jaht Servetile, samuti tema konflikt kalvinist Walteriga ning Walteri mineviku mõjud tagasihoidlikule perele, kelle majas Walter hetkel tervislikel põhjustel peatub. Räägitakse kalvinismi levikust ning rahva arvamusest tegelikkuses, kuigi avalikkus teatud arvamusi usu kohapealt esindama peab, samuti müstilised kokkusattumused, mille tagajärjel Walter taas oma kadunuks peetud pojaga kohtub.

Narratiivi seisukohalt on lugu muidugi huvitav – isa kohtub pojaga, mässumeelne põgeneb nö. Inkvisitsiooni eest, armunud rebitakse laiali, suured kannatused ning ootamatud ülestunnistused, veri ning murtud südamed…

Kahjuks ei õnnestu Echegarayl ülalmainitust midagi veenvalt kirja panna. On võimalik, et käsikiri toimib laval paremini ja pälvib publiku sümpaatia, kuid figuure tutvustata, kellegi tausta ei selgitata, äkitselt on tähtsad sündmused keskpaigas, kuid nendeni juhtiv narratiiv puudub, sümpaatia madalpunktis asetseva figuuri surm peaks olema justkui dramaatiline, kuid aina dramaatilisena mõeldud dialoogid muutuvad aina puisemaks, poolikud laused, mis peaksid müstilist auru tekitama, on klisheelikud ning lõpp on lihtsalt antiklimaktiline. Paljud sündmused, mida võiks rohkem kirjeldada, kaovad lihtsalt tagaplaanile ning haihtuvad seejärel. Figuuride areng puudub, samuti puudub figuuride taust, mistõttu draamal pole ei luid ega liha. Päh.

Echegaray tuntuim draama “Galetto” (1881, ek 1902), kolmes vaatuses, eelmäguga, näidendi tegevus Madriidis, aastal 18.., keskendub kirjanik Ernestole, kes pesitseb kadunud isa sõbra, tolle venna ning härrade abikaasadega ühes majas, Ernesto kirjutet’ draama omakorda räägib Galeoto figuurist – tuntud ka Galehauti nime all, oli Ernesto jutustuse kohaselt Galeoto see, kes võimaldas Guinevere’i ja Lanceloti afääri ning viis noored kokku – sellest pärineb ka Dante “Jumalikus komöödias” mainitud galeoto mõiste: see inimene, kes võimaldab kahel armastajal kohtuda. Draama on tuntud ka “Suure kupeldaja” nime all - seda galeoto mõiste ju samuti tähendab.

Ernesto elab Juliani ning Teodoraga – Julian 40, Teodora 20, Ernesto 27, võibolla sobivamas vanuses noorele kaunile naisele, kes küll tõeliselt oma meest armastab… Pidevalt koos teatris ning jalutuskäikudel nähtava paari sõpruse mõistavad Juliani lähedased hukka, kaugematest naabritest ning linna üldisest seltskonnast rääkimata… kuni Julian isegi kahtlema hakkab.

Ernesto kirjutuslaual lebav "Jumaliku komöödia" on pidevalt avatud Francesca da Rimini peatüki kohalt, kes oma abikaasa vennaga abielutruuduse murdmise eest teisel põrguringil piinleb. Rimini süüdistab oma truudusetuses romaani, kus Lanceloti ning Guinevere’i armastusest räägitud, sealt ka siis otsene seos Galeotto ning Ernesto vahel. Loomulikult eeldatakse siis, et lugu, mis Dante jutustustest nõnda kirjaniku hinge on hakanud, on päriselus juhtunud ning Teodora ja Ernesto on armastajad. Ernesto idee oma draamas on aga, et suur kupeldaja on seltskond ise, kes ideetasandil klatši ning spekulatsioonidega kaks süütut hinge räpases mõttemaailmas kokku viib.

Ideena huvitav, ajalise kontekstiga arvestades täpne ning tabav arvamus, ning siinkohal ka huvitavamate figuuridega. Olgugi et tegu on tüüpidega ning ambivalentsus puudub (kui Ernesto ja Teodora viimane dialog välja arvata), on Ernesto, Juliani ning Teodora kolmiksuhe mingil määral huvitav ning areneb küll katastroofi suunas kuid huvitavaid teid pidi. Lugu läheb väga kiiresti elu ja surma peale, kuid 19. sajandi Madriidis on ka sellised sündmused kindlasti realistlikud. Seltskonnakriitika on subtiilsemalt paika pandud kui eelnenud näidendis, narratiiv on põnev ning figuuride tegudel on motivatsioon ning taust. Hästi.

“Galetto” on tänaseni populaarne. Ernesto figuur põhjendab huvi näidendi vastu. Seltskond kui puhtaid tundeid sööv elajas on väga huvitav, näidendi lõpp tõstatab neiu languse taustal küsimuse, kas Ernesto oli tegelikult selline, nagu tema iseennast nägi, või tõepoolest selline, nagu nö. avalik arvamus tema loomust kirjeldas? Kes oli hingeliselt millal teises põrguringis? Kas noored olid tõepoolest süütud ning kas Teodorale jäi näidendi lõppu realistlikult vaadeldes valik?

Mida enam “Galetto” üle mõtisklen, seda enam ilmneb huvitavaid nüansse. Põnev!

“Adelina” / “Halb rass” tegevus toimub “olevikus”, st. siis ilmselt ilmumise ajal u 1885/6, Baskimaal. Huvitaval kombel on mainitud kõigi tegelaste vanus...

Aga kuna Echegaray mind intensiivsel kombel ei huvita, jätan siinkohal pooleli ning soovitan hispaania draama huvilistele “Galettot”/”Galeottot” ja tänan tähelepanu eest.