Ilmar Taska: "Pobeda 1946" (2016)

Eesti kirjanik, lavastaja, produtsent, stsenarist ning telekanali Kanal 2 looja Ilmar Taska (sünd. 1953) on eelkõige tuntud lühi- ning teleformaatide poolest. Taska lühijutte on tõlgitud inglise, rootsi, soome, taani, bulgaaria ja läti keelde.

Eelmisel aastal ilmus Taska esimene, 2014. aastal Loomingu preemia pälvinud novellil põhinev romaan "Pobeda 1946", mis on pälvinud ohtralt positiivset vastukaja nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil - ning ka juba järgmisel aastal plaanitud ilmuma inglise, soome ja taani keeles.

Taska oskab ümber käia keelega, kirjutab voolavalt ning oskab luua pinget. Autor kirjutab lühikestes peatükkidest, hüppab perspektiivide vahel ning reastab sündmused hoogsalt, jättes siiski piisavalt ruumi figuuride emotsionaalsele ning sündmuste lineaarsele arengule.

Poiss lähenes autole ja mõõtis seda iseteadliku pilguga. Ta tegi ringi ümber auto, kummardus auto taga ja nuusutas summutist tulevat heitgaasi. Isegi see lõhnas imehästi. Mees keris autoakna alla ja kallutas pea aknast poisi poole: „Kas sa tahad saada automehaanikuks?” 

„Ei, bussijuhiks,” vastas poiss. 

„Siis ju sõiduautod sind eriti ei huvita?” 

Poiss liikus auto külge pidi mehele lähemale, tõusis kikivarvule ja kiikas aknast sisse. Armatuurlaual põlesid värvilised tuled ja istmed olid kaetud nahaga.

„Kas tahad sisse istuda?” küsis mees poisile sõbralikult silma pilgutades. Poiss teadis, et ta ei tohi võõrastega rääkida, aga niisugusesse autosse istumine oli väärt keelust üleastumist. Ta võis ju lihtsalt istuda ja vaikida. Onu tegi ukse lahti, sirutas välja oma sooja käe ja tõmbas poisi istmele. Ta vaatas poisile kavalalt otsa ja vilgutas tema rõõmuks armatuurlaua lampe. 

Onu naeris. Ta juuksed olid kenasti kammitud ja habe aetud, mitte nii nagu isal. Raske oli vaikides istuda, kui niisugune lõbus onu tahtis juttu rääkida. Ja nii nad lobisesidki natuke – autodest.

Siis uuris onu: „Mis su nimi on? Kus sa elad?” Nendele küsimustele poiss ei vastanud. Sellistele küsimustele oli ema keelanud vastata. Ta ei saanud aru miks, kuid ema ja isa ei lubanud tal võõrastega rääkida. Poiss sirutas käe välja ja katsus auto rooli. See oli külm, kumer ja sile. Kui hea oleks sellest kinni hoida, mitte nagu tollest kaikast, millega ta bussi juhtis. Onu justkui luges ta mõtteid, nihkus eemale ja ütles: „Tule istu lähemale ja võta roolist kinni nagu õige bussijuht kunagi.” Poiss pani mõlemad käed roolile ja vaatas läbi akna otse ettepoole. Mees vajutas mingile nupule ja äkki hakkasid kojamehed tööle. Poiss kilgatas ehmatusest ja nad mõlemad naersid. Mees võttis poisi käe, vajutas nupu alla ja kojamehed lõpetasid töö.

„Proovi nüüd ise. Kas sinu isal on ka auto või sõidab ta bussiga?” küsis onu. 

„Minu isa ei käi üldse väljas,” lipsas poisil üle huulte. 

Ta vaatas onule ehmunult otsa. Aga onu ainult naeratas.

Taska kirjanduslik karisma ilmneb romaani lehtedelt koheselt - tema valikud romaani kompositoorsel tasandil loovad tasakaalu narratoloogilise põnevuse ning emotsionaalse süvenemise vahel. Pobeda sõidab just õige kiirusega, mis on sellist laadi romaani puhul tähtis.

Samuti värvikas ja kaasahaarav on perspektiivide paljusus: nii romaani ainsad kaks olulist nimitegelast kui tüüptegelastena kategoriseeritavad poiss, mees ja naine tuuakse lugejani nende vaatenurgast lähtuvalt. Kõige õõvastavam on toimuvat jälgida väikese poisi kurjuse strateegiaid veel mitte mõistvast perspektiivist ja näha, kuidas tema lojaalsus valele poolele üle läheb - kuid ka Pobedat rooliv mees on maalitud väga huvitavalt, näidatud nii sees kui väljast, karget kontrasti joonistades.

Taska figuuride tüüpsus on nende empaatiattekitava kaasahaaravuse võti - need mees ja naine võisid olla meie vanavanemad, see poiss meie isa või vanaisa. Kuidas nõukogude võim lastel oma vanemate vestlusi kuulata ja raporteerida käskis ning perekondi lõhestas on teada-tuntud ajalooline fakt. Kuid kuidas lapse pea loogika toimib ning miks Pobeda-onu strateegiat edu saadab, on kohutavalt realistlikult kujutatud.


Ootamatu oli hoopis asjaolu, et Taska osadele oma figuuridele lootuste täitumist lubab. Kuid ka see on realistlik ning kirjandusliku edu jaoks ilmselt osaliselt ka vajalik.

Väga põnev romaan! Soovitan soojalt!