Ottessa Moshfegh: "Eileen" (2015)

USA kirjanik Ottessa Moshfegh (sünd. Bostonis 1981) on avaldanud käputäie lühijutte ning kolm romaani. Esiklaps "McGlue" nägi ilmavalgust aastal 2014, sellele järgnes tema seni tuntuim kirjanduslik teos, romaan "Eileen" (2015), mis jõudis Man Bookeri kirjandusauhinna finalistide hulka ning pälvis PEN-kirjandusauhinna.

Romaani minaprotagonist, 24-aastane Eileen Dunlop veedab oma masendava elu alkohoolikust isa hooldades ja alaealiste kinnipidamisasutuse sekretärina töötades. Ei tema ümbruses, välimuses ega sisemuses leidu midagi põnevat, mis annaks lootust paremale või mugavamale elule - Eileen pole päris kindel, kas tõmmata end oksa, lasta isa maha või lasta jäljetult jalga X-linnast, tillukesest kolkast, kuhu ta sündinud ja kinni jäänud.

"I deplored stillness. I hated almost everything. I was very unhappy and angry all the time. I was like Joan of Arc, or Hamlet, but born into the wrong life - the life of a nobody, a waif, invisible. There's no better way to say it: I was not myself back then. I was someone else. I was Eileen." (2)

"When I was disturbed, I took some comfort in attending to my appearance. I was obsessed with the way I looked, in fact. My eyes are small and green, and you wouldn't - especially back then - have seen much kindness in them. I am not one of those women who try to make people happy all the time. I'm not that strategic. [...]

It was easy to hide behind the dull face I wore, moping around. I really thought I had everybody fooled. And I didn't really read books about flowers or home economics. I liked books about awful things - murder, illness, death. I remember selecting one of the thickest books from the public library, a chronicle of ancient Egyptian medicine, to study the gruesome practice of pulling the brains of the dead out through the nose like skeins of yarn." (7)

Eileen kirjutab oma lugu küpsemast, vaatlevast perspektiivist ja suhtub oma minevikuminasse mõningase põlgusega, kuid kirjeldab noort naist väga huvitavalt. Moshfegh ise ütles intervjuus, et ei plaaninudki kirjutada romaani kui sellist ning sellises vormis nagu romaan lõpuks valmis - seega võib lugeja valmistuda üllatusteks.

"Eileen" tõotab olla täiskasvanuksaamisromaan, tõotab olla armastusromaan, tõotab olla alternatiivstiilis armastusromaan, krimiromaan ning psühholoogiline põnevik. Lõpuks on "Eileen" midagi ainulaadset ja ei täidagi kõiki antud lubadusi - ning siiski on romaani lõppemise hetkeks kahju teda käest panna.

Eileeni figuur on ebanaiselik, minimaalselt empaatiat omav, väga aus ning tunduks et omakasupüüdlik, oma kaasinimesi ei armasta vaid kas üdini põlgab või jälitab omandihimuliselt mööda hilisõhtuseid tänavaid. Oma naiselikkuse ning üldiselt keha kui füüsilise objektiga Eileen ümber käia ei oska ega taha - ta üritab selle tärkamist ignoreerida ja jääb ka vastassoole nähtamatuks, kuigi töötab noorte huligaanide kinnipidamisasutuses.

"I liked to think of my brain like that, tangled up in my skull. The idea that my brains could be untangled, straightened out, and thus refashioned into a state of peace and sanity was a comforting fantasy. I often felt there was something wired weird in my brain, a problem so complicated only a lobotomy could solve it - I'd need a whole new mind or a whole new life. [...]

But I don't think I was really so hardhearted by nature. Had I been born into a different family, I might have grown up to act and feel perfectly normal." (8)

Nii Eileeni keha kui töökoht kui kodu on vanglad tema isiksuse arengu takistamiseks - ohtratest lõikudest ilmneb naise nutikus, kiire taip, ambitsioonikus ning tahe olla lojaalne ja luua inimsuhteid. Tema düsfunktsionaalne taustsüsteem pole Eileenile andnud teadmisi ega võimeid normaalseks sotsiaalseks individuaaliks kasvada, ning seetõttu on väga põnev jälgida, mis juhtub, kui Eileen esimest korda kellegi sõpruse nimel võitlema peab.

Asjaolu, et talle inimkehad ja teda nende tükkideks lõikamine ei hirmuta, tuleb selles võitluses  pigem kasuks...

"Eileen" on harukordne romaan ning kaunis kahekümne esimeses sajandi värske ausa naiseliku kirjanduse laine üks tugevatest esindajatest. Moshfegh kuulub tõsiselt haarava kirjaviisiga noorte autorite hulka, kelle edasist käekäiku kindlasti edaspidigi jälgin. 

Soovitan seega "Eileeni" väga soojalt! :- )

Hunter S. Thompson: "Hirm ja jälestus Las Vegases", "Rummipäevik"

USA kirjanik, õhuvägede reservist ning ajakirjanik Hunter Thompson (1937-2005) pani aluse minaperspektiivist lähtuva ning sündmuste keskel elava ajakirjaniku figuuri ja sellele põhinevale stiilile ehk Gonzo-ajakirjandusele. Mees ei lõpetanud gümnaasiumi, kuid on saavutanud kultusstaatuse nii raamatu kui filmi meediumi fännidele. 

Thompsoni loomingus kindlasti populaarseim on romaan "Hirm ja jälestus Las Vegases" (Fear and Loathing in Las Vegas, 1972), kohandatud filmilinale ja hiljemalt pärast filmi ilmumist aastal 1998, peaosades Johnny Depp ja Benicio del Toro.

Kuulsaks sai Thompson algselt hoopis raamatuga Põrguinglite Hell's Angelsi mootorratturite jõugust, mis temaatiliselt ilmus artiklina ning millest sai tänu ohtratele kirjastuste huviavaldustele Thompsoni esimene raamat. (Hell's Angels: The Strange and Terrible Saga of the Outlaw Motorcycle Gangs, 1966). Esimene romaan "Rummipäevik" (The Rum Diary) sai kirja pandud 1958. aastast 1960ndate alguseni, kuid ilmus alles aastal 1998. Räägitakse, et Johnny Depp olla leidnud käsikirja Thompsoni asjades tuhlates, kuna elas mõnda aega "Hirmu ja jälestuse" rolli kehastumiseks Thompsoni keldris.

 Olen näinud mõlemat filmi ja lugenud nüüdseks ka mõlemat raamatut, ja kuigi "Hirmu ja jälestuse" kultusstaatus põhineb pigem filmi edul, on raamatul vaieldamatult samasugune meelelahutuslik väärtus. Kaootiline element, ajakirjanik Raoul Duke ning tema advokaat Dr. Gonzo tekitavad segadust, pahandusi ja rikuvad inventari erinevates Las Vegase hotellides, tarbides kogu raamatu jooksul ohtrates kogustes erinevat sorti narkootikume. Romaan on seikluslikke lühipeatükkide kogum ning koosneb episoodidest, kus kihutatakse autoga, istutakse vannis, ollakse väga, väga pilves, üritatakse ülejäänud maailma eest varjata, et ollakse väga, väga pilves, ning üritatakse end põhimõtteliselt igalt poolt läbi nihverdada, et vältida iga hinnaga kohutavat, õudset, elukvaliteeti täielikult rikkuvat sündmust: kainekssaamist.

"Hirm ja jälestus" on meelelahutuslik romaan elupõletamisest, hulljulgusest, vastutustundetusest ja nihilismist ja oleks kasulik enesele enne selle lugemist selgeks teha, et tegu on humoorika, räige ja reegleid hülgava lugemisvaraga - siis on võimalik Thompsoni menuteost süütundeta nautida, kuigi selles hotellitubade ja naistega eriti viisakalt ümber ei käida. Üleüldse on valetamine ja võltsimine ainus viis, kuidas Raoul Duke elus edasi jõuab - kuid Thompson on tema sisemaailma ja temaga juhtuvad kirjeldanud niivõrd humoorikalt ja elavalt, et romaan on ääretult muhe ja nutikas.

Midagi biitnike ja Bukowski vahepealset - hirm ja jälestus on kindlasti tunded, mis Duke'i igapäeva läbivad. Sümpaatne tegelane ta pole ja empaatiat ta samuti ei tekita. Kuid tema kirjeldatud kogemused ja tõsiselt professionaalne teadmistepagas praktiliselt kõigi narkootilisi aineid sisaldavate taimede, loomade ning asjade kohta on vägagi muljetavaldavad.

"Rummipäevik" seevastu on küll umbes samasuguste ühe ajakirjaniku kogetud episoodide kogumik, kuid toonilt tunduvalt süngem ja sotsiaalkriitilisem. Humoristlik sotsiaalkriitika on välja loetav "Hirmust ja jälestusestki", kuid Puerto Rico saare elu-olu, mida ajakirjanik Paul Kemp väikese ajalehe heaks tööle minnes kogeb, on üpris rõve. Seda romaani läbivad eksistentsialistlikud mõtisklused, hullunud alkoholiga üle pannud ja kontrolli alt väljunud märatsevad massid, ja üks mees kes põhimõtteliselt otsib vaid rahu ja vaikust, kuid samal ajal ei loobu ka rummist ja kepist. Siiski on "Rummipäevik" tunduvalt kainem vaade elule kui "Hirm ja jälestus".

It was the kind of town that made you feel like Humphrey Bogart: you came in on a bumpy little plane, and, for some mysterious reason, got a private room with a balcony overlooking the town and the harbor; then you sat there and drank until something happened. I felt a tremendous distance between me and everything real.

Nagu filmilinalgi juhtus, pole "Rummipäevik" niivõrd sensatsiooniline ja kaasahaarav, vaid pigem vaikne ja mõtlemapanev - lisaks sellele ei juletud filmivariandis lugu jutustada sellisena, nagu ta oleks pidanud olema näidatud, teravates ja koledates värvides.

Kokkuvõtteks soovitaksin mõlemaid raamatuid lugeda, sest sõnum, et inimesed on odavad ja ahned, läbib mõlemaid, ja mõlemad edastavad kapitalismikriitikat ja küsivad mehe elu põhimõtete järele. Ühes romaanis vilistatakse vastusena ja kihutatakse narkouimas võimalikult kallis üüriautos läbi kõrbe, teises istutakse verandal ja juuakse rummi. 

Et mõlemad kehastavad põlevast tungist reaalsusest kaduda tingitud enesehävitamist, on selge - kuid üks neist kahest romaanist paneb lugeja südamlikult naerma, teine veidi sügavamalt kulmu kortsutama. Kumba kergem lugeda, on selge - kuid soovitan siiski mõlemat.

Eriti asjaolu, et Thompson sooritas enesetapu, võiks nende romaanide peegelduses olla huvipakkuv - melanhoolne maik jääb ju juba autori teisest romaanist:

The thing that disturbed me most was that I really didn't want to go to South America. I didn't want to go anywhere. Yet, when Yeamon talked about moving on, I felt the excitement anyway. I could see myself getting off a boat in Martinique and ambling into town to look for a cheap hotel. I could see myself in Caracas and Bogotá and Rio, wheeling and dealing through a world I had never seen but knew I could handle because I was a champ.

But it was pure masturbation, because down in my gut I wanted nothing more than a clean bed and a bright room and something solid to call my own at least until I got tired of it. There was an awful suspicion in my mind that I'd finally gone over the hump, and the worst thing about it was that I didn't feel tragic at all, but only weary, and sort of comfortably detached.

***

USA kirjanduse fännidele soovitan Thompsonit lausa tungivalt. ;- )

Nobeli kirjanduspreemia 1972. Heinrich Böll: "Klouni silmaga" (Ansichten eines Clowns, 1963)

Saksa kirjanik Heinrich Böll (1917-1985) on üks sõjajärgse kirjanduse tuntumaid ja tähtsamaid esindajaid. Tema romaanidest on eesti keelde tõlgitud käputäis romaane (Vikipeedia nimekiri) ning kuigi näiteks minu Treffneri Gümnaasiumi koolikirjanduse hulka kuulus mitte Böll vaid Hesse, on Böll Saksamaal tänapäevani väga tähtis kui mitte keskkooli, siis bakalaureusse jõudnud noore inimese lugemisnimekirja liige ning tuntud ja armastatud klassik.

Nobeli kirjanduspreemia pälvis Böll aastal 1972. Tema romaan "Klouni silmaga" (Ansichten eines Clowns, 1963; eesti keeles 1968) on 1960ndate ning 70ndate aastate kirjanduse stiilipuhas tüüpnäide. 

Hans Schnier on oma katoliikliku jõuka pere lootuste pettumuseks otsustanud, et temast saab kloun. Lühikese hiilgehetke järel kaotab ta aga publiku poolehoiu ning etteasted muutuvad aina tagasihoidlikumaks - kuni viimased huvilisedki kaovad ning üksik kloun oma korterisse tühja külmkapi ette mõtisklema jääb.

"Klouni silmaga" on mõtisklus sellest tühjast kohast, näitab Hansu minevikku, olevikku, tema seisukohti oma pere elufilosoofia suhtes, Saksamaa sõjajärgsetest mentaliteetidest, seltskonnas kõrgetel positsioonidel mugavlevatest persoonidest, kooliaegsetest kodus ning koolis käibel olnud natsionaalsotsialismi ja katoliiklusega seotud tavadest ja sellega seotud ebaõiglusest ning kunstniku elukutse valinud ja romantilise loomusega isiku raskest elust üleüldiselt.

Hans on vähemalt oma peas põhimõttekindel nii keeldudes sõlmimast abielu armastatud Mariaga, kuna sellega kaasneks kirjanlik nõusolek laste katoliiklikule haridusele; katkestab telefonikõne vennaga, märgates et too on suhelnud nii Maria kui tolle uue abikaasaga... 

Samaaegselt on Hansu elu sisuks kirjeldatud hetkel rahaandjate leidmine - tema mõtted tulevikule on küll täidetud lootustega uue show ülesehitamisest ja uue edu ning rahalise stabiilsuse pälvimisest - kuid lõpuks istub Hans ikka veel voodil ja pole harjutamist alustanud.

Bölli romaan on seega väga realistlik ja selge portree inimesest, kes säilitab samaaegselt isiklikud moraalifilosoofilised põhimõtted ja ideoloogia, kuid seoses sellega kaotab ka ülejäänud sotsiaalsed elemendid - armastuse, positsiooni, kapitali. Jääb vaid nimekiri inimestest, kellele helistada ning rahalist toetust paluda.

Keskmes ongi vastuolu nende inimeste põhitõdede aktsepteerimise ning nende kapitali vastuvõtmise vahel - Hans ei hooli sõprusest või heakskiidust, vaja oleks vaid suitsu, napsipudelit ning lahkeloomulist naist. Sotsiaalsed üksused ning perekondlikud sidemed teda ei huvita. Teda huvitab vaid kloun olemine - oma sõnadega, "ma olen kloun, ma pole inimene", ning oma melanhoolias on Hans stiilipuhas.

Kas tema tegude ning otsuste tulemusel tekkinud olukorda hinnata kui võimetust olla teistega või võimekust jääda iseendaks, on keeruline öelda, sest ideaalvariandis võiks iga inimese eksistents olla kompromiss nonde kahe vahel - eks ka selles vastuolus peitub Hansu melanhoolia järgmine tuumpunkt.

Refleksiivsete romaanide fännidele ning süütute kelmiromaanide lugejatele on "Klouni silmaga" kindlasti huvitav lugemine. 

Kriitilisema silmaga nõudlik sündmustekeskne lugeja võiks arvata, et see Schnier on teovõimetu hädapätakas ja pole üldse empaatiat ära teeninud. Kuid ka sellel lugejal on võimalik klouni vaadetest midagi õppida.

Eva Koff: "Sinine mägi" (2017)

"Aga sa mõtle teistmoodi. Mõtle, et armastus teeb vabaks. Kui sa päriselt kedagi või midagi armastad, siis sa oled vaba. Siis sa oledki see, kes sa päriselt oled. Siis sa pole enam elu ja maailma ori. Aga kui sa oled keemiline aine, mis reageerib mingi teise ainega, siis sa oled vangis. Keemiline element, mis sõltub teisest ainest ja teise aine omadustest. Ma viimasel ajal olen ikka mõelnud, et armastus on ju ime.”


Eesti kirjaniku, näitekirjaniku ning prantsuse keele õpetaja Eva Koffi (sünd. 1973) esimene romaan "Sinine mägi" ilmus eelmisel aastal. Romaan räägib kolmest eesti naisest erinevatel aegadel, 20. sajandi alguses ja lõpus. Taustalõikudes kokku võetud ajaloolised sündmused on küll erinevad, kuid unistused ja südamevalu täitsa sarnased. Koffi romaan on täis igatsust ja tundelisust.

"Sinine mägi" lookleb kolme ajaruumi vahel. Romaan on ülevaatlikult jagatud kolme osasse, millest kaks mängivad põhiliselt olevikus, 1990ndate keskel, ning kaks minevikus, enne ja pärast I. Maailmasõda. Peatükid on kergema orienteerumise tarbeks pealkirjastatud aastaarvudega.

Ajatud probleemid naiste elus nagu elukutse omandamise ja karjääri alustamise tohtimise eest võitlemine, kättesaamatud omast elemendist kas vaimustunud ning oma individuaalset rada käivad, või oma mineviku deemonitega täidetud ning seetõttu naise kõrval seismiseks kõlbmatud mehed. Ikka tuleb tundelistel indiviididel toe ja armastuse, eelkõige nende ambitsioonide mõistmise nimel võdelda rohkem kui nende meessoolistel kaaslastel. Sõprus, armastus ning konventsioonide põletamine käivad nii 20. sajandi alguses kui lõpus käsikäes.

Koffi esikromaan on kirjutatud kaunilt, tundeliselt, joonistavalt. Ta näitab lugejale väga selgelt oma figuuride siseelu, nende kaitstud lapsepõlvesid ning traumaatilisi nooruspõlvesid, vägivalla ja armumiste arme. Nii südamevalu kui kalgistus on ajatud sündmused ja purunenud pered samuti.

Väga kõrgelt hindan tema oskust näidata igat inimest igas valguses ja luua empaatiat iga hea-halva spektri varjundisse kuuluva figuuri, mehe ja naisega - kuigi romaani tunnetuslik tasand on minu arvamuse kohaselt pigem naiselik, elasin samamoodi kaasa meestegelastele.

Armastuse ja hingelisemate teemadega seob Koff ka 20. sajandi ajalugu, kultuurilugu, naisliikumise tausta, religioosseid trende, meditsiinilugu, ning veidi ajaloolist hõngu igast valdkonnast.

Veidi puudu jääb laia ajalisuse tõttu siduvast narratiivist, kuid see pole ilmselgelt "Sinise mäe" eesmärk - punane lõng puudub sihilikult. Kuid väga pikalt seetõttu kirjutada ei ole - lugeja peab ise romaani lehekülgedelt leidma selle sisu, mis ei peitu sõnades, vaid nende taga ning vahel. Ja jätab veel mõneks ajakski mõtisklema.

Koffi romaan on ilus, värviline, põnev portree 20. sajandi Eesti inimestest ja väärib tundelise romaani armastaja tähelepanu kohe kindlasti.

Vinge! Meeldis!


E-raamatu eelvaade Varraku kirjastuse kodulehel (link)