83. Shakespeare: Kuningas Lear

Briti näitekirjanduse tuntuima nime William Shakespeare'i traagilisem tragöödia "Kuningas Lear" on kirjutet' 1603 ja 1606 vahel ja ilmus rohkem jutustuse vormis 1608 aga esimeses nö. lavaversioonis alles 1623.

"Kuningas Lear" on üldsuse arvates Shakespeare'i kohutavaim jutustus ja musternäidis ühe mehe allakäigust. Näidendi lõpp olla olnud publiku silmis nii kohutav, et 18. ja 19. sajandil kirjutati ja näideldi alternatiivvariante, kus kas kuningas Lear või tema tütar Cordelia ellu jäävad ja kuningriiki edasi valitsevad.

Tegelikkuses aga on "Kuningas Lear" näidend mürgiste ja kalgi südamega inimeste saatustest ja kuninga noorim tütar Cordelia on vist ainus tegelane, kelle jaoks näidendi lõpuni natuke sümpaatiat alles jääb. Naljakal kombel on Cordelia ka üks väikseima repliikide arvuga tegelasi näidendis (mõningad anonüümsed aadlikud ja rüütlid välja arvates).

Kuningas ise on üdini ebasümpaatne kuju, kuna mõõdab oma tütarde armastust sõnadega ja pagendab kuningriigist alamaid, kes vähegi tema arvamusest lugu ei pea ja jätab oma noorima, sõnaahtra tütre ilma kolmandikust kuningriigist. Hiljem selgub kuninga rumalus ja asjaolu, et kumbki tütar temast eriti ei hooli. Hoopiski soovivad mõlemad tütred oma abikaasadest lahti saada ja enesele sama mehe armukeseks krabada - krahv Cloucesteri ebaseadusliku poja. Kuningas kaotab mingil hetkel mõistuse ja saab selle mingil hetkel tagasi, visatakse mingil hetkel koos Prantsusmaaga naitunud Cordeliaga vangi - sest kogu perekondlike intriigide maastik tehakse värvikamaks sõjatormiga Inglismaa ja Prantsusmaa vahel - ja näidendi lõpuks on vaene piinatud kuningas oma mõistuse tagasi saanud vaid selleks, et oma hukatud noorimat tütart kätel kanda ja leinata hetkel, mil liiga hilja oma endiseid valikuid kahetseda.

"Kuningas Lear" kuulub tõesti Shakespare'i verisemate näidendite hulka ja seetõttu on tekkinud probleeme näidendi lavastamisega - kulisside poolest pole küll palju vaja, nagu enamikul Shakesepeare'i näidendite puhul (käisin viimati Frankfurtis Hamletit vaatamas ja kogu lava oli valge kuliss peegeltaustal - põhimõtteliselt sobiks selline kuliss pea iga Shakespeare'i näidendi jaoks), aga on keeruline laval näidata kellegi silmade väljatorkamist, kellegi kaljult langemist ja nii paljusid surmasid ja hukkamisi nagu "Learis" ette tuleb.

Shakespeare'i jaoks on siiski tüüpiline, et näidendi lõpuks 90% tegelastest surevad (vt. Othello link allpool), aga nii mürgist figuuride koguhulka pole ma tõesti üheski teises tema lavateostest kohanud. Igal nendest figuuridest on pidevalt oma isekad intriigid käimas ja need vähesed, keda võiks altruismis süüdistada, jäävad täielikult tagaplaanile ja surevad mingil hetkel nagunii.
Mis näidendi vähem traagiliseks teeb, on asjaolu, et kuningas Lear teenib oma surma täies mõõdus välja ja empaatiat ei tekita ta minus mitte teps..

Näidendid nagu "Hamlet" või "Romeo ja Julia" sisaldavad suuremal määral autori remarke, mis  lugeja perspektiivist elu lihtsamaks teevad ja näidendit jutustusena kogeda lasevad, "Lear" koosneb aga suuremal määral dialoogist ja/või monoloogist, mistõttu näidendit on raske kirjalikul kujul lugeda. Seega, kui fännate Shakespeare'i, vaadake mõni "Leari" mängimise teatriaeg välja ja jätke näidendi kirjalik variant riiulisse. Sellisel juhul saab teile kindlasti osaks võimas lavakogemus. Oma nüüdse lugemiskogemuse põhjal pean aga nentima, et eelistan iga teist Shakespeare'i näidendit.


Antud blogi sisaldab muide juba hulgaliselt Shakespeare'i:
Romeo ja Julia
Othello
Hamlet

Ekskurss filmilinale: "Ülemteener" ("The Butler", 2013)

Mustanahaliste võitlus täisväärtusliku inimese staatuse eest Ameerika Ühendriikides sai filmimaailma trendiks ca. 2010. aasta paiku - miks just nüüd, kas trendil on midagi pistmist Setsessioonisõja aastapäeva või mustanahalise presidendi valimisega, spekuleerivad paljud ja põhjusi võib olla mitmeid. Aga enamik neist filmidest on tõsise tooniga ja Tarantino, kel kombeks poliitiliselt tundetu olla, on vististi ainus, kes oma (suurepärase) Djangoga orjandustemaatika abil muigama oskab panna. Linateosed nagu "Lincoln", "Kaksteist aastat orjust" või käesoleval aastal kinodesse jõudnud "Ülemteener" tegelevad mustanahaliste õiguste temaatikaga tõsise ja valusa alatooniga - meenuvad teatud tüüpi Teise maailmasõja teemalised filmid (toredal kombel samuti Tarantino poolt komejandiks lavastatud ajalooline narratiiv)...

"Ülemteener" seob endasse erineva kaliibriga näitlejad: Forest Whitakeril on lõbu näidelda Robin Williamsi ja John Cusacki, aga ka Oprah Winfrey, Mariah Carey ja Lenny Kravitzi kõrval...

Ja näitlejatöö perspektiivist vaadates on kogu film väga üllatav. Et Whitaker oma rolli väga hästi istub, pole midagi imestamapanevat, aga Winfrey täiuslik reaktsioon (spoiler) poja surmale või Carey kehastatud orjatüdruku tühi lootusetu ja veidi hullunud pilk pole sugugi halvemad kui teatud Hollywoodi gigantide viis minutit ameerika presidentidena.

Filmi idee on seada mustanahalised, nende elud, ohvrid, mõtted ja saatused esiplaanile ja sellega saab "Ülemteener" ka väga kenasti hakkama. Figuurid on huvitavad, küll kohati veidi liiga selged oma käitumises ja seetõttu ettearvatavad, aga emotsioon on kahtlemata olemas ja saadab filmi algusest lõpuni.

Mõeldes nüüd narratiivile ja stsenaariumile, tundub kõik olevat olnud üpris tüüpiline. Piisavalt dramaatiline ja piisavalt tüüpiline. Nagu ma oleks seda kõike juba kusagil näinud. Olgugi et need tegelased puudutavad mind ja tekitavad minus kaastunnet ja kaasvõitlejalikkust.

"Ülemteener" on hea film. Kohati isegi väga hea. Aga mitte suurepärane. Võibolla ka vaid sellepärast, et kogu temaatika on üleliia käsitletud ja sellepärast ohtlik taolisi sisusid taas ja taas rahva ette tuua... aga võibolla siiski sellepärast, et väga hea näitlejatöö on kohati raisku läinud vaid ühele poolele keskenduva kirjutamisega - presidentidega pole piisavalt mõttetööd tehtud, ajalugu sujub nõnda kiiresti ja Cecil muudkui rändab mööda Valge maja koridore...
Nautisin seda filmi. Aga pikemal järelemõtlemisel siiski vaid kohati.

Alice Munro: Too Much Happiness

Selle aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat Alice Munro on kuulsust võitnud eelkõige oma lühijuttudega, kuid ühest kanada autori juttudest on ka film vändatud - lühijutust "The Bear came over the mountain" sai 2006. aastal film "Away From Her", mis räägib vanadusikka jõudnud paari võitlusest vaimse lagunemise ja armastuse säilitamisega hetkedel, mil ei olda enam kindlad omaenda isikuski.

Vaatasin "Away From Her" selle ilmumise aastal - või oli see aastake hiljem, igatahes mõnda aega tagasi - ja film oli kaunilt tehtud, kurb-inimlik ja mõtlik, näidates kaunistusteta, milliseks inimene muutuda võib, vaid sellepärast, et ta inimene on.

Munro lühijuttude kogumik "Too Much Happiness" ilmus 2009 ja tegelikult oleksin ma võinud ka varasemaid kogusid lugeda, aga otsisin lihtsalt midagi uusima Nobeli kirjanduspreemia laureaadilt, kuna plaan ju lähitulevikus saja raamatu nimekirja lõppedes Nobelite kallale asuda. Ja ma ei pidanud pettuma.

Munro lühijuttudel on petvalt rahulik-vaikne tempo ja ontlikud tegelased, kuid mingil hetkel juhtub midagi erakordset... Samuti on juttude ajaline struktuur mõnikord tunduks nagu et liialt hüplev, aga kui hakata protagonisti eluloo joonistuse üle põhjalikumalt mõtlema, ilmeb, kui hästi kogu ajajoon valmistatud on..

Munrol on anne näidata inimesi vaesuses, üksinduses, inimlike nõrkuste ajel tegutsedes ja inimlike nõrkuste tagajärjel murdudes, ja ometi on tema lühijuttude toon ei liialt traagiline, ei liialt naturalistlik, kohati veidi esoteeriline - meenus Coelho - ja alati kirjutatud sujuvalt ja kaasahaaravalt, isegi kui temaatika tundub tihti olevat... ontlik.

Lugesin himuga ja loen ilmselt enamikke neist juttudest uuesti.

Soovitan soojalt.

Tulevik

Oleksin ma suutnud oma algtempos lugemist ja analüüsimist jätkata ja muid raamatuid blogimisest kõrvale jätta, oleks Päikesejänku ja sada raamatut ammu juba oma maailma saja parima raamatu nimekirjaga mäele saanud. Kuna aga elu on nagu ta on ja siia on ilmunud nii mõnigi üllatusesineja ja nii mõnigi ekskurss filmilinale, võin realistlikult prognoosida nimekirja seljatamist umbes märtsikuuks 2014.

Mis saab edasi? Kuna enamik blogisid kirjandusblogide maastikul on mu sildistanud kui kirjandusklassika lugemise projekti, siis jätkan ma kirjandusklassika lugemise projekti Nobeli kirjanduspreemia laureaatidega. Autorid, keda juba käsitlenud olen, oleksid (järgmise nädala seisuga) Alice Munroe, Thomas Mann ja Mario Vargas Llosa, kellest juba piisavalt kirjutanud olen. Aga üldiselt pole selles nimekirjas, mida hetkel käsitlen, kas üllataval kombel või hetkevaliku ilmumise ajast tulenevalt, praktiliselt ühtegi Nobeli kirjanduspreemia laureaati.

Olen nüüd juhuslikult sattunud lugema kahte Nobelite nimekirjast ja sihilikult lugenud kui ma ei eksi siis kolme ja kõik on olnud mõnusad lugemiskogemused. Seega tundub antud nimekiri kirjandusklassika lugemise projekti teise etapina vägagi sobilik.

Üks on kindel - Päikesejänku ei lõpeta kindlasti mitte pärast saja raamatu nimekirja sajanda raamatu riiulisse panemist. Kõigile, kes loevad ja mõtlevad, saab kirjanduskommentaarium jätkuma kuni tüdimus saabub, ja kirjandusest ei tüdi ma suure tõenäosusega selle hetkeni, mil mu tuhk kunagi ookeani raputatakse.

Kaunist sügist kõigile!

82. Marcel Proust: Kaotatud aega otsimas

Prantsuse suurimate kirjanike hulka kuuluva (köh) Marcel Prousti seitsmeköitelise epopöa "Kaotatud aega otsimas" (1913-1927) esimene osa "Swanni poolel" ei olevat oma ilmumisega suurt tähelepanu äratanud. Miskipärast ei imesta ma selle üle üldse, sest mulle tundub, et pärast selle lugemist tuleb mulgi minna kaotatud aega otsima - on ilus ja hingestatud lugeda sellest, kuidas teatud hetke täidab teatud tunne ja emotsioon ja on huvitav tutvuda ühe figuuriga ja tema mõttemaailmaga, aga teha seda kolmsada lehekülge teatud muljete põhjal minimaalse arenguga narratiivis närib läbi igaühe närvid, kes just oma stilistika magistritööd ei kirjuta, sest Prousti sõnakasutus ja laussehitus on meisterlik. Aga esimene köide iseendas on igav.

Umbes kord kuus on võimalik istuda tugitooli, juua tass head teed ja Prousti kogu tema olemises sisse hingata ja nautida ja leida, et need tundelised looduskirjeldused ja mööbli kirjeldused on võrratud ja suurepärased. Autorid nagu Balzac või Hugo saavad suurepäraselt sellega hakkama, et lugejat üheks peatükiks taolise kirjeldusega paeluda, et siis jutustusega jätkata. Ja Prousti esimese köite esimese peatüki refleksioon Combray kohta on kaunis ja värviline. Aga refleksioon kulmineerub järgmises refleksioonis ja muutub mingil hetkel puhtalt antiklimaktiliseks.

Aga nagu teatud mõttes Tristram Shandygi on Proust loonud enese peatamise musternäidise, mil peategelane küll üritab punktist A punkti B jõuda, kuid peatub igal sammul, mõtisklemaks kõige üle, mis mingil määral teda ümbritsevada seostub.

Kui keegi nendest seitsmest köitest ühe romaani suudaks teha (minu poolest ka ühe kaheosalise romaani), loeksin ma seda väga hea meelega. Aga nüüdseks olen ma erinevaid La Recherche'i köiteid nii mitu korda käest visanud, et aitab jamast.

Joyce Carol Oates: Foxfire: Confessions of a Girl Gang

1993. aastal avaldatud ameerika kirjanik Joyce Carol Oatesi romaan "Foxfire" jutustab keskkooliealiste tüdrukute eludest 1950ndatel ja kuna romaani 1996. aasta filmiversioon Angelina Joliega peaosas mulle muljet avaldas, otsustasin ka romaani lugeda.

Kuna olen tõsine Angelina Jolie fänn igal rindel, on loomulik, et film oli mulle südamesse jäänud paremana kui romaan, aga tegu on üpris erinevate lugudega. Idee on küll, et noored naiseikka jõudvad tüdrukud, kel kodus kellegagi rääkida ei ole, leiavad hingelise tasakaalu ja varju ja elavad oma tekkivaid tundeid ja rahutust koos välja, juhitud metskass Margaret "Legs" ("Sääred") Wadowski poolt. Aga romaan on pikemal järelemõtlemisel siiski parem, kirjeldades Legsi sisemust ja tema motivatsiooni luua n.ö. tüdrukute jõuk, kus keegi ei karda tollel hetkel 1950ndatel valitsevaid poiste jõuke ja kus tüdrukud koos kodu leiavad, kuna kodus kedagi ootamas ei ole ja pigem tüli kui toetus kasuvanemate või tädide-onude poolt osaks saab.

Tegu on noorteromaaniga, mis siiski piisaval määral mõtlema paneb ja piisaval määral huvitavaid tegelasi omab, et paeluda. Margaret on üllas, karmatu, lojaalne, ja kuidas tema tegelaskuju mingil hetkel murdub ja jätkuvalt enda arust üllate ideaalide nimel ebamoraalseid tegusid tegema hakkab, kogu see areng on äärmiselt huvitav ja romaanis tuleb kogu see aspekt tunduvalt paremini esile kui filmis, kus keskendutakse tüdrukute sõprusele ja liiga iseseisvalt hakkamasaamise valule. Filmi aeg on 90ndatel, mis tähendab, et kogu miljöö muutub, mis kohati lisab ja kohati kahandab, aga see jääb vaataja enda otsustada, kuidas selline otsus filmi mõju ja sisu parendab või halvemaks teeb.

Kuna romaan on kirjutatud ühe teismelise peategelase perspektiivist, on stiil kohati väga tundeküllane, eklektiline, hüplev, trükitähtedega lausetes. Alguses võib see tunduda häiriv, aga loob õige meeleolu. Pealegi on romaanis tunduvalt rohkem toorust ja vägivalda, mis palju rohkem empaatiat selles maailmas elamise koorma talumise jaoks loob ja filmile mitmekihilisuse poolest tundub siiski ära tegevat.

Vabaajavahelduseks ja öökapile laotamiseks. Hea raamat ja hea film.