Prantsusmaa, Šveitsi ning Saksamaa koostöös on valminud prantsuse näitleja Juliette Binoche'i ning Kristen Stewarti (ning Chloë Grace Moretzi) laiendatud kulissidega dialoog eksistentsiaalsuse põhiküsimuste üle naiselikusse maastikul, kaunite Šveitsi alpide taustal Sils-Marias. "Sils Maria pilved" on mõneti tuntud ka vaid "Sils Maria" nime all.
Film valmis 2014. aastal, mängis Cannesis ning kandideeris kuldsele palmioksale. "Sils Maria" võitis prantsuse Louis Delluci parima filmi auhinna, Stewart oma rolli eest Prantsuse Filmiakadeemia ehk Césari filmiauhinna.
Maria Enders (Binoche) on küpsemasse ikka jõudnud kuulus näitlejatar, kes parasjagu teel teda kuulsaks teinud lavastaja-režissöri austavale auhinnatseremooniale, kui saab teate, et mees on elavate maailmast lahkunud. Spontaanselt siis juba mälestustseremoonia vältel saab Enders pakkumise kehastada näidendis, mis tema kuulsusele nurgakivi pani, mängida teist naispeaosatäitjat, mitte enam sensuaalset noort Sigridit vaid sinasesse armunud ning seetõttu langenud Helenat.
Kuigi film moodustab raami näidendile, mille keskne temaatika on ühe naise kehaline ning emotsionaalne võrgutamine teise naise poolt ning sama temaatika on teoreetiliselt ka filmi keskne, jääb seksuaalne tasand igas kontekstis tagaplaanile ning vaid vihjeks. Keskendutakse emotsionaalsele, refleksiivsele, mõttelisele, mis sellisele filmile vaid väärtust lisab. Nii Stewart kui Binoche on teatud hetkedel praktiliselt alasti, kuid ebaseksuaalses valguses - väga huvitav ning toimiv valik.
Endersi assistent Valentine (Stewart) ei lahku hetkeksi ta kõrvalt, toetab naist tema otsustes, loeb temaga uue näidendi käsiraamatut ning harjutab Sigridi osas Helenaga dialooge... kuni mingil hetkel selgusetuks jääb, milliste figuuridega on tegu ning kes näitleb ning kes on reaalne. On Maria tõepoolest helena ja Valentina Sigrid, või ..... kes teab.
Dünaamilise duo seltskonnale lisandub lavale mõeldud Sigrid, noor näitlejatar (Moretz) kes kuulus nii oma filmide kui skandaalide ning Internetis levivate provokatiivsete fotode ja jalaga-näkku suhtumise poolest. Samuti alguses armsa ning teatrit austava näitsikuna tunduv Jo-Ann (lol) hakkab näidendi esilavastuse päeva lähenedes aina enam oma tõelisi värve näitama ning muutub samuti ka reaalsuses Sigridiks.
Moretz annab oma õel-vagur-õel mänguga meediat kajastava filmi ning näitlejaid kajastava meedia refleksiooni tasandil filmile juurde ning täidab oma rolli väga hästi, kuid "Sils Maria pilvede" tõeline sisu peitub Stewarti ning Binoche'i dünaamikas - nad on sõbrad, õed, töökaaslased, armukesed - ei tea, - ning toituvad teatud määral teineteise energiast. Valentine'il on ka sellest dünaamikast väljaspool mingisugune eraelu, millele küll vaid vihjatakse, kuid kuidas Binoche lava ning eraelu tasandil vananemisega ümber käib ning kuidas Stewart sellele toetavalt, mõistvalt, siis tüdinult, siis kahetsevalt, siis isekalt ning taas hoolivalt reageerib, on väga huvitav ning filmi üldisest minimalistlikkusest lahkuminevalt - või pigem refleksiivsusele keskenduvalt - väga mitmekihiline.
Refleksiivne on filmi võtmesõna ning toon - filmimuusikat on kasutatud minimaalselt, tihti tumeneb pilt vaikusesse ning seejärel algab uus kaader vaikuses - minu silmis vanema kino võte. Enders ja Valentine matkavad nii mõnelgi korral mägedes, ujuvad jõgedes, looduse vaikne taust illustreerib nende tooni. Moretz on küll nooruslik tuulepea, kuid nii Stewart kui Binoche omavad refleksiivset tasandit - mõtlikul pilgul rahulikult dialoogi kandmine on noorele ja vanale omane. Juba seetõttu tuleks Valentinat Sigridi figuurist eraldada. Keskne küsimus on aga filmi algusest peale, kas mitte Helena ja Sigrid pole sama naine? Kas mitte Jo-Anni afäär abielus kirjanikuga ei korda Endersi enda nooruslugusid? Kas Enders suudab seda mõista ja sellest üle olla?
Stewartil ja Moretzil pole, muide, ühtegi dialoogi omavahel, huvitaval kombel. Miks? Ei tea. Aga ju pole see pinge tähtis, või puudub.
Lavastaja Oliver Assayas on teinud head tööd ning visandanud edukalt neljakümnendates naise, näitlejanna teod, unistused ja karjääri teinud kuid aastaid koguva naise hirmud ning refleksiooni kahetsusteta elu üle, peegeldanud seda kahe noore naise näol, kellega Endersil end siduda ning oma ajalisusele vastu vaadata tuleb. Memento mori.
"Sils Maria pilved" on vaid mõtliku draama austajatele huvitav, näitleja- ning kaameratehniliselt väga hea film.
Film valmis 2014. aastal, mängis Cannesis ning kandideeris kuldsele palmioksale. "Sils Maria" võitis prantsuse Louis Delluci parima filmi auhinna, Stewart oma rolli eest Prantsuse Filmiakadeemia ehk Césari filmiauhinna.
Maria Enders (Binoche) on küpsemasse ikka jõudnud kuulus näitlejatar, kes parasjagu teel teda kuulsaks teinud lavastaja-režissöri austavale auhinnatseremooniale, kui saab teate, et mees on elavate maailmast lahkunud. Spontaanselt siis juba mälestustseremoonia vältel saab Enders pakkumise kehastada näidendis, mis tema kuulsusele nurgakivi pani, mängida teist naispeaosatäitjat, mitte enam sensuaalset noort Sigridit vaid sinasesse armunud ning seetõttu langenud Helenat.
Kuigi film moodustab raami näidendile, mille keskne temaatika on ühe naise kehaline ning emotsionaalne võrgutamine teise naise poolt ning sama temaatika on teoreetiliselt ka filmi keskne, jääb seksuaalne tasand igas kontekstis tagaplaanile ning vaid vihjeks. Keskendutakse emotsionaalsele, refleksiivsele, mõttelisele, mis sellisele filmile vaid väärtust lisab. Nii Stewart kui Binoche on teatud hetkedel praktiliselt alasti, kuid ebaseksuaalses valguses - väga huvitav ning toimiv valik.
Endersi assistent Valentine (Stewart) ei lahku hetkeksi ta kõrvalt, toetab naist tema otsustes, loeb temaga uue näidendi käsiraamatut ning harjutab Sigridi osas Helenaga dialooge... kuni mingil hetkel selgusetuks jääb, milliste figuuridega on tegu ning kes näitleb ning kes on reaalne. On Maria tõepoolest helena ja Valentina Sigrid, või ..... kes teab.
Dünaamilise duo seltskonnale lisandub lavale mõeldud Sigrid, noor näitlejatar (Moretz) kes kuulus nii oma filmide kui skandaalide ning Internetis levivate provokatiivsete fotode ja jalaga-näkku suhtumise poolest. Samuti alguses armsa ning teatrit austava näitsikuna tunduv Jo-Ann (lol) hakkab näidendi esilavastuse päeva lähenedes aina enam oma tõelisi värve näitama ning muutub samuti ka reaalsuses Sigridiks.
Moretz annab oma õel-vagur-õel mänguga meediat kajastava filmi ning näitlejaid kajastava meedia refleksiooni tasandil filmile juurde ning täidab oma rolli väga hästi, kuid "Sils Maria pilvede" tõeline sisu peitub Stewarti ning Binoche'i dünaamikas - nad on sõbrad, õed, töökaaslased, armukesed - ei tea, - ning toituvad teatud määral teineteise energiast. Valentine'il on ka sellest dünaamikast väljaspool mingisugune eraelu, millele küll vaid vihjatakse, kuid kuidas Binoche lava ning eraelu tasandil vananemisega ümber käib ning kuidas Stewart sellele toetavalt, mõistvalt, siis tüdinult, siis kahetsevalt, siis isekalt ning taas hoolivalt reageerib, on väga huvitav ning filmi üldisest minimalistlikkusest lahkuminevalt - või pigem refleksiivsusele keskenduvalt - väga mitmekihiline.
Refleksiivne on filmi võtmesõna ning toon - filmimuusikat on kasutatud minimaalselt, tihti tumeneb pilt vaikusesse ning seejärel algab uus kaader vaikuses - minu silmis vanema kino võte. Enders ja Valentine matkavad nii mõnelgi korral mägedes, ujuvad jõgedes, looduse vaikne taust illustreerib nende tooni. Moretz on küll nooruslik tuulepea, kuid nii Stewart kui Binoche omavad refleksiivset tasandit - mõtlikul pilgul rahulikult dialoogi kandmine on noorele ja vanale omane. Juba seetõttu tuleks Valentinat Sigridi figuurist eraldada. Keskne küsimus on aga filmi algusest peale, kas mitte Helena ja Sigrid pole sama naine? Kas mitte Jo-Anni afäär abielus kirjanikuga ei korda Endersi enda nooruslugusid? Kas Enders suudab seda mõista ja sellest üle olla?
Stewartil ja Moretzil pole, muide, ühtegi dialoogi omavahel, huvitaval kombel. Miks? Ei tea. Aga ju pole see pinge tähtis, või puudub.
Lavastaja Oliver Assayas on teinud head tööd ning visandanud edukalt neljakümnendates naise, näitlejanna teod, unistused ja karjääri teinud kuid aastaid koguva naise hirmud ning refleksiooni kahetsusteta elu üle, peegeldanud seda kahe noore naise näol, kellega Endersil end siduda ning oma ajalisusele vastu vaadata tuleb. Memento mori.
"Sils Maria pilved" on vaid mõtliku draama austajatele huvitav, näitleja- ning kaameratehniliselt väga hea film.
No comments:
Post a Comment