Arvamusreede, 12/17: 2017. aasta parimad raamatud

Kallid raamatusõbrad, aasta on peaaegu lõppenud ja järgmist raamatupostitust on oodata 3. jaanuaril.

Heidan selle kuu arvamusreede raames seega juba pilgu lahkuva aasta lemmikutele.

Tegu pole nimekirjaga sel aastal ilmunud raamatutest, vaid valikuga sel aastal minu blogis käsitletud raamatutest. Pingerida puudub, pigem on järjekord vastav ilmunud blogide ajalistele järjestustele. Igast raamatust valmistatud blogile lingin iga lühitutvustuse lõpus.

Niisiis, minu möödunud aastal loetud lemmikud:

Pearl S. Buck: "Naiste paviljon" (Pavilion of Women, 1946)

Üks käputäiest Nobeli kirjanduspreemia laureaatidest, kes tõeliselt meeldisid. 

"Naiste paviljon" räägib eelkõige hinge ja südame tasakaalu leidmisest naisena ning oma pere ja laste eest hoolitsemise koormast ja sellega toimetulemisest, kuid nendib ka tugevalt, et avatud suhtumine teistsugususse on just see, mis hiljem täieliku rahulolu enese ja ümbritsevaga tagab. Sellest hargnevad erinevad emotsionaalsed ning intellektuaalsed probleemid ja üldfilosoofilised küsimused abielu, kohustuste ning armastuse teemal.

Põhitemaatikaks saab seejärel lääne-ida kommete põrkumine ning nende sümbioos. Pearl Buck pole aasia kirjanik ja tema võime üpris neutraalselt ning mõistetavalt Proua Wu sisemaailma kirjeldada vaid kinnitab selle väga idamaise romaani universaalset tähtsust.

Hoolikalt kirjutatud kaunis lugemiselamus.

(link)

Karl Ove Knausgård: "Minu võitlus II. Armunud mees" (Min kamp 2, 2011)

Ühe mehe julmalt aus ja häbitundeta memuaar ning samaaegselt kriitiline kommentaar Skandinaavia ühiskonnast.

Ääretult sisukas refleksiivne autori eneseportree, põnev ning detailiderohke, nii paljude tühjadena tunduvate episoodidega, mis on lõpuks ometi vägagi tähenduslikud. Romaani konstrukt-olemus tuleb sedakord rohkem esile, kuid see annab kogumuljele vaid juurde.

"Armunud mees" on Knausgårdi esimest romaani lugenuile vaid veelgi magusam maiuspala ning uutele Knausgårdi huvilistele kindlasti tõsiselt hea kogemus.

(link)

Michel Houellebecq: "Alistumine" (Soumission, 2015)

Üliterav sotsiaalkriitika semifiktiivsel tänapäeva Prantsusmaal, aktuaalsete potentsiaalsete kriiside terane anatoomia.

Hirm tema kirjeldatud stsenaariumide tõeks muutumise ees on tänapäeva Euroopas vägagi ehe. Samuti on tegu nutika düstoopialoominguga, kus peegliks sätitud Huysmansi elulugu ning romaani hirmuäratav realistlikkus reaalsete figuuride väga detailiderohke paikasättimisega tugevdab selle mõju veelgi.

Houellebecqi maailmad ning neid liigutavad aspektid on haaravad, iseäralikud, koledalt ausad ning tabavalt kirjutatud.

(link)

Hanya Yanagihara: "A Little Life" (2015)

Kompleksne ning mahukas nelja New Yorgis elutseva väga erinevat masti mehe elusid pea täielikult kirjeldav lugu emotsionaalsest lõhestumisest ja armastuse vormidest.

Kui aga kõigi figuuride hüperrealistliku käsitluse jaoks kulub võrdselt lehekülgi, ei tõuse üks esile ja kõige traagilisem, emotsionaalselt kaasahaaravam, jubedam inimese elu lugu jääks kirjutamata.

Romaani pikaldane kirjeldamine ja nende elulugude kõrvutamine annab lisakaalu asjaolule, et mees oma 30ndates, 40ndates ja isegi veel 50ndates eluaastates on nooruspõlves nii katki tehtud, et pole võimeline end avama ei sõpradele, armukesele, elukaaslasele, ega vanematele.

Lühidalt väljendudes - südantlõhestav romaan. Kaunis, intensiivne, emotsionaalne, inimlik, laastav, südamlik, sügav, ohtralt pisaraid vääriv lugemiselamus.

(link)

Margaret Atwood: "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985)

Ülipõnev düstoopiline romaan fanatismi ohtlikkusest ja naise keha ning taibu väärtusest minevikus, olevikus ning tulevikus.

"Teenijanna lugu" on kohutav, õõvastav kuid ääretult põnev ja hingestatud romaan, mis jättis mu alguses üpris sõnatuks. Kuid Atwoodi romaan pole isegi selles jubedas maailmas emotsionaalsel tasandil mustvalge: Offredi kui keskse kannatava figuuri moraalne ambivalentsus ilmneb romaani käigus nii minevikus kui olevikus ja tema idealiseeritud armastussuhte motiivid on kohati ebasümptaased. Kuid võimatu on talle mitte kaasa tunda, raevuda Gileadi türaania vastu ning loota naiste vabanemisele.

(link)

Hanya Yanagihara: "Inimesed puude võras" (The People in the Trees, 2013)

Fantastiline romaan inimelu ajalisusest, väärkohtlemise tagajärgedest ning bioloogilistest imelisustest eksootilistes paikades.

Lühidalt "makaaber" - hingematvate taimestike ja loomade kirjelduste ning põnevate ühiskondlike tavade ja lihtsa elu ülistamise taustal kohutavad tavad ja vastikud figuurid.

Milline ebakõla. Kuid autorile vaid au - milline materjali valitsemine ning stiilipuhtus!

(link)

Kai Aareleid: "Linnade põletamine" (2016)

Huvitav lapsepõlveromaan ning emotsionaalne portree 1950ndate ja 1960ndate aastate pere muserdatud argielust. Nukra lapsepõlve ausalt nostalgiline kirjeldus.

Pragmaatilisel tasandil on siinses peatükis näiteks Tiina probleemid tüüpilise laguneva pere lapse probleemid ning tema põgenemine raamatutesse, vaikne jälgimine, ja hirmust probleemide suurendamise ees täielik vaikimine ja enese võimalikult väikseks muutmine väga tüüpilised aspektid. Oleksid need read kirjutatud veidi erinevalt, ei jõuaks nende sõnum võib-olla lugejani. Kuid sisuline tüüpilisus kombineeritult põnevate paralleelnarratiivide, murtud südamete ning ajalooliste probleemidega lubavad keskenduda tunnetele, rääkides siiski toimuvast. Tasakaal on oskuslikult saavutatud.

(link)

Ilmar Taska: "Pobeda 1946" (2016)

Põnev jutustus lojaalsuse ja ambitsioonide moraalsetest aspektidest, Nõukogude südametutest struktuuridest ning mõlema poole abitusest rezhiimi küünistes.

Taska figuuride tüüpsus on nende empaatiattekitava kaasahaaravuse võti - need mees ja naine võisid olla meie vanavanemad, see poiss meie isa või vanaisa. Kuidas nõukogude võim lastel oma vanemate vestlusi kuulata ja raporteerida käskis ning perekondi lõhestas on teada-tuntud ajalooline fakt. Kuid kuidas lapse pea loogika toimib ning miks Pobeda-onu strateegiat edu saadab, on kohutavalt realistlikult kujutatud.

(link)

Eesti autorite uuemaid teoseid iseloomustab võrdluses briti või USA autorite gigantteostega napp lehekülgede arv, mis aga vormiliselt töötab, sest paljud aspektid, millele vihjatud, on kollektiivses mälus salvestunud emotsionaalsed kohvrid, ning oma põlvkonnale jutlustamine on sel määral lihtsam. 

Seetõttu on võrdluses näiteks Yanagihara või Knausgardi romaanidega lehekülgede arv tunduvalt väiksem, kuid sisuline-emotsionaalne haare eestlasest lugejale vaata et kõvemgi. Oli kokkuvõttes seega tugev eesti kirjanduse aasta.

Soovin teile kaunist vana-aasta lõppu ning mõnusaid lugemiselamusi kahe tuhande kaheksateistkümnesse. 

Kommenteerige oma sel aastal loetud lembeteosed, loen huviga teie muljeid.

Kohtume uuel aastal! :- )

Nobeli kirjanduspreemia 1969. Samuel Beckett: "Godot'd oodates" (Waiting for Godot, 1952)

Et iiri kirjanik, näitekirjanik ning tõlk Samuel Becketti (1906-1989) üks meelsamaid teemasid, mida käsitleda, on eksistentsialistlik tühjus ja mittemillegi toimumine, teame juba tema romaanist "Molloy", mida sai selles blogis lahatud aastaid tagasi. (link)

Beckett pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1969. Põhjenduseks toodi tema oskus näidata inimest kui lootusetut olendit, läbi musta huumori prisma, ning teda tema kannatuste läbi abstraktsekt ühikuks ülendada. Becketti kirjandus on müstiline ja omanäoline, täis viiteid üldeksistenstialistlikele küsimustele ning argumentidele, ning oma protagoniste ta samuti väga tõsiselt ei võta.

Täna räägime Becketti kuulsaimast näidendist "Godot'd oodates" (Waiting for Godot, ilmus 1952 ning esietendus Pariisis 1953).

Näidendi sisuks on just see, mida pealkiri lubab - kahe mehe õhtud ühe puu all kokkulepitult Godot'd oodates, kes aga pidevalt kulleriga saadab sõnumi, et sel õhtul ei ilmu, kuid järgmisel kindla peale.

Estragon ja Vladimir on seadnud end puu alla ootama - kuid kas see on ikka sama koht või on kõik juba muutunud? Kas midagi toimub? Kas peab kogu aeg midagi toimuma, et me tunneksime end, nagu oleksime selles maailmas reaalselt olemas?

Was I sleeping, while the others suffered? Am I sleeping now? Tomorrow, when I wake, or think I do, what shall I say today? That with Estragon my friend, at this place, until the fall of night, I waited for Godot? That with Estragon my friend, at this place, until the fall of night, I waited for Godot? That Pozzo passed, with his carrier, and that he spoke to us? Probably. But in all that what truth will there be?

(Estragon, having struggled with his boots in vain, is dozing off again. Vladimir looks at him.) 

He'll know nothing. He'll tell me about the blows he received and I'll give him a carrot. 

(Pause.) 

Astride of a grave and a difficult birth. Down in the hole, lingeringly, the grave digger puts on the forceps. We have time to grow old. The air is full of our cries. 

(He listens.) 

But habit is a great deadener. 

(He looks again at Estragon.) 

At me too someone is looking, of me too someone is saying, He is sleeping, he knows nothing, let him sleep on. 

(Pause.) 

I can't go on! 

(Pause.) 

What have I said? 

Põhimõtteliselt toimub mingil tasandil mingisugune tegevus: Estragon ja Vladimir kohtuvad kahe teist masti tegelased, nood täidavad oma koha dialoogidünaamikas, kontrastreeruvad teineteisega, lisavad rõhku asjaolule, et järgmisel päeval on kõik küll sama, kuid ka teisiti.

Millega seda tühjust täita? Tantsides ning siis mõeldes? Jah, see tundub olevat loomulik tegevuskava.

Becketti näidend on üpris kiire tempoga, üpris absurdne, sürreaalne, abstraktne. Kuid kuigi olen seda ka laval näinud, meeldib mulle Godot ootamisest pigem lugeda ja dialooge oma peas korrata - neid lugedes on võimalik ka veidi mäluda, mida ning millises järjekorras figuurid täpselt ütlevad. Sest reaalselt võiksid Estragon ja Vladimir olla ka vaid üks tegelane, või kõik neli tegelast üks tegelane, ühe mehe neli erinevat külge.

Kuigi näidendis midagi ei toimu, räägitakse suurtel teemadel nagu elu mõtte leidmise mõttelisus, rabelemise kasust ning kasutusest, korduvate sündmuste lõputust sarnasusest ning lõpuks elu mõttetust monotoonsusest jäin pärast väga napitekstilise, selgesõnaliselt vaid saabastest, kaabudest ja kommetest rääkiva näidendi lõpetamist mõtisklema.

Becketti näidendi ütlemata jäänud sõnadest või otseselt nappidest sõnadest endist õhkub kurbust, lootusetut otsingut ning mõtteta jäänud indiviidi lootusetust. Ometi on figuurides ka teatud lustakus ning komejantlikud jooned. Kuid kes on Lucky monoloogi kord laval näinud, teab, et tegelikult on koomilised elemendid vaid veel suurema meeleheite maskeerijad. Hetkeline refleksioon avab tõe kiirelt.

Lisaks sellele on üpris nukker tõdeda, et kahele esmapilgul isikupärata ning siiski veidrale mehele annab jõudu öö üle elada asjaolu, et nad ootavad kedagi, kelle nägu on tundmata, ning miks ja milleks, samuti unustatud. Godot ootamine kui ühiskonna eksitamine või tähelepanu kõrvalehajutamise allegooria kasutamine on ka tänapäeval tabav ja terav kriitika stilistiliselt meisterlikult konstrueeritud metatasandil.

Lõpuks on igaühe valik tõlgendada Estragoni ja Vladimiri mõtteid, piinatud Lucky hoogsat monoloogi, Pozzo härrasmehelikku ülbust ning Godot ootamise või saabumise eesmärki täpselt oma elule või päevapoliitikaga seotud tunnetele vastavalt. Võluv (mõtte)vabadus.

"Godot'd oodates" on veider, meeldejääv teos.

21-minutiline video näidendist ENSV Riikliku Noorteteatri esituses 1976 (link videole)

Näidendi täistekst inglise keeles (link)

Mehis Tulk: "Foogt. Maa ja taeva mõrsja. Esimene raamat" (2017)

Eesti kirjanik ning ajakirjanik, Saaremaalt pärit Mehis Tulk (sünd. 1967) avaldas sel aastal Varraku kirjastuses oma esimese ning mahuka romaani "Foogt. Maa ja taeva mõrsja". Tegu on ajaloolise romaaniga 14. sajandist - tegevus toimub Pöides, Saaremaal, romaani kulminatsiooniks ongi Jüriöö ülestõus.

Lugu jääb küll tormilisema tegevuse algamisega pooleli, kuid pealkirjas sisalduv viide asjaolule, et tegu on vaid esimese raamatuga, lahendab ilmselt lugeja konflikti. 

Pöide ordulinnuse foogt Arnold hiilib sündmuste keskmesse vaikselt alles romaani viimases neljandikus - Tulk on edukalt kujutanud nii ordu vaimulike, aadlike, teenijate kui eesti talupoegade argielu ja muresid. Huvitaval kombel on nii mitmete figuuride siseelude kirjeldused - romaan algab esmalt mitme teinetesega mitte seotud, räägitakse erinevate Pöide kihelkonna talupoegade ja -tütarde eludest, nende hierarhiast ning omavalitsemisega seotud argiprobleemidest, kajastatakse saarte meeste suhteid maismaa meestega ning poliitilisi detaile saare meeste eludest.

Küllaltki käredalt käsitletakse naiste erinevaid sotsiaalseid rolle - leidub neid, keda tuju korral lihtsalt ära kasutatakse; leidub neid, kes ise ära kasutavad, ning on need kellega abiellutakse. Selline mentaliteet, ning samuti lahingu käigus krabatud saagi vägistamine tundub olevat mõlemapoolselt täiesti normaalne tegevus - pigem oleksid eestlased sel rindel justkui usinamad (ja ordumeeste vaimulikustaatus ei mängi siin mingit rolli).

Kandvateks figuurideks on käputäis erineva päritoluga tegelasi kihelkonnas tähtsat rolli mängiv Undimetsa pärijaks saanud noor, julge, nõtke ning nii sakslastes kui eestlastes imetlusttekitav Marja; ordu vaimulik, vana ning refleksiivne, diplomaatiat üritav Meinhard; Undimetsa ümmardaja Lemmi, hingepiinades vaevlev foogt Arnold - pikemalt käsitletud tegelaste loetelu on nii pikk, et romaani esimeses kolmandikus tundub ülevaate säilitamine väga raske - kuid umbes romaani keskpaigaks jooksevad kõik niidid omavahel kokku.

Kirjutatud on tundeliselt-huvitavalt, tutvustades kohalikke tavasid, uskumusi, kirjutamata reegleid ning vahepeal ka Saare murret. Romaani narratiivile eelneb 14. sajandi ajaloolise tausta selgitus - Tulk kirjutas "Foogti" kallal neli aastat ning ilmselgelt on tegu mitmekihilise, põneva romaaniga.

Kahjuks on leida arvukalt kriitikat ajalooliste-kultuurilistes aspektides. Eelkõige kritiseerib Peere Helme oma raamatukommentaaris, et ladina keel ning vaimulike ütlused olla tihtipeale vigased (märkasin minagi), teatud relvade kasutamine tol ajal mittetüüpiline, ning poliitilised kaalutlused ja üldse konflikti põhjused kallutatud vales suunas.

Helme nimetab Foogti romaani rahvusromantikaks, mis on mitte just halvustav, kuid lihtsustav - kuid kui tegu pole just faktiliselt täiesti vale informatsiooniga, olen mina lugejana nõus romaaniga kaasa minema. Olgu, kasutatud on kohati ajaloolisi figuure, mis võiks tähendada, et ajaloolised sündmused on kajastatud asiselt ning õigesti. Kuid antud mahuga romaani huviline on ilmselt võimeline tegema üksikisiku poliitiliste mõtete kajastamisest omad järeldused - kas mõned figuurid on kujutatud liiga eredates või süngetes värvides?

Kindlasti, sest tegu on romaaniga ning selle keskmes on - kui väga pingutada - armastuskolmnurk. Seepärast peavad emotsioonid leekima ning viha põlema. Tulki romaani mõningaid elemente võiks nimetada lausa maagiliseks realismiks ning see on puhtalt ilukirjanduslikust seisukohast vaadates üpris põnev kombinatsioon, justkui oleksid Hargla ja Kivirähk koos raamatu kirjutanud, kuid huumori välja jätnud.

"Foogt" on ladusalt kirjutatud põnev mitmekihiline romaan, millest võib leida kõike hüva lugemiselamuse jaoks vajalikku: armastust, verd, suuri unistusi, poliitilisi konflikte, sõda, seksi, maagiat ning ajaloolisi-kultuurilisi teadmisi. Suured teemakompleksid nagu süü ja vastutus, poliitiliselt ebapopulaarsed valikud, naise roll mehe elus ning laste roll naise elus - kõik võetakse läbi nagu mahukale romaanile kohane. Tuleb vaid meeles pidada, et tegu on romaaniga ning mitte ajaloolistesse detailidesse kinni jääda.

Eesti ajaloo süvahuvilistele ei soovita, kuid niisama muheda lugemise fännidele küll.

Peeter Helme raamatukommentaar (link)

Ekskurss filmilinale: "Thor: Ragnarök" (Thor: Ragnarok, 2017)

Marveli fantastiliste kangelaste universumi järgmine film on ilmunud! Thori sarja kolmas osa "Ragnarök" tutvustab meile Thori ja Loki uusi pereliikmeid, avab uued müstilised uksed Asgardi maailma ajaloos, näitab nii Odini, Loki kui ka näiteks Heimdalli seni tundmatuid tahke ning on samaaegselt väga humoorikas ja piisavalt põnev.

Kuna "Thori" mütoloogia on legendidest tuntud kaanoni ja populaarsete väljamõeldiste segu, pole Marveli universumi kangelaste teatud koomiksi numbri täpsuse või teatud sündmuste kausaalsus selles filmisarjas esikohal ja tegelased ei võta end ega oma kaaslasi eriti tõsiselt. 90 protsenti "Thori" dialoogidest võiks kategoriseerida lõõpimisena. Erandkorras on tegu filmiga, kus selline lähenemisviis tõepoolest toimib.

Thor alistab deemon Surturi ning viib tema sarved Asgardi, arvates, et on sellega takistanud Ragnaröki ehk maailma lõpu sündmuste alguse. Kui aga kõikvõimas surmajumal Hela, Loki ja Thori õde, Asgardi vallutab, põgeneb Thor. Hädamaandumisele sunnituna avastab piksejumal end võõralt planeedilt vangistusest ning on sunnitud Jeff Goldblumi valitsetud  gladiaatorina võitlema ... Hulkiga! Thoril õnnestub Hulki, Loki ja Valküüri abiga planeedilt põgenema ning üheskoos astutakse Helale vastu, et päästa Asgard hävingust, kuid kõik ei suju nagu plaanitud... põnevaid lahendusi ja ootamatuid pöördeid on filmi pikitud küll ja veel. 

Ootamatud on ka mõningad tegelaskujud: Jeff Goldblumi enesekeskse, kuid üpris ohutu diktaatori lisatud komöödilised elemendid on väga jaburad, muhedad, omanäolised, ja lisavad filmile täpselt soovitud kergema tooni. Plahvatuslike võitluste osakaal on Thori sarjas nimelt kahanenud, tegu on nüüd pigem paari ägeda lahinguga kaunistatud fantastilise komöödiaga.

Figuuridele on siiski pühendatud kergest toonist hoolimata ajaliselt ning narratoloogiliselt piisavalt ruumi: Thori ja Loki seni vangistatud õde Hela (Kate Blanchett) on üpris tige ning tahab Asgardi valitsemise enda kätte võtta. Samuti avaldab ta seni sõna otseses mõttes varjatud tõe Odini Asgardi valitsemise meetodite ja poliitika kohta ning motivatsioon ainuvalitsejaks saada on mõne hetkega selgitatud.

"Ragnaröki" sissejuhatav osa on üpris siia-sinna - miks vennad satuvad Norrasse Odiniga vestlema just valitud teel ning kuidas filmi algus üldse alguse sai ja veel mõned detailid jäävad häguseks, kuid nii uus - muide näitlejanna enda sõnul revolutsiooniliselt biseksuaalne - juhtiv naisfiguur oma müstilise mineviku järk-järgult avaldab ja oma tõelisele minale truuks saab/jääb (üritan vähe spoilerdada), on samuti põnev-paeluv kõrvalstoori.

Üdini valitsemis-, vallutus- ja tapahimuline, diabooliline Hela on muidugi "Ragnaröki" treileri ja filmi kese, tuum ja hing - Cate Blanchett mängib surmajumalannat vägagi veenvalt.

Jätan väiksemad aspektid mittespoilerdamise nimel mainimata ja võtan lihtsalt kokku asjaoluga, et tasakaal actioni ja naerukohtade vahel on tabatud väga hästi: "Thor: Ragnarök" on küll äärmiselt humoorikas ning hetkenaljadega täidetud, kuid jääb tasemele ka uute figuuride taustade tutvustamisel ning eepilistel, välgunoolte, põrguleekide ja müütiliste olenditega täidetud stseenide poolest.

Lisaks sellele on filmi muusikavalikud samuti suurepärased.

Marveli filmide fännidele soovitan kindlasti!

Nobeli kirjanduspreemia 1968. Yasunari Kawabata: "Meijin" (名人, 1951-1954)

Jaapani kirjanik, tõlk ning kirjandusteadlane Yasunari Kawabata pälvis esimese jaapani kirjanikuna Nobeli kirjanduspreemia aastal 1968. Eesti keeles on ilmunud Kawabata romaanid "Mäe hääl" (minu blogis samuti juba lahatud siin - link), "Lumine maa", "Tuhat kurge" ning "Vana pealinn", millest viimased kolm ka Nobeli komitee poolt esile tõsteti.

Huvitaval kombel on Vanemuine teatris 2014. aastast sporaadiliselt (järgmine etendus mai 2018) võimalik vaadata balletietendust "Go - mäng kahele" (link), mis põhineb Kawabata romaanil "Meijin" või "Go-mängu meister" (1951-1954).

Olen Kawabata loominguga eelnevalt tutvunud ning tema mõtlikust-melanhoolsest toonist alati vaimustunud olnud. Ta kirjutab pigem õrnades toonides, keskendudes hinge ja tunnete platoonilistele aspektidele (võrreldes näiteks Murakamiga, kelle romaanid on väga vihjavalt seksuaalsed). "Meijin" ehk romaan go meistri viimasest mängust on sisuliselt sama puhas vaimsete protsesside anatoomia kui umbes "Klaaspärlimäng" - kuid stilistiliselt pigem midagi Kafka ja Flauberti segu sarnast.

Meijin on jaapanikeelne mõiste, kirjeldamaks go mängu esimese järgu võitmata meistrit. Antud romaan põhineb tõsielulistel sündmustel, 1938. aastal toimunud Go meistri  Honinbo Shūsai viimase mängu reportaazhil , mille Kawabata tol ajal tõepoolest reporterina töötades kirjutas.

Jaapani kultuuri huvilistele ja austajatele võib "Meijin" tõelist huvi pakkuda, kuna on kogum ilmastikunähtusi, looduskaunidust, looduse vägivalda ja looduse murdumatut terviklikku kirjeldavatest, ning kontrastina inimese vaimust kui nõrga keha poolt pidevalt katkestatavast voolust.

Reporter suhtub nii go mängu kui mängijatesse suure austusega, teades, et Meister on suure vaimu  ning kultuurselt olulise institutsiooni esindaja - kuid samal ajal kirjeldab ta Meistrit nagu väikest poissi, kel ebatervislik-maniakaalne vaimustus iga mõttemängu suhtes:

"The Master was like a starved urchin in his appetite for games. Shut up in his room with his games, he was doing his heart ailment no good. An introspective person, however, not given to easy switches of mood, he probably found that only games quieted his mind from Go. He never went for walks.

Most professional Go players like other games as well, but the Master's addiction was rather special. He could not play an easy, nonchalant match, letting well enough alone. There was no end to his patience and endurance. He played day and night, his obsession somewhat disquieting. It was less as if he were playing to dispel gloom of beguile tedium than as if he were giving himself up to the fangs of gaming devils. He gave himself to mahjong and billiards just as he gave himself to Go. If one put aside the inconvenience he caused his adversaries, it might have been said, perhaps, that the Master himself was forever true and clean. Unlike an ordinary person with preoccupations of some intensity, the Master seemed to be lost in vast distances."

Viimase mängu kirjeldus hoomab sisuliselt kogu romaani, midagi muud ei juhtu ning midagi muud ei kirjeldata, Meistri elu tema naise olemasolust väljapoole ei laiendata ning samuti ei lubata ei reporterit ega lugejat Meistri mõtetesse - nii jääb Shūsai puutumatuks instantsiks, tema tarbeks konstrueeritud pjedestaalile hõljuma.

Mängu vastane Minoru Kitani, romaanis Otaké nime kandev noor go mängija tõusuteel, on nähtavalt noorem, energilisem, tundelisem ning närvilisem mängija ja esindab nagu reporter mingil hetkel tõdeb, nooremat järelkasvavat põlvkonda. Meister kaotab mängu käiguga valge 130, kuid vähemalt minu jaoks jääb puhtalt romaani põhjal ebaselgeks, kas käik on tehtud meelega või mitte.

Romaan ei ole sisuliselt mingil hetkel enam huvitav, isegi kui üritada mängu käiku jälgida ja ajalisi ning tempotehnilisi arenguid, rünnakuid ja strateegiaid kõrvutada ja mängu taskaalu muutumist analüüsida - kuid Kawabata on võimeline ka muru kasvamisest tundeliselt ning kaasahaaravalt kirjutama. 

Väikesed lõigud meistri ilmselgest omas maailmas, omas vaimses sfääris viibimisest (seisund, mida tema rahutu vastane vähemalt antud mängu ning tõenäoliselt oma elu jooksul ei saavuta), tema tervise kustumisest, tema pühendumusest go mängule - ja arvukad kirjeldused Jaapani kaunist loodusest muudavad romaani aegluse ning sisutuse filigraanseks meditatsiooniks, "Meijini" lugemine on seega justkui vaimuharjutus kannatlikule lugejale, mis nõuab teatud distsipliini.

Isiklikult lugesin "Meijini" huviga ja nautisin Kawabata stiili nagu alati - kuid antud romaan pole kindlasti igaühele.

Nobeli kirjanduspreemia 1967. Miguel Asturias: "Härra President" (El Señor Presidente, 1946)

Guatemala kirjanik, jurist ja diplomaat Miguel Ángel Asturias Rosales (1899-1975) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1974. 

Asturiase laureaadiks valimine oli triumfaalne kogu Lõuna-Ameerika kirjandusringile ning maailmakirjanduses peetakse Asturiast esimeseks Ladina-Ameerika kirjanikuks, kes tegeleb figuuride antropoloogilise ja psühholoogilise süvakäsitlusega. 

Samuti kuulub Asturias esimeste hiljem just Ladina-Ameerikas väga populaarseks saanud maagilise realismi esindajate hulka (neist ilmselt kuulsaim Gabriel Garcia Marquez, kellest blogis juttu tulnud kolmel juhul - link ja link ja link). Asturias pälvis Nobeli kirjanduspreemia mitte eelkõige ühe konkreetse romaani eest, nagu mitme autori puhul kombeks esile tuua, vaid oma loomingu kui terviku eest.

  

Asturiase esimene ilmunud teos oli "Nädalalõpp Guatemaalas" (Leyendas de Guatemala, 1930) - lühijuttude kogumik Maajade müütide ainetel, mis on tõlgitud ka eesti keelde.

Asturiase tuntuimaks teoseks ja suurimaks meistriteoseks peetakse 1949. aastal ilmunud Maajade kultuuri tematiseerivat kuueosalist romaani "Maisimehed" (Hombres de maíz), mis on aga samaaegselt ka vähim mõistetud teos autori loomingust.

Lugesin romaani "Härra President" (El Señor Presidente), mille Asturias küll kirjutas 30ndate alguses, kuid mis ilmus alles 1946. aastal. Romaani algvormiks oli lühijutt, millest Asturias hiljem täispika teose arendas. Ajaruumiks on 1920ndate aeg ning presidendi Manuel Estrada Cabrera valitsusaeg, kuigi kohta ega aega täpselt mainitud pole.

"Härra President" on intensiivne, retooriliste vahendite, fragmentide, kohtade, hetkede, emotsioonide ja vägivallaga täidetud raamat, mille juhtidee pole jutustada, vaid tundeid edastada. Asturiase maailmas elavad küll maagilise realismi elemendid nagu vaimud, unenägude deemonid ja saatuslikkus, kuid romantika jääb pigem tagaplaanile. 

Presidendist endast konkreetselt väga juttu ei olegi: ta kõrgub hirmu sümbolina romaani tagaplaanil - pigem on romaan lühikeste peatükkide kogumik ja näitab lugejale, kui kõle ja hirmuga täidetud on tavainimese argipäev diktaatorliku presidendi valitsuse all. Selline abstraktne käsitlus annab romaanile veelgi kaalu juurde ning võimaldab tõlgendada "Härra Presidenti" kui diktaarotluse mõjude kaleidoskoopi.

Sellest tulenevalt pole Asturiase romaan ei lõbus, heasüdamlik ega lootusrikas. Olukorda Guatemalas kirjeldavad tabavad, teravad, napid laused nagu: "Süüdiolev mees valitsuse soosingus on tunduvalt paremas seisus kui süüta mees."

Erinevatest aspektidest lähenedes räägib Asturias hukkamõistetud rahvast, surmamõistetud vaesetest, kirjeldab nii kerjuste kui kindralite vägivaldset olelusvõitlust ja tuleviku süngust ning ei anna õigupoolest kellelegi erilist lootust oma olukorrast pääseda. 

Romaani fragmentaarse olemuse tõttu on "Härra Presidenti" nimetatud hirmu anatoomiaks - fragmentide lugemine on võrreldav seguga Kafka ängist ning Lautréamonti "Maldorori" eksessiivsest vägivallast.

Asturiase romaan on stilistiline meistriteos ja väga hästi kirjutatud, kuid romaanina ohtrate sürrealistlike elementide ning allegooriate rohkuse tõttu väga, väga kompleksne lugemine. Kui selline sünge ja tihedasisuline kirjandus on teie maitse, ei pea te "Härra Presidendis" pettuma.

Keeruline! Hirmutav! Põnev!