66. Jose Saramago: "Pimedus" ("Ensaio sobre a cegueira", 1995)

1998. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat, portugali kirjanik, näitekirjanik ja esseist José Saramago (1922-2010) Romaan "Pimedus" ilmus aastal 1995 ja kaks aastat hiljem ka inglisekeelses tõlkes.

Tegu on õõvastavalt apokalüptilise maitsega teosega, nimelt jutustab Saramago romaan linnast, mille elanikud üks teise järel pimedaks jäävad.

Romaan on tohutult põnevalt üles ehitatud, tegeledes alustuseks ühe mehe pimedaksjäämisega ja tema ahastusega, järgnevalt võttes aga aina rohkematelt inimestelt silmavalguse, toppides paarsada neist siis karantiini endisesse hullumajja, koheldes neid tohutult ebainimlikult ja jälgides, kuidas nad üksteist piinavad, alandavad ja maha notivad. Aina suuremas mastaabis töötades toob Saramago lõpuks lugeja ette kogu linna, mis ähvardab täielikus kaoses väljaheidete ja laipade lombina lõppeda. Kuni aga juhtub ime.

Saramago on väga ekspressionistlikes värvides näidanud, mida võib inimesega teha hirm ja kuidas kellegi tõeline loomus ekstreemsetes olukordades välja tuleb. Samuti kirjutab ta "Pimeduses" inimlikkuse piiridest, tuues romaane lehekülgedel selgelt lugeja ette küsimuse, kas kõik inimesed, kes näevad, ei ole mitte tegelikult ka mingis mõttes pimedad.

Millise julmusega pimedaid koheldakse ja millise julgusega mõned neist siiski tegutsevad, kuidas hea lõpuks võidab, ja kuidas ladina-ameeriklastele, portugallastele ja hispaanlastele omane maagiline element toob nii süngele loole tegelikult üpris loomulikuna tunduva ilusa lõpu, kõik need detailid teevad sellest ühe suurepärase lugemise.

Samuti on huvitav kirjaniku stiil, mis Saramago enamikule teostele omane on: puudub otsekõne ja selged punktidega tõmmatud piirid dialoogides, mistõttu lugeja justkui vaataks kogu toimumist nagu filmi, jäädes teatud kaugusesse. Teisalt on samas grammatilises skeemis kirja pandud ka figuuride mõtted, mis omakorda tekitab mulje, nagu oleks lugejal võime nende pähe vaadata, samal ajal, kui nad räägivad. Kogu tekst justkui voolab ühe suure sõnade, tegude ja muljete pajana, ja pinge ja põnevus püsib esimesest viimase leheküljeni.

Ma ei tahagi tegelikult rohkem filosofeerida - olles Saramago teosest nõnda vaimustuses ei ole mul mingit tuju teile avaldada, kes täpselt keda kuidas vigastab, millise karistuse selle eest saab, kuidas lugu lõpeb ja miks tegelastel nimesid ei ole. Lugege lihtsalt. Lugege!

65. William Shakespeare: Othello

Üldistest asjadest kõneldes pean teile, kallid lugejad, teatama, et hetkeseisuga doktoritöö kallal istudes ja samaaegselt töötades lendab aeg linnutiivul ja seetõttu jõuab Päikesejänku parimast tahtmisest hoolimata halval kuul vaid korra, heal kuul kaks korda kirjutada. Aga korrapärasus säilib ja see blogi ei kao niipea kuhugi. Nimekirjaga kavatsen mäele saada! :-)


Tänasest mõtteobjektist rääkides ja üldiselt Shakespeare'i üle mõtiskledes, kellele juba üle-eelmises postituses Hamletile ja Williamile endalegi kiidulaulu lauldud sai, ei jätkunud mu vaimustus Othellot lugedes sugugi sellisel ülivõrdelisel määral.

Minu peamised problemaatilised punktid:
Kas tõesti peavad alati kõik surema?
Ja kas näidendi pealkirja nimitegelasel ei peaks olema rohkem repliike kui tema kurjal vastaspoolel või vähemalt keskses proportsioonis väljundit oma romantilise vastaspoolega?

Niisiis.

Lõpuks, millalgi, sureme me kõik. Selle probleemi erinevad käsitlused ja lahendused on kirjanduses antiigiajast peale ja varemgi veel, filosoofide kesksetes diskussioonides ja eeposte võimsates narratiivipesades. Pole siis ime, et William Shakespeare, 16.-17. sajandist tänapäevani näitekirjanduse suurkuju, kelle igast tükist vähemalt üht repliiki kogu maailm tunneb, leiab, et lõpuks kõik surema peavad.

Hamleti sügav taagika ja hullumeelsuse eri vormis ja väljundid (kroonituna hiljuti nähtud Bettina Hoppe esituses Frankfurti Spielhausis) pälvivad jätkuvalt mu vaimustuse, poolehoiu, empaatia ja pisarad. Tegu on figuuriga, kes maailma mädasuse all kannatab, oma armastatute nimel õiglust jahib ja tõe ees silmi ei sule.

Kuidas aga mõista tragöödiat, Othellost, Veneetsia moorist? Othello on kindral, kes naib aadliku tütre, võluva ja intelligentse Desdemona vastu tolle isa tahtmist, ning laseb end hiljem sõdur Iagol petta ja veenda ebatões, et Desdemona olla odav madu lõtvade eluviiside ja salgava keelega. Iagi kuri plaan täitub, tundub et lausa väiksemagi komplikatsioonita, ja Othello mõrvab oma armsa naise. Õhku jääb - minu arusaama kohaselt -, kas Othello tõepoolest magab oma värske abikaasaga või mitte, üldine kirjandustarkurite arvamus on, et irooniat ja paradoksi lisab loole just tõik, et neiust ei saa kunagi naist ja ta sureb, kahemõtteliselt, süütuna.

Desdemona kaitseks astuvad välja mitmed ja lõpuks selgub ka neiu süütus, mispeale Othello oma suure süükoorma alla lämbub ja endaltki elu võtab.
Kurb. Rumal. Impulsiivne. Mõtlematu.
Kuidas emotsioonidel mõistust valitseda laskmine tihti väga halbu tagajärgi enesega toob ja et kurjad mõnikord ka võidavad, on muidugi huvitav ja realistlik - kuigi ka Iago lõpuks oma karistuse saab. Isegi asjaolu, et Othello ja Desdemona teiste figuuride kirjelduese rohkem värve saavad kui isiklike sõnade abil, on normaalne, kuna üks keskseid teemasid on just inimeste üle kohut mõistmine neid tegelikult tundmata või teiste inimeste sõnade põhjal. Aga seeläbi jäävad need tegelaskujud ka lugejale kaugeks ja mõlemi traagiline saatus jätab, tsipa, külmaks.

Shakespeare'i meisterlikkust ei saa muidugi ka siin salata - keelekasutuse põhjal on väga lihtne teha järeldusi tegelaste mõtteviisist, haritusest, hinge puhtusest et cetera. Aga keskseteks figuurideks on minu arvamuse kohaselt kaks antagonisti: kurje plaane kudev Iago, kelle mõtted enamasti vaid võimu ja niuete ümber keerlevad ja kelle kavatsused täituvad, ning heausklik ja lihtsameelne tunduv Othello - täielik paradoks, kõrvutades tema naiivsust Iago suhtes tema seikluste paljususega, just nende lugude jutustamisega ta ju Desdemona südame Brabantio majas võitis. Teiseks, paradoks Othello loomuses, kes ta Iago sõnade kohaselt inimestesse usub ja nende headuses harva kahtleb - või on see siis ainult mehe headus? - samas ei lasku Othello oma naisega vaidlustesse ja laseb tollel end kül korra kaitsta, keeldub teda hiljem aga kategooriliselt uskumast..

Miski ei klapi selles näidendis ja kogu verine traagika (ja rassismiküsimused jätame siin üldse kõrvale) ja hapra alanud armastuse luhtumine  ja kõik-peavad-surema-sest-traagiline-reaalsus-nõuab-nii-Shakespeareaanilik ülesehitus ei päästa siin kirjapandu jäetud muljet - olenemata kirjapandu ilust iseeneses.

Võtan parem uuesti Hamleti käsile.

Jean-Paul Sartre: "Kinnine kohus" (Huis Clos, 1944)

Prantsuse esi-ning põhieksistentsialistide hulka kuuluv Jean-Paul Sartre (1905–1980) on oma loominguga mõjutanud kogu prantsuse kirjandusmaastikku nii 20. kui järelkajana 21. sajandil. Tema artiklid, esseed, näidendid ja mõttevahetus Simone de Beauvoiriga moodustavad vundamendi paljude ühiskondlike uuenduste toetuseks.

Sartre loobus aastal 1964 Nobeli kirjanduspreemiast, jäädes iseenese põhimõtetele truuks – Sartré isiklik hinnang kirjanduse kui sellise väärtusele pole tema eksistentsialistlikust vaatepunktist eriti suur, tähtsam on indiviidi eneserefleksioon. Kuid oma lugejaid selleni viies ja ühiskonda nii seest- kui väljastpoolt puurides on Sartre teinud tohutut tööd ühest küljest uute kirjanduslike perspektiivide avamisega ja teisalt kriitilise dialoogi julgustamises.


Näidend "Kinnine kohus" nägi ilmavalgust aastal 1944 ja käsitleb põrgutemaatikat. Nimelt on tegu toaga, kuhu pistetakse kolm inimest, kes üksteise kõrval igaviku veetma peavad. Kommentaariks näidendile on Sartre poleemikat tekitanud tsitaat: "Põrgu - see on teised inimesed", mida on tihtipeale valesti tõlgendatud. Sartre selgitab ise näidendi järelsõnas, et ei ole selles võtmes misantroop ega taha end ühiskonnast eraldada või teiste inimeste peale põlgusega verbaalselt sülitada. Põrgu - see on hirm selle ees, kuidas teised inimesed sinu peale vaatavad ja millise mulje sa neile jätad. Kahel tegelasel kolmest ei ole julgust end "avalikkusele" avada ja põhjustest rääkida, mis nad sellesse "põrgusse" tõi, kuna väljapoole on tarvis näidata end teatud perspektiivist. Sellepärast tüürib Sartre arvamuse kohaselt enamikku inimesi pidev hirm ja enese salgamine, mis neid eluajal põrgutulena jälitab. Põrgust väljumiseks tuleb inimesel selle kohaselt olla truu iseendale ja hüljata näilisus, millega kaasnevalt ka hirm maailma mitte-eduka petmise ees kaob. Valel on lühikesed jalad.


Sartre kirjatükid pole kunagi pikad, ja ilmselgelt räägib kirjaniku kasuks, et 60 lehekülge dialoogi lendas mu pähe ja jättis mõtted edasist arengut ootama. Kohati vägagi makaaber, kuna need kolm tegelast sama ootamatult nii tundmatusse vangistusse visatakse kui lugejat - ainult teab lugeja, et need kolm sinna veel pärast teatritüki publiku-ukse sulgemist väga kauaks jäävad.

Tegu on taaskord maailmalava temaatikaga, kuna inimene kogu oma eluaja pidevalt laval käib ja enamikule inimestele pidevalt midagi näitleb. Sest normid nõuavad nii. Seega on tegu lavatükiga, kus publik näeb näitlejaid, kes on laval, mängides inimesi, kes jälgivad inimesi, kes mängivad inimesi. Juba teatraalses topeltmõttes hästi teostatud kompositsioonispiraal/-rõngas, aga Sartre hästi valitud tegelaskujud tõmbavad muidugi ka endasse ja pakuvad huvi, eriti küsimus, kas mõnel neist õnnestuks end tõesti sellest igavesest piinast päästa...

...ja ohkega viimast lehekülge keerates tuleb igaühel enda jaoks lõpp spekuleerida - mis muidugi vaidlusele-väitlusele viljaka pinnase annab.


Eesti keeles on näidend ilmselt lühemgi kui 60lk, lugesin seda siin saksa keeles. Kui tükk teile tuttav, siis palun, avaldage arvamust! Kas mõnel neist kolmest on mingitmoodi võimalik põrgust pääseda või on see algusest peale välistatud?

Viimaks tuleb veel nentida, et Sartre tegelased on niivõrd värvilised ja oma autoportreed jutustades üpris head advokaadid, seetõttu ei tundugi nad ebasümpaatsed oma patutunnistuse kildudel istudes, vaid lihtsalt... inimlikud...


Igavene imetlus, hr. Sartre.

64. William Shakespeare: Hamlet

Briti näitekirjanik William Shakespeare'i tähtsust ühe oma ja meie aja mõjukama loojana kinnitab fakt, et teaduslike uurimuste arv kirjaniku kohta ületab iga-aastaselt tavainimese lugemishulga kogu elu jooksul. Tema näidendite põhifraase tunneb kogu maailm ja siiani on tegelaskujud nagu Hamlet, Othello ja Romeo iga kogenud näitleja repertuaaris esindatud.

Ka omal ajal mõjutas Shakespeare end ümbritsevat ühiskonda, tehes uuendusi inglise keelde ja puudutades uudseid teemasid, luues erakordseid figuure ja mõtiskledes avalikult inglismaa poliitilise olukorra üle. Tema eluaja jooksul jõudis Shakesepeare'i-uuringute haru juba välja areneda. Tegu oli ilmselgelt väga andeka näitekirjanikuga.

Aastatel 1598-1602 kirjutet' "Hamlet", tragöödia taani printsi perekonna nukrast lõhenemisest ja lõpust, on saanud inspiratsiooni varasematest 16. sajandi keskpaigas kirja pandud Amletuse saagast ja käsitleb teemasid nagu armastus, kättemaks, perekondlikud väärtused ja melanhoolia. Keskne ja suurepäraselt kirjeldatud prints Hamlet naaseb Wittenbergist oma isa matustele ning noormehele ilmub isa vaim, kes teda koletust mõrvast teavitab. Hamlet plaanib kättemaksu oma onu Claudiusele, kes kuninga mürgitas ja kuninganna vaid kuu hiljem naiseks võttis.

Huvitavaid tegelaskujusid ja dilemmasid on selles näidendis küllaga, kuid suuremat lünka tekitamata jättis Frankfurti teatrimaja oma Hamletist näiteks Hamleti sõber Horatio välja jättis. Ophelia, noor õrn laekuritütar, kellele Hamlet alguses küll oma kiindumuse kingib, kuid sellest hiljem loobub, maabub oma isiklikus hullumeelsuses ja sooritab enesetapu. Polonius ja ka Hamleti ema Gertrud on ambivalentsed tegelased, kes teoreetiliselt kuninga mõrva mingil tasandil kahetsevad, samuti Laertes, Ophelia vend, kes oma isa mõrva Hamletile tasub, teda mõõgaga surmavalt haavates, on haavatud inimesed ja näitavad, mida kättemaks inimesega teha võib ja kuidas kättemaksude keti lõppedes rohkem surnuid kui elavaid kokku lugeda saab.

Siiski on kõige haaravam ja huvitavam Hamleti melanhoolia ja tema tegelaskuju sügav traagika. Tegu on väga intelligentse noormehega, kes usub tõelisesse sõprusesse, ja võibolla ka tõelisesse armastusse, kuid väga kiiresti pettub, kui keegi tema põhimõtted reedab (omakasust tegutsedes annavad kaks head sõpra Hamletile põhjust nende mõrv korraldada). Tema siseelu tundub kohati nõnda mustvalge, olles ometi pidevalt tohutus heitluses iseendaga. Kuidas ta oma kodumaad jälgib ja nendib, et Taanimaal on miskit mäda, ja tema teeseldud hullus, mille eesmärgiks kättemaks, moodustavad ühe huvitavaima ahastuse sümboli näitekirjanduse ajaloos.

Soovitan Hamletit teatris vaadata, sest vaid ellutooduna näitab see tegelaskuju  maailmale oma meeleheite tõelist sügavust. Ja kuidas selline maailma tõe värvides nägemine inimese meeleheite piirile võib viia, on igihaljas teema.

Soovitan muidugi ka Shakespeare'i lugeda, sest tema rikkalik keel sulab suus. Soovitan neid näidendeid valjusti lugeda, selles keeles on midagi mänglevat ja uudset, kuid sisus nii haaravad ja maailma südame tuumikusse tabavad probleemid, et ei saagi teisiti, kui Hamletist haaratud olla. 

63. Elsa Morante: History

Elsa Morante, Roomas sündinud, elanud ja surnud, on võtnud käsile selle, mida igale kirjanikule soovitatakse: kirjuta sellest, mida tead. Sealjuures on naine jäänud oma elamustele autentse kirjeldamise eesmärgile truuks.

Morante põhiteos "La Storia", mida justkui tõlkida võiks kui "Ajalugu" või tegelikult ka lihtsalt "Lugu", mis aga tegelikult tõlkimatuks jääb, ilmus aastal 1974 ja räägib Ida Ramundo ja tema kahe poja eluteest Teise maailmasõja aastatel ja sõjajärgsel ajal.

Kuidas Morantel naturalismi ja realismi vahelisel õrnal niidil liuelde õnnestub, on üpris märkimisväärne. Kõik tema tegelased tunduksid justkui täielikult ebasümpaatsed, ta kirjeldab neid valguses, mis vaid nende nõrkusi, rumalust ja/või isekust näitab: Ida on juudi päritolu naine, kes lehti ei loe ja uudiseid ei kuule ega näe ning sellest tulenevalt oma aastad pidevas hirmus ja süütundega võideldes veedab, kartes päritolu avalikkuse ette tulemise tagajärgi. tema vanem poeg Nino, vihane noormees, kes näeb oma ema kui nõrka ja suutmatut naist ning seetõttu tormab vihaselt kord mustsärkide, kord ameeriklaste jälgedes, et saaks aga sõdida ja end tõestada ja raha koguda. Noorem poeg Useppe kannatab epilepsia all ja kuigi tema võime maailma värvilises olekus näha, olles kontrasteeruvalt õnnetute sündmuste tulemusel ilmale tulnud laps, on huvitav, kuid ei päästa teda traagilise saatuse eest.

Kogu see tume pilv, mis Morante romaani kohal hõljub, on aga normaalne sõjaaegse kirjanduse kaasnähe, mida meie aja kodanik ehk lakoonilise ajaloolise huviga lugeda oskab - vastavad kogemused ju puuduvad. Morante romaan on niivõrd asine oma peatükkide alguses täpselt kirja pandud kronoloogiate ja ajalooliste kokkuvõtetega, olles samaaegselt täiesti märkamatult emotsionaalsel tasandil naha alla pugev, ja kirjeldades tegelaste ümbrust ja (suuremalt jaolt Ida) siseelu rikkas maitses, mis pikaks ajaks maigu suhu jätab.

Romaani metatekst toobki selle väga terava kontrasti abiga välja võrdluse ajaloo ja kõigest ühe loo vahel (kahjuks ei ole tõesti võimalik pealkirja ei inglise ega eesti keeles võimalik niimoodi kahetähenduslikult tõlkida nagu see itaalia keeles kõlab) - ajalooliste sündmuste taust on vaid hall kuliss tohutule hunnikule tulipunastele inimsipelgatele, kellest igaühel oma lugu rääkida.

"La Storia" on kurnav romaan. Ajalooline taust on väga detailselt kirja pandud ja põimub muidugi Ida ja tema pere üleelamistega, andes neile konteksti laiemas mastaabis. Tegelased ehitavad end leht-lehelt üles ja panevad kaasa elama - kuigi nii mõnigi episood veidike pikaks ja detailseks venib.

Morante on aga maha saanud tunnistusega oma ajast, mis samaaegselt ühiskonnakriitiliselt mõjub ja ajaloo käiku mõtleva ja analüüsiva lugeja perspektiivist taunib, aga ka üksikinimese saatuse traagikat närides tunnetel hambad valutama paneb.

Ühesõnaga: Tabab naelapea pihta.

Scott Fitzgerald: Ilus ja neetu

Scott Fitzgeraldi teine romaan "Ilus ja neetu" ilmus aastal 1922 ja nautis samavõrd populaarsust kui sotsiaalseid teemasid omanäolise huumoriga puudutava autori esiteos "Teisel pool paradiisi". Kurjad keeled teavad pajatada, et mõlemas romaanis olla väga palju autobiograafilist.


Ta on intelligentne noormes, kelle teadlikkus enese mugavast elustiilist ei paiska teda karjääriredelile ronima. Sest Anthony Patch elab rahulikult oma vanaisa kulul ja mõnuleb sõprade seas kohvikus, teatris, baaris ja koduses vannitoas, kus teener Bounds talle briti aktsendiga võileibu serveerib. Tal on suhteid naistega, kuid üks on kindel – ta ei armu ega abiellu mitte kunagi. Mitte. Ku-na-gi.

Temake on omamoodi neiu, keda ei huvita stampmõtlemine ja kel on võimatu sõbruneda omasoo esindajatega – naiste tagasihoidlikkus ja meestele toetumine ajab Gloria Gilberti närvi ja toodab vaid antipaatiat ning harjumust vastassoo esindajaid vestluspartneriks otsida. Et mehed talle jalge ette viskuvad ning kuud ja päikest lubavad, pole kaunitarile midagi uut. Mõned suudlused on ta kinkinud, kuid et ta tõeliselt armuks – seda pole veel juhtunud.


Loomulikult kohtuvad need kaks erakordset noort kaunist idealistlikku hinge ja upuvad teineteisesse. Ilusast armastusloost saab allakäik ja Fitzgeraldi sarkastiline suurteos „Ilus ja neetu“ pajatab sujuvas, lõbusas, meisterlik-filigraanselt kontstrueeritud keeles, kuidas kaks ilusat noort inimest teineteise allakäiguks saavad.

Romaani sinusoidse narratiivirongi rööpad viivad armunuid mäest üles ja mäest alla, lubades aastate ja seikluste poolt räsitud Anthonyle ja Gloriale lõpuks veel üht võimalust kahekesi õnnelikuks (loe: rikkaks) saada – kahekesi õnnestub neil noormehe vara kiiresti läbi lüüa, aga raha tähendab vabadust ja vabadus õnne, pealegi on mõlemile omane jõudeelu moto: töötav inimene vaid raiskab oma aega. Kuid oh õnnetust – selleks ajaks on juba liiga hilja päästa paarikese õnn.

Milline satiir rikaste ja ilusate elust! Kui üksluine ja kohutavalt sisutu see tegelikult on, kui pealiskaudne!

Siinkohal põhjendab end ka minu kahtlev-erapooletu seisukoht Scott Fitzgeraldi tuntuimate romaanide hulka kuuluva suhtes. Tegu on üpris tüüpilise looga, kas pole? Kas kümnete lehekülgede võrra kestev heietamine kõrvaltegelaste mõtetest ja lebotavad arutelud kohvikutes – kõrvalteemadel – annavad raamatule tõepoolest nii palju juurde, et 383 lehekülge saab täis kirjutatud pinget pidevalt ülal hoides? Nii mõnigi peatükk tüütab.

Isiklikult võtaksin raamatut umbes sada lehekülge õhemaks, kuigi näiteks üks teatud episood Anthonyst võõrsil, mille kaalus veel hetk tagasi kahtlesin, annab pikemal järelemõtlemisel tunnistust mehe tõprusest ning Gloria armastuse puhtusest, mis omakorda õigustab raamatu traagilist ja/või õnnelikku lõppu ja lisab protagonistidele veel ühe varjundi. Mõlemad figuurid üllatavad oma käitumisega ja näitavad end uuest küljest, kinnitades sellega samal ajal vaid stampe ja iseenda trafaretsust. Aga sellised tõigud annavadki kogu teose irooniale vaid juurde.

Kas pealkiri “Ilus ja neetu” viitab õigesti mõistetult ainsusele, või on siiski tegu mitmusega? Kas neetud on/oli vaid Anthony või ka Gloria? Ka inglise keeles ei ole tegelikult võimalik kindlaks teha, kumb tõlgendus õige(m) oleks.

Ülalpool väljatoodu tõttu vaidleksin autoriga nii mõnegi peatüki kaalu üle. Kuid lõppkokkuvõttes ei saa salata, et tervikuna on tegu igati nauditava ja kaasaelama paneva voodikapiromaaniga. Ühtaegselt nii satiir kui traagika, mõlemad pooled klass omaette ja ühtekokku üks väärtuslik münt. Olgugi, et kõik figuurid ei ole täielikult õnnestunud, on protagonistide ja mõne kõrvaltegelase käekäiku vägagi tabavalt - ja lausa kordumatult - kirjeldatud.