35. Fernando Pessoa: The Book of Disquiet

Portugallase Fernando Pessoa loodud Bernardo Soarese sulest tulnud päevik ehk "Rahutuse raamat" ilmus 47 aastat pärast autori surma, 1982 portugali ja tõlgiti samal aastakümnel veel hispaania, prantsuse, inglise jt keeltesse. 1991. aastaks oli inglise keeles ilmunud neli erinevat väljaannet.

"Rahutuse raamat" on fenomen. Tegemist on päevikuga, mis toob lugejani fragmente ametnik Bernardo Soarese hinge- ja mõttemaailmast. Pessoa ise nimetas "Rahutuse raamatu" faktivabaks autobiograafiaks - tõepoolest ei selgu peale Soarese ameti ja asukoha suurt tema taustast, tegu on eksistentsialistlike mõttekäikude, looduskirjelduste ja minevikumõtiskluste puntraga. Sissekannete pikkus ulatub ühest reast mõne leheküljeni ja nagu inimlik hingeelu ikka, räägib Soares enesele nii mõneski asjas päeviku algusest lõppu minnes ka näiteks vastu.
Aga see polegi põhiline.

Põhiline on see võrreldamatu sügavus, millesse Pessoa laskub - tekib tõepoolest tunne, et lugejal lubatakse laskuda Soarese hinge kõige varjatumatesse soppidesse. Lugeja projitseerib emotsioonide vikerkaare, mida Soarese kirjelduse pakuvad - "Rahutuse raamat" ärritab, rahustab taas, teeb nukraks ja paneb muhelema, ja seda kõike sama lehekülje piires.

Tähtis pole, kas Soares lugejas sümpaatiat tekitab või mitte - mõnel leheküljel tuleb talle kaasa tunda, kiirelt muutub ta abitust vanamehest, kalgiks misantroobiks ja siis jälle kõige hingestatumaks armastajaks, keda ajalugu näinud.

Tähtis on raamatu mõju, esimesest leheküljest peale - oma mitmekihilisusest ja kurnavusest hoolimata, sest mitte väsitav ega huvisuretavad pole need leheküljed vaid nii tihedad, nii sisurikkad! - paneb ta lugeja mõtlema, muudab ta Soarese sõbraks ja hingesugulaseks ja teeb tahes-tahtmata tema mõtted lugeja omadeks.

Fernando Pessoa "Rahutuse raamatust" on võimatu emotsioonideta lahkuda. Ja viimast lehekülge keerates tekib koheselt tahtmine tagasi esimese juurde minna, sest ka kogu raamatut hõlmata ei esimese ega teise lugemisega võimalik ei ole.
Võrratu.

Võrratu!

34. Günter Grass: The Tin Drum

"Plekktrumm" on imestusväärselt vaid üks Günter Grassi mahukamatest teostest ja kuulub Grassi nn. Danzigi triloogiasse, koos romaanidega "Kass ja hiir" ja "Koera-aastad", viimane eesti keeles ilmunud ei ole. "Plekktrumm" ilmus aastal 1959 ja on tänapäevani üks populaarsemaid raamatuid saksa kirjandusest.


Grassi käsitluses sulanduvad mitmed aspektid.
Kirjeldatakse poliitilis-ajaloolist sündmuste käiku Danzigis (mis on kogu triloogia sündmuspaiugaks) aastatel 1924-1954 - protagonist Oskari sündimise ajast kuni temapoolse sündmuste kirjapaneku ajani. Oskar räägib sõjast, parteidest, poliitilisest tagakiusamisest ja Poola saatusest. Kahurituli, NKPD ja Poola kurb saatus.
Religioon - Oskar on katoliiklane ja Jeesusega tihedas vestluses. Väga veider suhe nagu kõik ülejäänudki Grassi romaanis.

Samal ajal on väga lihtne ajaloolist perspektiivi tagaplaanile jätta, kuna Oskar ise on kurioosne groteskne tegelane - juba sündides toimis tema mõistus täpselt samamoodi nagu 30-aastasena, mil ta oma loo kirja paneb, kolmeaastasena kinkisid vanemad Oskarile plekktrummi ja sel hetkel otsustas ta kasvamise lõpetada. Seega läbib ta oma edasist elu kolmeaastase poisi kehas. Groteski lisab loole tema elu tavalisus - ta läbib oma peas puberteedi, proovib koolis käia, magab naistega, eostab lapse, kes loo lõpuks temast kaks korda suurem on, proovib mitmeid töökohti. Samuti viibib Oskar loo kirjapaneku ajal vaimuhaiglas - asjaolu, mida tihedalt mainitakse, aga mille põhjus alles Oskari loo lõpus selgub.

Kolmandaks on raamat läbi ja lõhki autobiograafiline - Grass elas Danzigis (Gdanskis), töötas kiviraidurina ja tegeles kunstiga, nagu Oskargi. Samas Grass võttis sõjast osa natside poolel, Oskar tundub oma tegemistes küll apoliitiline ja ei kuulu mingisse parteisse - tema välimusele tänu peetakse teda lapseks ja talle ei laiene sellised kohustused. Samas kritiseerib ta parteisid ja Oskari aksessuaar, tema plekktrumm, on värvitud punaste ja valgete triipudega.

Oskari erilisus peitub mitte ainult tema plekktrummis, millest ta oma elu varasematel aastatel eales ei lahku, vaid ka tema võimes oma häälega klaasi purustada. Volker Schlöndorff väntas "Plekktrummist" 1979. aastal ka filmi, mis aga ainult üht osa raamatust hõlmab - filmi lõpus otsustab Oskar taas kasvada ja seda ta ka edukalt teeb, aga raamat jätkub ja päris tavalist kasvu ontliku välimusega inimest Oskarist kunagi ei saa. Küll aga saab ta mingil määral täiskasvanuks. Samas säilitab ta võime oma trummi abil kogu lapsepõlve väga elavalt kujutada ja saab seeläbi kuulsuseks.


Grassi raamat on tõeline kapsas, saksakeelses variandis 778 lk, eestikeelses 722. Selle teose puhul ei morjenda maht isegi mitte aeglast lugejat, sest raamat on musttuhandeks tillukeseks peatükiks jagatud, esimeses osas à 10lk, kolmandas osas keskmiselt 15. Kuna Oskari mõtted, teod ja kirjeldused on alati väga huvitavad, lendavad leheküljed edasi, kuni end äkitselt 700ndalt leheküljelt avastad.

Grassil on erakordne võime kirjeldada asju täpselt sellistena, nagu nad on, aga lisada kõigele törts huumorit. Kas juhtub midagi erakordselt võikat, mis mingil müstilisel moel uskumatult palju nalja pakub, või ilmub halli keskkonda väga värvikas tegelane, kellest Oskari sõber saab. Raamat on omajagu erootiline nagu kõik Grassi teosed, Oskar vallutab omajagu naisi. Raamat ei annagi niivõrd mõista, kui seksuaalselt väärastunud kogu idee on, kuna Oskar lugu algusest peale 30-aastase perspektiivist kirjeldab. Film illustreerib värvikamalt, kuidas 3-aastase kehaga (kuid väga hästi arenenud alajäsemega) poiss 17-aastase tüdrukuga ühtib. Olles eelnevalt filmi näinud - film on suurepärane kogu oma vaatajas tekitatud õõvastuses ja harvades julgetes naeruturtsatustes ninakrimpsutamise taustal -, andis see lugemiskogemusele veelgi juurde.


Kui teile ei meeldi grotesk, jätke Grass rahule. Kui teid häirib ebatraditsiooniline seksuaalne väljendumine, jätke Grass rahule. Aga kui te seda muigega talute ja võibolla isegi naudite, on "Plekktrumm" suurepärane lugu inimestest, ajaloost ja ühest väikesest Oskarist, keda te raamatu lõpus samaaegselt vihkate ja armastate, tema ehmatava aususe tõttu ja samale tänu. Ja olles ka ülejäänud Danzigi triloogiaga tutvunud, võin öelda, et kuigi ülejäänud kaks romaani nii sügavat muljet ei jäta, meeldivad teile ka need.

33. Federico Garcia Lorca: Gypsy Ballads

Sõnamuusikaks (verbal music) nimetab Robin Skelton Federico Garcia Lorca, Hispaania lemmikluuletaja loomingut.
"Gypsy Ballads" ehk "Romancero gitano" ilmus 1928 ja on see, mille järgi enamik Euroopat Lorcat tunneb, aga tema sulest on tulnud ka näiteks näidendeid ja filmistsenaarium.
Lorca ja Dali sõprusest/armusuhtest (kuidas soovite) vändati kaks aastat tagasi Little Ashes.
Ühesõnaga, kui te Lorcat lugenud pole, peaksite temast vähemalt kuulnud olema.

Ja õigustatud on Lorca au ja kuulsus ja tahe tema mõrvarid linnaväljakul neljaks rebida, sest tegu on suurepärase sõnalõime ketramisoskusega mehega. Võime loodust, inimest, naist, armastust, nii kaunilt ja nukralt ja sügavalt ja lõikavalt ja helisevalt sõnadesse ja värssidesse panna on kadestusväärne.

Kas üht luulekogu on üldse võimalik analüüsida? Ja kas Lorca puhul on võimalik ühe luulekoguga piirduda? Võin küll öelda, et mulle meeldib tema varasem looming rohkem, lühemad luuletused rohkem kui lehekülgi haaravad ballaadid, kuigi sealgi võlu ei kao.

Jätan edasised kommentaarid ja lasen Lorcal ise rääkida. Hermann Hesse iseloomustas oma retsentsioone alati nii: "Kui mul midagi head öelda pole, vaikin". Mina vaikin, sest lugesin just Lorcat ja ei soovi midagi lisada.
Nautige.
(Eesti keelde tõlgib/tõlkis Lorcat Ain Kaalep, aga minu riiulis on hispaania- ja inglisekeelne väljaanne.)

Variations

The air's unmoving water
under the echo's bough.

The water's unmoving water
under the stars' leaves.

Your mouth's unmoving water
under a thicket of kisses.


The Second Anniversary

The moon plunges its huge
horn of light in the sea,

a green and grey unicorn,
tremulous, but in rapture.
The sky floats over the air
like an enormous lotus.

You alone are strolling
the farthest farm of the night.

The Gypsy and the Wind

Playing her parchment moon
Precosia comes
along a watery path of laurels and crystal lights.
The starless silence, fleeing
from her rhythmic tambourine,
falls where the sea whips and sings,
his night filled with silvery swarms.
High atop the mountain peaks
the sentinels are weeping;
they guard the tall white towers
of the English consulate.
And gypsies of the water
for their pleasure erect
little castles of conch shells
and arbors of greening pine.

Playing her parchment moon
Precosia comes.
The wind sees her and rises,
the wind that never slumbers.
Naked Saint Christopher swells,
watching the girl as he plays
with tongues of celestial bells
on an invisible bagpipe.

Gypsy, let me lift your skirt
and have a look at you.
Open in my ancient fingers
the blue rose of your womb.

Precosia throws the tambourine
and runs away in terror.
But the virile wind pursues her
with his breathing and burning sword.

The sea darkens and roars,
while the olive trees turn pale.
The flutes of darkness sound,
and a muted gong of the snow.

Precosia, run, Precosia!
Or the green wind will catch you!
Precosia, run, Precosia!
And look how fast he comes!
A satyr of low-born stars
with their long and glistening tongues.

Precosia, filled with fear,
now makes her way to that house
beyond the tall green pines
where the English consul lives.

Alarmed by the anguished cries,
three riflemen come running,
their black capes tightly drawn,
and berets down over their brow.

The Englishman gives the gypsy
a glass of tepid milk
and a shot of Holland gin
which Precosia does not drink.

And while she tells them, weeping,
of her strange adventure,
the wind furiously gnashes
against the slate roof tiles.

(Federico Garcia Lorca: Songs and Ballads. In english versions by R. Skelton. Montreal, 1992.)

Matthew Gregory Lewis: The Monk

The Monk sündis Lewise sulest enne kirjaniku 20. eluaastat ja on kirjutatud kümne nädala jooksul. Ilmavalgust nägi teos 1796. aastal. Tegu on omaaegse õuduskirjanduse klassikuga.

Kellele Bram Stokeri Draakula meeldis, meeldib The Monk kindlasti ka, isiklikust perspektiivist lisaksin küll, et lugu ei saa alul vedama ja alles hiljem pidama.

The Monk räägib munk Ambrosio käikudest vooruse ja patu teel, saatana salakavalusest Ambrosio raja väänamisel, ilusate süütute naiste õnnetutest - vahel harva ka õnnelikest - saatustest ja muudest huvitavatest, maagilistes, õõvastust tekitavatest nähtustest, mida 18. sajandi lõpul võidi täiskasvanute hirmutamiseks välja mõelda. Siiski, olgu öeldud, et ka tänapäeva inimene võib The Monki lugemisel kohati tunda mõningat õõnsust oma kõhus. (Minu puhul oli lõpupoole tegemist kerge rõõmujudinaga, kuna õuduskirjandus mulle kohati vägagi mõnu pakub.)

Raamat on põimitud kaunis, läbimõeldud sõnalõimega kangas ja kompositsioon ühendab suurepäraselt narratiivid Ambrosio-Matilda-Antonia ja Agnes-Lorenzo-Rodolpho. Kuigi kahe loo paralleelne jälgimine alguses veidi häiriv on ja Ambrosio selge esiplaanil olemine huvi teistest tegelastest eemale viib, kulmineerub kogu tegevus mingil hetkel ühtsesse patta. Ambrosio ja Matilda on selgelt kõige ambivalentsemad, üllatavamad ja huvitavamad figuurid, aga ka teistest ei tasuks kiiruga mööduda.

Tänapäeva täiskasvanud ja maailma koledustega tutvunud lugejat Lewisel kindlasti enam šokeerida ei õnnestu, kuigi raamat omal ajal omajagu rahutust tekitas. (Ja ka väga populaarne oli - juba samal aastal ilmus teine trükk.) Aga sisseelamisvõimelisele ja -tahtlikule lugejale pakub ta põnevust, õudust, ootusärevust ja mõtlemisainet.

Mis veidi kurnav võib olla, on pikemad monoloogid ja sündmuste kirjeldused retrospektiivis naistegelaste poolt, kes teatavasti tol ajal vaid üliemotsionaalselt väljenduda oskasid. Kuid lõppkokkuvõttes annab selline lahendus kogumuljele ainult juurde.

Tegu on haarava, väga hästi kokku pandud looga, mis igal leheküljel kuni viimase lauseni välja aina paremaks läheb.
Soovitan kõigile õuduskirjanduse fännidele!

32. Johann Wolfgang von Goethe: Faust

1808. aastal tänapäeval tuntud kuues ilmunud Goethe "Faust" on ilmselt üks tuntumaid teoseid saksa kirjandusklassikast ja samal ajal üks tunnustatumaid. Goethe töötas Fausti esimese osa kallal 36 aastat, järgnes 20-aastane paus ja kuue aasta jooksul valmis tegelikult juba esimesse ossa põimitud ja varasema töö fragmentidele üles ehitatud Faust II, mis ilmus 1832, peale kirjaniku surma.


Tegu on klassikalise problemaatikaga - inimene hea ja kurja vahel. Issand ja Mephisto sõlmivad kihlveo doktor Faustuse hinge peale. Jumal on kindel, et Mephisto ei ole võimeline Faustust oma meelelise maailmaga kütkestama ja et Faustus jääb iseendale truuks. Mephisto sõlmib omakorda Faustusega lepingu, mille järgi mees lubab koheselt, kui hakkab hedonistlikku eluviisi naudisklema, oma hinge kuradile üle anda. Järgneb traagiline komejant Mephisto püüdlustest, mis nii mõnegi inimese elu maksavad. Fausti lõplik otsus ja saatus selguvad teises osas.

Kui esimene osa piirdub lihtlabase armastuslooga Gretcheni ja Faustuse vahel (mis küll nukralt lõpeb, aga Mephistole võitu ei too), siis teine osa pühendab oma leheküljed nii Fausti eneseteostusele kui ka kirjanduse arengule ja kunsti väärtusele.


Ja olgugi, et temaatika on põnev, lugu suurepäraselt välja mängitud ja Faustuse tegelane juba alates esimesest monoloogist vägagi sümpaatne, siis see neetud värsivorm muudab Goethe lugemise kurnavaks ja jälgimise tüütuks.
Tasuks lisada, et maitsed on erinevad ja värsivormis kirjandus polegi kõigile mõeldud. Ei, ma tunnen suurt aukartust härra Goethe ja tema täiuslikkuseni küündiva värsivormi vastu ja kogu teos õhkab kirjanduslikust suurelisusest. Aga võibolla on tõesti see kurb aeg kätte jõudnud, kus minu huvi klassikute vastu täielikult unne on suikunud.
Canterbury talesi ja jumalikku komöödiat nautisin väga, seega pole tegemist allergiaga värsivormi vastu. Allergia on Goethe vastu. Ja ülespuhutud mehed pole mulle kunagi istunud.

Aga see on kõigest minu subjektiivne hinnang.
Goethe meisterlikkuses ei tohiks kahelda. Kas selle viljad ka kõigile kogemiseks ja nautimiseks mõeldud on? Ei.

31. Gabriel Garcia Marquez: Love in the Time of Cholera

"Armastus koolera ajal" on "Saja aasta üksinduse" kõrval üks Marquezi suurteoseid. Avaldatud hispaania keeles 1985 ja inglise keeles 1988, jutustab romaan ajavahemikust umbes 1880 kuni 1930. Esiplaanil on armukolmnurk Fermina Daza, Florentino Ariza ja Juvenal Urbino vahel, kellest esimesega Fermina nooruspõlves kirglikku kirjavahetust peab, seejärel aga teisega abiellub. Taustal kirjeldab Marquez Kolumbia linnakese Cartagena üles- ja allakäike.

Võrreldes "Saja aasta üksindusega" on selles loos esiplaanil armastus ja selle erinevad vormid, samuti armastuse ajatus. Fermina Daza lõpetab suhted Florentinoga ja abiellub Juvenaliga, ja hoolimata Florentino tohutust seksuaalsete vallutuste kogusest (üle kuuesaja naise, kõik ametniku täpsussega üles märgitud) jääb tema süda viiekümne kahe aasta jooksul Ferminale truuks, kuni Juvenali surm ta väljavalituga taas ühendab ja taas nooreks saanutel koos õnnelikult oma vanaduspäevad veeta lubab.

Tegu on kontrastiga kahe erineva armastuse vormi vahel - mõistuslik-ratsionaalne argipäevane armastus ja tormiline-impulsiivne põletav armastus. Lugejale mõtisklemiseks jääb küsimus, kui tõenäoline on, et selline suhe nagu Ferminal ja Lorenzol noorte ja rohelistena kirjapaberil oli, ka aastateks abielus jätkunud oleks. Samuti pole kahtlust, et Juvenal armastas oma naist, kuigi teda kaks korda pettis. Ka Lorenzo pettis oma armastust füüsiliselt, kuigi tema n.ö. kõrvalehüpped on pigem meeleheitlikud tühjuse peletamise katsed. Raamatu lõpus ütleb ta Ferminale, et on end tema jaoks hoidnud, ja mingis mõttes on see tõsi.


Marquez ise hoiatab lugejat langemast tema poolt seatud lõksu, ilusa armastuse mulli sisse, sest tegelikult ei leia seda kummastki klisheest. Abielumees otsib enesele armukese ja surematut armastust vandunud armastaja täidab oma elu naistega. Ferminale on küll lubatud oma elupäevad muredeta veeta, nooruspõlve mälestusega käsikäes, aga tema elu, nagu iga teinegi elu, veab oma murejooned naise näkku. Ja sellest hoolimata on nende armastus see, mis jutustusele raamid annab, muutes oma kompositsiooniga kogu Fermina ja Urbino kooselu teisejärguliseks. Tõepoolest, pole raske sellisesse osavalt seatud lõksu langeda.

Mis aga stiili puutub, on järjekordselt tegu meisterliku teosega Marquezi sulest, selle toorus, ausus, kohati nukker otsekohesus, kas või vana inimese kortsus keha kirjeldus ja kuidas nende püüdlused taas nooreks muutuda kohati väga vaevalised on, või siis Urbino sugugi mitte kangelaslik surm; samal ajal suurepärane huumor näiteks Urbino papagoi noka vahelt - kõik need pisiasjad teevad Marquezist Marquezi ja tema teostest absoluutselt kohustusliku lugemisvara.


"Saja aasta üksindusega" võrreldes on tegemist lihtsakoelisema konstruktiga - esimene tegeleb kõigi maailmamasina mutrikestega - ajalugu, poliitika, armastus, sõda, surm, transtsendents jne - siin on aga esiplaanil inimlikkus ja armastus. Seega soovitan Marquezi-huvilistele alustada just sellest teosest.

Samuti soovitan tugevalt filmi vaadata - Javier Bardem on suurepärane näitleja ja mängib Lorenzot nii võrratult veenvalt. Marquezi enese soovil valitud Shakira filmi Soundtrackil annab tohutult ilusa kombinatsiooni filmi meeleoluga. Pärl!