69. Robert Musil: Der Mann ohne Eigenschaften

Head uut aastat, Päikesejänku on tagasi!

Austria kirjanik Robert Musil (1880-1942) üllitas oma opus magnit "Omadusteta mees" (1930-1942) umbes kakskümmend aastat ja romaan jäi kirjaniku elu lõpuks siiski lõpetamata. Tegu on tuhandeleheküljelise vaatlusega Austria seltskonnast, poliitikast, intriigidest, emotsioonidest, aastal 1913.

Kuna tegu on nii põhjaliku-paksu raamatuga, on Musilit võimalik lugeda nii nagu mina lugesin, keskendudes teatud inimeste mõttekäikudele. Romaan on äärmiselt refleksiivne ja näitab lugejale erinevate tegelaste mõttekäike n.ö. first-person-perspektiivist. Mitte ainult omadusteta mehe Ulrichi ideed ja isekeskis avastatud elutõed tuuakse autentsel kujul lugejani - samamoodi tutvume mitmete meeste ja naistega tema ümbruses, põhjalikult, tundlikult, värviliselt, realistlikult.

Romaanil on ajalooline taust, koht ja aeg on selgelt üles märgitud, ja öeldakse, et Musili sõjaennustus olla suhtkoht makaaber tolle aja kohta. Isiklikult ütleksin, et tol ajal pole selle üle sugugi põhjust imestada.

"Omadusteta mees" on inimeste ja fragmentide kollektsioon, tegelasi on väga palju, justkui midagi suurt ei toimukski, ja põnevaid sündmusi venitatakse ja sõtkutakse - aga see polegi oluline, sest iga tegelane mõrvarist ja teenijast aadlisoo esindajateni on huvitavalt joonistatud, nii et tegu oleks justkui suure maaliga, kus iga nägu on nii erinev ja nii huvitav, et võib päevade kaupa aega sellesinase maali ees veeta.

Musili romaan on mõtlik, elulähedane, rahulikul tempol kuid süvitsi tatsuv väga paljude filosoofiliste ideekäikude ja mõningate ideede kogumik. Ja kuigi tuhande lehekülje läbimine pole just nädala töö, loeksin teda ilmselt uuesti.

E. L. James: "Viiskümmend halli varjundit" (Fifty Shades of Grey)

Ma usun, et teilegi on kunagi kingitud raamat, millele te kunagi oma raha ei kulutaks, kuhu aga huviga piilute, kui ta juba kuuse alla topitud on. Nii juhtus minuga sellel aastal, kui kallis sõbranna mulle varajase jõulukingitusena (kuna ma teda enne jõule külastasin) selle aasta softpornohittromaani "Viiskümmend halli varjundit pihku toppis ja vandeseltslaslikult muigas. Lootsin, et ei hakka igav.

Lugesin siis selle toreda kuuesajaleheküljelise romaani läbi ja otsustasin, et selle raamatu edu fenomen on tunduvalt huvitavam kui raamat ise. Okei, naised loevad hea meelega lihtsakoelisi romaane, kus süütu naistegelane kohtub jõuka ja eduka, kuid mineviku traagikast täiesti tuksi keeratud psüühikaga meestegelasega. Naistegelane oma süütu olekuga tõmbab meestegelast, meestegelane paneb naistegelases äkitselt mahlad pulbitsema, mille olemasolu teda siiani huvitanud ei ole. Järgneb detailirohkete seksistseenidega täidetud suhtelugu, mille taustal vahepeal pisikesi detaile tegelaste elust jagatakse. Aga seks, seks on tähtis, kuna Christian Grey, CEO, Grey Enterprises Holdings, Inc., on sadist ja omab täisvarustusega piinamängutuba, kus pidevpunastaja Anastasia steele talle alluma peab. Teisiti asjad ei toimi.

Ühesõnaga - tegu on täiesti tüüpilise romaan-tüüpi teosega, mille lehekülgede arv küll muljetavaldav on (Barbara Cartlandi taolised r-rated aadlike maailma ülekantud romaanid kestavad enamasti kolmandiku E. L. Jamesi softpornohittromaani mahust) - see saavutatakse tegelaste meilivahetuste kirjapanemisega, mis küll teatud põnevust ülal hoiab, ja okei, kõik seksikorrad on erinevad, Anastasiat klopitakse erinevas formaadis piinariistadega, autor üritab valu psühholoogiast sotti saada ja seda lugejale usutaval kombel edastada (mis on ka ainus aspekt, mis mind sellise sisuga romaani puhul oleks tõeliselt huvitanud) - aga see on liiga lihtne. Kahjuks liiga lihtne. Olen lugenud tunduvalt komplekssemaid ja paremaid noorteromaane.

Christian Grey psühholoogilist anatoomat avaldatakse vaid tükikaupa ja esimese romaani lõpuks pole sugugi selge, mis temaga siis päriselt ja tegelikult ja täielikult juhtus - selge on, et mehel tuli kannatada traagiline lapsepõlv ja traumaatiline nooruspõlv julmade naiste käe läbi -, seetõttu tuleb ka muidugi lipata triloogia teist osa ostma. Aga see pole kahjuks piisav, sest narratiiv on nii roosa ja lilleline, et igav hakkab.

Ma saan aru, miks naistele meeldib. Suhtlemine ja iseenda siseelu analüüsimine on piisavalt raske, rääkimata siis suhte ülalhoidmisest ja aususest. Aga siin on suhe, mis sujub, olenemata selle võimatuna tunduvast dünaamikast, tegelased avavad end teineteistele samm-sammult, ja mis on nii mõnegi naise jaoks võibolla utoopia - mees, kes on üldiselt täielik sadist, aga kes suhtub ometigi naise kehasse austusega ja keda ei häiri näiteks, et neiul päevad on ja kes räägib oma seksuaalsoovidest täiesti avatult. See on ilmselt see, mida keskmine naine, kes on kaugeltki mitte nii liberaalne kui need tegelased, loodab ja ootab - lillelises kuues muidugi.
Kahjuks on E.L. Jamesi kirjeldus niivõrd ebarealistlik... et igav hakkab.


Sorri, hakkas igav.

Eemalolek

Mu armsad mõttesõbrad,

Päikesejänku on teid taas pikaks-pikaks-ajaks sissekandeta jätnud ja blogilinalt kadunud. Vabandan. Põhjuseks niipalju, et tõlgin hetkel paksu-paksu raamatut inglise keelest saksa keelde ja vaba aeg on mõiste, mis end kusagil teadvuse tolmustes nurkades peidab.
Aasta lõpuks saab raamat valmis ja siis naasen ka taas teie juurde.

Soovin kõigile juba praegu lumist ja magusat jõuluaega ja lõbusat aastavahetust.
Lehvitamisteni jaanuaris!

Doris Lessing: The Grass is Singing

Doris Lessingi (sünd. 1919) "Kuldne märkmeraamat" on siinses lugemispäevikus juba kiitust leidnud - ausalt öeldes polnud ma Briti kirjanikust enne nimekirjale järgnemist kuulnudki. Tegu on aga Nobeli kirjanduspreemia laureaadi (2007) ja väga erakordse kirjanikuga. Seetõttu otsustasin lugeda "Rohi laulab" - lühem romaan, mille narratiiv põgusalt "Kuldsest märkmeraamatust" läbi käib, jutustusena ühe figuuri suust.

"Rohi laulab" on romaan täis ootamatusi ja kes Lessingi esimese loona seda loeb, saab kindlasti paari emotsionaalse üllatuse osaliseks. Nimelt räägib Zimbabwes toimuv lugu Mary Turneri elust ja selle traagilisest lõpust, millega raamat algabki: Mary Turner, taluniku naine, mõrvati neegerteenri poolt.

Lessingi kiitus seisneb enamjaolt väga täpses ja süvitsiminevas kriitikas oma ümbruse suhtes, paralleelselt sellega on Lessing ka väga skeptiline ja küüniline. Paralleelselt sellega oskab Lessing ka suurepäraselt naise siseelu kirjeldada.

"Rohi laulab" kõlab küll nagu idülliline lugu Aafrika aasadelt (iroonia, Aafrikas pole aasasid), tegu on aga traagilise kroonikaga Mary Turneri täielikust närtsimisest. Neiu on põhimõtteliselt eluga rahul, edukas, üksik, allub aga mingil hetkel sõbrannade survele ja abiellub täieliku luuseriga, kes naise kehaliselt ja vaimselt hävitab. Romaani alguses tekkinud kaastunne mõrvatu suhtes muutub pigem kergendustundeks, et naine oma õnnetust olukorrast päästeti.

Tegu on ka väga hästi põimitud narratiiviga, kuna lugu algab nagu põnev kriminaalromaan, muutub seejärel psühholoogiliseks, on seejärel lausa naisteka laadis, kulmineerudes aga naturalistlik-lootusetus, kuid samas nii realistlikult loodud toonis, et kogu lugeja emotsioonide haardeulatus võetakse pihku ja tutistatakse läbi.

Pluss siis poliitiline temaatika mustad-valged ja mustanahaliste täielik halvustamine. Mary ei ole sümpaatne naine. Aga ta on lihtsalt nii... huvitav.

Soovitan absoluutselt igaühele. Väga hästi kirjutatud ja ehitatud romaan.

 

68. Salman Rushdie: Midnight's Children

Sir Salman Rushdie (sünd. 1947) on oma romaanidega nii rõõmu kui pahameelt tekitanud. "Saatanlikud värsid" (1988) põhjustas moslemite kogukonnas furoori, kuna autor suvatses Koraani sisuga liiga interpretatiivselt-vabameelselt ümber käia ja sellest tulenevalt nõudis Iraani vaimulik Ruhollah Khomeini lausa Rushdie tapmist. Lõppude lõpuks mõtles Khomeini küll ümber, aga pahandust tekitas Rushdie vabameelsus siiski.

Alustuseks keskendun Rushdiele Bookeri kirjandusauhinna toonud romaanile "Kesköö lapsed" (1980), mille keskseks teemaks India ja Pakistani ajalugu aastatel 1915-1977. Jutustaja räägib lugejale iseendast, kuna kardab, et muutub varsti vanaduse lähenedes lausa tolmuks ja leiab, et elulugu on vaja kiirelt kirja panna.

Rushdie loomingus on väga palju elemente, millest enamik omavahel kenasti põimitud ja üksteisele kaalu ja kihilisust lisavad. Näiteks räägib "Kesköö lapsed" väga palju India ajaloost, kuigi kõik need sündmused eelkõige protagonisti arengu taustamuusikaks mängivad. Sisuliselt on kirjeldatud väga paljusid tegelasi, kuna protagonist alustab oma vanaisa nooruspõlve lugudega. Tegu on lõppude lõpuks tähtsustetute nüanssidega, aga figuuride kirjeldused ja suguvõsa pärandina tunduvate loomu- ja näojoonte põlvest põlve liikumine on kokkuvõttes huvitavad.

Rushdie oskab oma stilistilisest lohakusest hoolimata - mõnikord ehitab ta suurepäraseid lauseid, mõnikord unustab komad sootuks - väga kaasahaaravalt jutustada ja kõigi nende perekonna liikmete saatused on kogu nende traagikat mäletades samaväärselt koomilised, mistõttu nende piinlik inimlikkus ka sümpaatiat ja empaatiat tekitab.

Indias käinute Rushdie-lembuse kohta julgen ka siinkohal spekuleerida, sest minu jaoks lausa märkamatult põimuvad loolõime hõredamatesse kohtadesse pildid jõgedest, punasest kindlusest, erinevatest väljakutest, põiktänavatest, kerjustest, värvidest, lõhnadest, helidest ja kogu minu isiklik India kogemus tuleb vaikselt-vaikselt esiplaanile.

Lisaks kõigele toob Rushdie oma romaani väga Marqueziliku elemendi maagilisest realismist, kus mineviku vaimud on lähedal, inimestel on üleloomulikud võimed, kui midagi ikka väga tahta, see ka juhtub, ja kus sellist asja nagu juhus pole olemas. On veider leida selliseid jooni Rushdie loomingus, aga mingitmoodi ta sobitab nad oma kokkuvõttes siiski üpris realistlikku India-ajalugu-tema-minategelase-suure-nina-tagant-piilumas-maastikumaali-portreesse nii, et nad sobivad sinna.

Kõik ülalmainitu on hästi tehtud ja Rushdie oskab jutustada, kuid "Kesköö lapsed" on mulle ebasümpaatne, sest ma ei saa kunagi sõbraks romaani minategelasega.

Okei, ta räägib lugejaga nagu sõbra või oma päevikuga, miks ka mitte, enam veel nagu iseendaga, kuigi jutustab oma elust samal ajal abikaasa Padmale, kes tal pidevalt üle õla kiikab, kaasa loeb, kritiseerib ja küsimusi esitab, ja tahab oma elust oma pojale jutustada, et pärast kirjutamise lõpetamist tolmuks muutuda - kuna tunne kuulutab juba mõnda aega, et tuulde lendamise aeg on lähenemas.

Mulle meeldib idee, et mingil hetkel peaks igaüks meist vähemalt enda jaoks ja vähemalt oma peas oma elu paika ja kirja panema ja endale selgeks tegema, mis ja kes meid enim mõjutas ja kas ja kui palju me mingil hetkel päris õiges või päris vales suunas kõndinud oleme ja kuhu see meid toonud on. Aga Rushdie Saleem Sinai kõhkleb ja kahtleb, kas nüüd või millal jutustada teatud asju, topib teatud lugusid kohtadesse, kuhu nad kronoloogias ei kuulu, ja mis kõige hullem: käsitleb ennast kui kõige suurepärasemat objekti kogu maailmas.
Okei, üleelusuurune nina või erakorselt suur kasv või kõverad jalad ei anna tema välimusele küll suurt juurde, ja neid kirjeldatakse sellistena, nagu nad on, aga üleüldiselt keskendub Saleem minu maitsele liialt oma perspektiivile ja sellega seoses vaatab ülejäänud maailmale ülevalt alla. Siinkohal kaob minu jaoks romaani iroonia võlu ja toon muutub lihtsalt üleolevaks.

Mõnikord juhtub väga heaks peetud kirjanikuga nii. Romaani mitmesajandal leheküljel, pressides end teatud peatükkidest läbi, tundes mõnedes taas, et väga põnevaks läheb, ja pööritades vahepeal taas silmi....

Jään austust avaldavale, kuid ebalevale seisukohale.

Charlotte koob võrku

E. B. White (1899-1985), keda enamik maailma kahe lasteraamatu autorina tunneb, teenis tegelikult kuus aastakümmet leiba ajakirjandusega, nimeliselt töötas mees New York Magazine'i heaks. Samuti tegeles ta inglise keele stilistika uuendamisega ja on sellega andnud oma panuse erinevate kirjanduse hulka kuuluvate osakeste arengu heaks nii laiema publiku meelelahutuse kui nõudlikuma publiku intellekti rõõmustamise nimel.

White üllitas kolm lasteraamatut: "Stuart Little" (1945), "Charlotte koob võrku" (1952) ja "Luige trompet" (1970). Kõigist on mingil hetkel vändatud filmiversioonid, kuid minu äranägemist mööda on Hiireke nimega Stuart Little siiani üldsuse jaoks kõige prominentsem White'i loodud tegelastest.

Kõik tema lasteraamatud on ääretult sümpaatsed, põnevad, lõbusad ja südamlikud, selgitades lapsele samaaegselt realistlikult, millised ohud võivad elus ette tulla ja milline vastutus kaasneb teatud otsustega. Samaaegselt õpib nii hiir Stuarti kui siga Wilburi seikluste lugeja kiirelt, et kõige väiksem ja kõige kogenematum olla pole sugugi nii hull, kui oled leidnud vähemalt ühe tõelise sõbra.


Kui väga hingeliselt tasuv on lasteraamatuid vanemas eas uuesti lugeda, õpetavad mulle tihtipeale Ronja ja vennad Lõvisüdamed. Et ma üleüldse Charlotte'i ja Wilburi sõprusest lapsena lugenud oleksin, ma ei mäletagi, kuigi mu ema ütles, et meil see raamat kodus riiulil seisab (nagu ilmselt enamikul teistki). Seda raamatut lugedes arvan, et lapsena oleksin sama kurb olnud, kui nüüd, mil selgeks sai, et tegu ei ole õnneliku lõpuga ja et igal teol on oma tagajärg ja igal ohvril oma hind, olgu eesmärk nii üllas kui tahes.

Okei, võib ka lisada, et tänu illustratsioonidele õpib linnalaps, kuidas sead välja näevad, aga leebelt öeldes on ju sulaselge, et tegu on erinevate inimtüüpidega ja nende kaudu iseloomude kohta õppides ja mõtiskledes jõuab nii noor kui vana lugeja järeldusele, et sead ja ämblikud pole sugugi õõvastavad ja/või räpased, vaid omal moel väga kasulikud ja võib-olla ka väga mõnusad vestluskaaslased - oskaksime me vaid, nii siinkohal Christopher Robini osa täitva tütarlaps Ferni ema sõnadega, nii hästi kuulata.

Sest vaatamine ja nägemine ning kuulmine ja kuulamine on niivõrd erineva sügavusega tegevused ja sellest sügavusest tulenevalt varieerub ka vaimne-hingeline tulemus.

Supersüdamlik mitte-ainult-laste-raamat.