Itaalia kirjanik Italo Svevo romaan Zeno Cosini elust ilmus Itaalias aastal 1923. Autor rahastas romaani ilmumise kirjastuste huvi puudumise tõttu oma vahenditega ja see ei saavutanud Itaalis kunagi suurel määral populaarsust. Kuna Svevo hea sõber James Joyce ülistas romaani suure vaimustuse ja sama suurte sõnadega, saavutas romaan populaarsust näiteks Prantsusmaal.
Romaan pajatab Zeno armuelust, pereelust, ärielust, mõtteelust ja on raamitud refleksioonidega erinevate suitsetamisest loobumise meetodite üle - Zeno on nimelt veendunud, et lisaks suitsusõltuvusele kannatab ta erienevate tõbede all ja üritab end pidevate kuuride ja karmi distsipliiniga ravida, mis alati luhtub, sest Zeno pole ei suurel määral distsiplineeritud, moraalne ega aus enese ja teiste vastu.
Romaani idee, psühhoanalüüsist rääkida ja seda kritiseerida on romaani ilmumise aja kohta uus ja huvitav - Svevo tõlkis omal ajal Freudi ja üks Freudi "jüngritest" oli Svevo psühholoogiks. Sellega seoses raamib romaani lisaks suitsetamisest loobumise ürituste kirjeldustele ka teadaanne, et kogu romaan on sündinud psühholoogi palvest, et Zeno oma elu kirja paneks ja selle refleksiooni kaudu sügavamale arusaamale iseendast jõuaks. Refleksiivne raam kirjeldavale eluloole, oleksid mõlemad hästi kirjutatud ja sama hästi seotud, oleks Zeno ambitsioonide täitumise puhul kaunis ja lugemisväärne kombinatsioon.
Romaani refleksiivne osa on huvitav ja sisaldab tabavaid mõtteid inimlikkuse loomuse üle - Zeno on vigadega isiksus ja tunnistab seda iseendale nagu lugejalegi - sest teoorias ta ju endale kirjutab. Iseendaga rääkides on Zeno nutikas ja humoorikas ja mõnus lugeda nii romaani lõpus kui alguses.
Kirjeldav osa räägib Zeno elust äri- ja naistemaailmas ja sisaldab küll lõbusaid seiku, vajub kohati aga nii tempo kui sisu poolest vildakile, kuna esimene pool Zeno noorusest, naiseleidmise ja naisepetmise lugudest on oma aususes haarav - Zeno keskmise välimusega keskmise musikaalse andega keskmiselt heatahtlik ja keskmiselt isekas figuur on sümpaatne oma vigades ja oma aususes ning toob lugeja hoolimata Zeno võimetusest ühestki sõltuvusest oma elus loobuda tema poolele. Kõrvalfiguuridest mõned valitud on mingil määral huvitavad, ei pälvi aga kaugeltki nii palju tähelepanu kui Zeno - mis tegelikult romaani tooniga kokku sobib, samas koloriidi monotoonseks muudab.
Oodates kirjeldavalt osalt sama head tooni ja sisu kui refleksiivselt, sain aga üpris kiirelt pettumuse osaliseks. Kusagil romaani teises pooles justkui tunduks, et autor hakkab väsima ja tõmbab lugejat vaevaga enesega kaasa. Lõpupoole, sõja puhkedes, pressib Svevo veel ühe lühikese, soovitult seiklusrikka kuid oodatud kliimaksi puudumise ja ootamatu lõpuga tõiga ja üritab seejärel otsi kokku tõmmata - kuid pinge on ammu kadunud.
Lugesin "Zeno Cosini" raammõtisklusi mõnuga ja romaani algul huviga, hiljem vaid soovist lõpule jõuda. Tunnustan autori omaaegseid teoreetilisi ja uudseid mõtisklusi psühhoanalüüsi teemadel ja püüdeid siduda seda empiirilise eneseportreega, olen aga kokkuvõtteks esimest korda elus ühel meelel itaallastega - tegemist pole romaaniga, millele tuleks suurt tähelepanu pöörata.
Romaan pajatab Zeno armuelust, pereelust, ärielust, mõtteelust ja on raamitud refleksioonidega erinevate suitsetamisest loobumise meetodite üle - Zeno on nimelt veendunud, et lisaks suitsusõltuvusele kannatab ta erienevate tõbede all ja üritab end pidevate kuuride ja karmi distsipliiniga ravida, mis alati luhtub, sest Zeno pole ei suurel määral distsiplineeritud, moraalne ega aus enese ja teiste vastu.
Romaani idee, psühhoanalüüsist rääkida ja seda kritiseerida on romaani ilmumise aja kohta uus ja huvitav - Svevo tõlkis omal ajal Freudi ja üks Freudi "jüngritest" oli Svevo psühholoogiks. Sellega seoses raamib romaani lisaks suitsetamisest loobumise ürituste kirjeldustele ka teadaanne, et kogu romaan on sündinud psühholoogi palvest, et Zeno oma elu kirja paneks ja selle refleksiooni kaudu sügavamale arusaamale iseendast jõuaks. Refleksiivne raam kirjeldavale eluloole, oleksid mõlemad hästi kirjutatud ja sama hästi seotud, oleks Zeno ambitsioonide täitumise puhul kaunis ja lugemisväärne kombinatsioon.
Romaani refleksiivne osa on huvitav ja sisaldab tabavaid mõtteid inimlikkuse loomuse üle - Zeno on vigadega isiksus ja tunnistab seda iseendale nagu lugejalegi - sest teoorias ta ju endale kirjutab. Iseendaga rääkides on Zeno nutikas ja humoorikas ja mõnus lugeda nii romaani lõpus kui alguses.
Kirjeldav osa räägib Zeno elust äri- ja naistemaailmas ja sisaldab küll lõbusaid seiku, vajub kohati aga nii tempo kui sisu poolest vildakile, kuna esimene pool Zeno noorusest, naiseleidmise ja naisepetmise lugudest on oma aususes haarav - Zeno keskmise välimusega keskmise musikaalse andega keskmiselt heatahtlik ja keskmiselt isekas figuur on sümpaatne oma vigades ja oma aususes ning toob lugeja hoolimata Zeno võimetusest ühestki sõltuvusest oma elus loobuda tema poolele. Kõrvalfiguuridest mõned valitud on mingil määral huvitavad, ei pälvi aga kaugeltki nii palju tähelepanu kui Zeno - mis tegelikult romaani tooniga kokku sobib, samas koloriidi monotoonseks muudab.
Oodates kirjeldavalt osalt sama head tooni ja sisu kui refleksiivselt, sain aga üpris kiirelt pettumuse osaliseks. Kusagil romaani teises pooles justkui tunduks, et autor hakkab väsima ja tõmbab lugejat vaevaga enesega kaasa. Lõpupoole, sõja puhkedes, pressib Svevo veel ühe lühikese, soovitult seiklusrikka kuid oodatud kliimaksi puudumise ja ootamatu lõpuga tõiga ja üritab seejärel otsi kokku tõmmata - kuid pinge on ammu kadunud.
Lugesin "Zeno Cosini" raammõtisklusi mõnuga ja romaani algul huviga, hiljem vaid soovist lõpule jõuda. Tunnustan autori omaaegseid teoreetilisi ja uudseid mõtisklusi psühhoanalüüsi teemadel ja püüdeid siduda seda empiirilise eneseportreega, olen aga kokkuvõtteks esimest korda elus ühel meelel itaallastega - tegemist pole romaaniga, millele tuleks suurt tähelepanu pöörata.
