Sunday, January 25, 2015

Ekskurss filmilinale: Hemingway & Gellhorn (2012)

Hemingway ja Gellhorni tormiline-tundeline armastuslugu on 20. sajandi kirjanduse ja kirjanike armastajatele võib-olla tuntud, võib-olla mitte: Ernest Hemingway, kuulus kirjanik vabaduse ja sõjaga seotud teemadel, Martha Gellhorn, 20. sajandi tuntuim sõjakorrespondent, kohtusid baaris, tundsid tõmmet teineteise suunas esimesest silmapilgust, reisisid koos mööda sõjatsoone, avastasid koos kirglikuma kire teineteise jaoks, reisisid, kolisid kokku, abiellusid, tülitsesid, reisisid, kirjutasid igatsusega täidetud armastuskirju, armusid uuesti, tülitsesid ja läksid lõpuks lahku. Mõlemad on avaldanud olulistes kogustes tähtsat loomingut, Hemingway minu arusaama kohaselt siiski maailmale tuntum kui Gellhorn.

Filmilinale on kahe suurkuju romanss toodud 2012 aastal vändatud filmi "Hemingway & Gellhorni" Nicole Kidmani ja Clive Oweni mängitud figuurides, kes annavad endast parima etteantud rolli kehastamisel ning vastupandamatu külgetõmbe kujutamises. Muljetavaldav on, kuidas Kidman on omastanud madalama hääletämbri ja oskab kehastada konflikti egoismi, altruismi, armastuse ning vihkamise maastikel ning kuidas Owen kujutab Hemingway täieliku ego- ning kontrollimaania piinu intensiivsemates tülides.

Seksuaalse tõmbega on esiteks aga lood kehvasti – paar küll põrnitseb pidevalt teineteise suunas ja jookseb kuulirahes teineteise poole, tekitades sellega väliselt mulje, et tõmmet ei peata surm ega torm, kuid kui Kidman ja Owen lõpuks linade vahele langevad, ületab hotelli ümbritsevatel tänavatel valitsev pommitamise lärm kaugelt, kaugelt kirglikud oiged, olgugi et nood filmitehnika võtetega esiplaanile on tuua üritatud.

Tegu on kunstlike figuuridega, olenemata eeskujude olemasolust, ja kuigi mõlemad protagonistid on ilmselgelt oma figuuri õppimisega vaeva näinud ja toimivad iseendas täiesti piisavalt emotsionaalselt intensiivselt, on kahe inimese vaheline keemia orgaaniline protsess, mida siinkohal pole õnnestunud veenvalt jäljendada.

Kogu film on omajagu kunstlik, pikitud ajaloolistelt filmilintidelt, arhiividest pärinevate sõjastseenidega, tuues küll sündmused kokku Gellhorni elule tagasi vaatava jutustuse raamis, mis algab sõnadega: kohtasin teda Key Westis – ja nii algab lugu Hemingwayst ja Gellhornist –, kuid lõppeb vastuolulise nähvamisega intervjuu küsitlejale: ma keeldun olemast allmärkus kellegi teise eluloos, lülitage kaamera välja. Miks siis filmi alguse motivatsioon täiel määral pöördub, kui jutustaja ometigi teadis, mis lõpus juhtuma peab – et vaataja saaks emotsionaalse rännaku täis ootusärevust kaasa teha? Võimalik.

Kõrvaltegelased nagu kirjanikud nagu Hemingway kaasaegne John Dos Passos ja x-päritoluga südamlikud ida- ja lõunaeurooplased ja ebasümpaatsed venelased ning Hemingway kahe poja ema ning teine abikaasa Pauline – muide ka omal ajal ajakirjanik kuid pärast abielu Hemingwayga moonutatud kodukanaks – muudavad filmi värvilisemaks, ja Gellhorni ning Hemingway figuurid on tehtud huvitavateks, nendevaheline lugu ise on lõbus, põnev, realistlik ja kohati küll ikkagi kunstlik, aga piisavalt usutav. (Pidev laste tulejoonelt päästmine ja kuulirahest edukalt pagemine ning kõrvaltegelaste pooldramaatilised sõjavigastused on kohati tüütud, kuid ühe kõrvaltegelase surm väga ilusates toonides lahendatud, vastuolulisus jätkub.)

Ka ajaloolisel tasandil mustvalgete tollest ajast pärinevate videlõikude näitamisel võiks arvata, et lugejale avaldatakse lähemalt Gellhorni külastatud sõjarinnete aastaajad, taustad, riigipead, lahingud - mingisugune raaminfo, millega ajaloolisel tasandil orienteeruda ning esiplaanil kuuluvatele figuuridele nende traagiline taustsüsteem realistlikumates toonides paika panna kui paariminutilised tüüp-lahingu- või vägede tänaval marssimise stseenid, milles praktiliselt midagi ei toimu ega näidata. Tasandid ei täiusta ega toeta teineteist vaid marsivad vaikivalt kõrvuti.

Intellektuaalsel tasandil on Kidman ja Owen ka täiesti võimelised isennast ja teisi veenma, et tegu on kahe figuuriga, kes teineteise vastu väga intensiivseid positiivseid ja negatiivseid tundeid omavad, kuid selline tõeline toorus nagu päris Hemingway ja Gellhorn jagama pidid, teades neist seda, mida teame, jääb tulemata.


Huvitaval kombel hoolimata ülalmainitud kriitikapunktidest siiski üpris vaadatav film - üldpinge säilis edukalt filmi lõpuni, teatud head detailid lubasid unustada klisheelikud detailid, sümpatiseerivad kõrvalfiguurid kaalusid üles mõttetud kõrvalfiguurid... See võib muidugi tuleneda asjaolust, et lugu sellisena nagu ta tõesti sündis on niivõrd paeluv, et seda ei olegi võimalik ebahuvitavaks muuta.

Elagu Hemingway ja Gellhorn, nii nagu nad olid - lugu, mitte film. 
Ehk teeb keegi kunagi paremini filmilinal järgi selle kordumatu loo, millest ajaloo annaalides lugeda võiks igaüks.

No comments:

Post a Comment