Wednesday, March 16, 2016

Donna Tartt: "Ohakalind" (The Goldfinch, 2013)

USA kirjanik Donna Tartt (sünd. 1963) on kirjutanud lühijutte ning romaanid "Salajane ajalugu" (The Secret History, 1992) ning "Väike sõber" (The Little Friend, 2002). Tema lühijuttu "Varitsus" (The Ambush, 2006) nimetati samal aastal "Ameerika parimate lühijuttude 2006" nimekirjas. Tema kolmas romaan "Ohakalind" ilmus aastal 2013 ning pälvis 2014. aastal Pulitzeri kirjanduspreemia. Tema romaane on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde.


"Ohakalind" on haarav draama Theodore Deckerist, kes kaotab noorukina Metropolitani kunstimuuseumis toimud katastroofi tagajärjel oma ema, kuid leiab maagilise ühenduse  noore tüdruku ning tolle kadunud vanaisaga. Sama näitust külastanud ning sama pilti imetlenud Welty kingib Theole oma sõrmuse ning tema viimane soov on, et Theo võtaks kaasa Fabrtitiuse "Ohakalinnu".

Kohtumine Weltyga toob Theo ellu uued ühendused ning uue maailma, millest poiss aga uuesti välja rebitakse, kui ilmub poisi kadunud isa, kes oma elatist hasartmängude ja kihlvedudega teenib. Vegases isa majas veedab Theo mannetud aastad erinevate meelemürkide seltsis ning lahkub lõpuks, täis süütunnet ja leina, kuid leiab tähtsaima sõbra oma elus.

Theo jätkab oma eluteed kunsti ja antiikse mööbli maailmas ja võitleb leina, erinevate sõltuvuste, süütunde, mida põhjustavad nii kadunud vanemad kui "Ohakalind". Kuni tema sõber mingil hetkel taas ilmub ja Theo haprale vundamendile ehitatud ebastabiilne elu taas pea peale pööratakse.

Welty lapselaps Pippa, kes Theole juba muuseumis esimese kohtumise hetkel suurt huvi pakub, ilmub ja kaob tema ellu ja elust tihti ning Theo jäägitu armastus tüdruku vastu ja sellest põhjustatud kannatused - või ühendabki neid vaid lein ja kannatus? - on teine keskne romaani teema.


Tahtmata sisust enam avaldada kui tarvis, ütlen siinkohal vaid, et "Ohakalind" on üks parimatest raamatutest, mida ma sel aastal ning viimaste kuude jooksul lugenud olen.

Donna Tartti figuurid on rikkalikud, värvilised, mahlased ning kogu romaan on nii põnev ja samal ajal nii orgaaniline, et kogu tegevus, mis toimub keskmiselt kiires tempos erinevates linnades nii Põhja-Ameerikas kui Euroopas, on niivõrd ehe, et võimatu on mitte end selle romaani lehekülgedesse kaotada.


Tartt ise ütleb, et täiuslikkus ja kiirustamine ei sobi kokku - kuigi ta kirjutab iga päev, ei kirjuta ta kiiremini kui loomulikult võimalik. "Ohakalind" annab sellest tunnistust: romaan on emotsionaalne ning intelligentne, samaaegselt klassikaline arenguromaan kuid ka refleksioon kunsti ning väärtuslike asjadega ümberkäimise teemal ja teatud määral isegi ajalooline uuring Renessansi kunstnikest.

Samal ajal on "Ohakalind" leina ja trauma psühholoogia täiuslik visand - Pippa ja Theo on kaks rasket armastatud inimeste kaotust seedivad ning sellest hoolimata ennast üles ehitada püüdvat indiviidi, kes oma eludega erinevalt ümber käivad kuid neil harvadel hetkedel, kui kaks kontrastset kuid samas nii sarnast figuuri kokku sätitakse, tiksuvad nad täiuslikus harmoonias. Miks nende vaheline armastus ei tööta? Lahendus on sama ehe kui kurb.


On lõike, kus romaan justkui peatuks hetkeks ning Theo keerlevas mõttekaleidoskoobis tuleb esile üks väike värviline klaasitükk, mis on ilus aga kraabib nahka, sest kannatus, trauma, süütunne ja kohati paaniliselt oma isaks muutumise vältimine on teemad, mida noormees aeg-ajalt nii tabavalt lahkab, et pilt ja emotsioon hoiavad leheküljel kinni ning lugeda tuleb väga, väga aeglaselt.

Samuti on lehekülgi, kus tegevus on nii intensiivne, et punktid ja komad on kohati ära jäetud, sest kirjeldaja ei hooma oma kirjeldust, ja just nii see töötab ja tekitab täpselt sellise tunde, nagu kavatsetud.

Oleks veel väga palju öelda, aga võib-olla jätan selle romaani võimsuse teile avastada.

Donna Tartt on erakordne jutustaja ning tema jutumaailm on koht, kuhu tahan kindlasti naaseda.

Tõeline teemant!

No comments:

Post a Comment