Meelis Friedenthal: "Inglite keel"

Eesti kirjanik, teoloog ning ajaloolane Meelis Friedenthali kolmas romaan "Inglite keel" ilmus sel aastal.

Autorist on eelnevalt juttu olnud: lugesin eelmisel aastal Friedenthali teist romaani "Mesilased", mis oli väärt elamus. (Link)

"Inglite keel" tekitas minus vastalisi tundeid.

Romaan toimub mitmes ajas korraga ja käsitleb trüki- ning paberivalmistamise kunsti ja teoretiseerib maagiat ning võimeid, mida teatud vesimärkide ja paberi koostisosade abiga on võimalik raamatutesse panna ja kuidas erinevad paberivabrikud oleksid olnud võimelised seda tegema.
17. sajandil, 1980ndatel ja 90ndatel aastatel ning tänapäeval mängiv romaan põimib ühe raamatus otsitud ning uuritud raamatu, paberiuurijate Asta ja Eino Aaroni ning ühe müstilise tegelase radadele sattunud Johannese ja Mirjami saatused ühte.


1634. aastal ilmunud Salomon Maiuse Consensus theologico-philosophicus, kus teadlane on kasutanud müstilist omamärkidega inglite keelt, ilmub kadunuks tunnistatud Aaronite arhiiviga esile ühe vana mehe talus ning sellest lähtuvalt hakkavad nii horisontaalse kui vertikaalse aja arvestuses lahti põimuma Maiuse motivatsioon raamatu kirjutamiseks, selle trükkimise ning paberi müstiline tekkimislugu, Maiuse kahtlased eksperimendid alkeemia ja homunkulustega; Aaronite raskused arhiivi kogumisel ning Nõukogude hävitusmasina eest päästmisel; Johannese ja Mirjami kokkupuude kadunud arhiiviga ning raamatu ingellik või hoopis deemonlik mõju selle uurijatele.


Miks muinasjutt torupilliga vanamehest kolme tee ristil tähtis on ja mis maagiat vanade raamatute vesimärgid sisaldavad, ilmneb ka tähelepanelikule lugejale romaani lõpuks.

"Inglite keele" ainus probleem on, et kuigi ajaloolised ja teaduslikud-tekstiloolised küsimused täielikult lahendatakse, jäävad müstilised ning emotsionaalsed küsimused osalt interpreteeritavaks, osalt vägagi lahtiseks.


Ühest küljest on mõistetav et Friedenthal akadeemikuna teadusliku narratiivi lõimimisega rahul on ja suhtetasandi ning inimsaatused lugeja fantaasia hooleks jätab. Teisalt on see võte vähemalt minu silmis ülimalt naiivne.

Teadlasena mõistan Friedenthali prioriteete. Tema refleksioon kirjutamise ja paberi hinge kohta on väga intensiivne ja tabav, lubab lugeda ning kirjutada armastajal midagi intiimset kogeda.

Lugejana oleksin siiski soovinud veel ütleme kakskümmend narratiivi kokkupõimivat lehekülge, mitte kirjanduslikku coitus interruptust.


Sellest hoolimata oli "Inglite keel" väga huvitav lugemine ning tartlasele lisaks kui jalutuskäik Toomemäe radadel. Friedenthali Tartu-kirjeldused teevad alati südame soojaks.

Emotsionaalne investeering ei tasu end ära, kuid "Inglite keele" müstika on vägagi paeluv ja põnev.

1926. Grazia Deledda: "Kõrkjad tuules" (Canne al vento, 1913)

Itaalia kirjanik Grazia Deledda (1871-1936) üllitas luuletusi ning romaane, kuulub itaalia naturalismi olulisemate esindajate hulka ning kirjutab enamasti oma kodusaare Sardiinia elanike rasketest eludest ja igapäevastest heitlustest. Tema kangelasteks on tihti naisfiguurid.

Deledda pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1926 eelkõige romaani "Kõrkjad tuules" eest.


Lehitsesin Deledda romaani mõningase huviga ja jälgisin peategelaste muresid ja elusid umbes kolmandikuni ning panin siis raamatu käest, sest tema trafaretsed tegelased ja shabloonsed narratiivid jätavad niivõrd külmaks, et idealistlikud maastikukirjeldused ja traagilised saatused ei paelu karvavõrdki.

Sulane Efixi kiindumus õdede Pintorite vastu ning võla ja lubaduste nimel töörügamine on imetlusväärne; kaupmehega plehku pannud häbistatud õe poja naasmine ning kiindumus kohaliku vaese talutütre vastu on armas; müstika Giacinto tausta suhtes ning tema dünaamika pereliikmetega on tüüpiline; x-kalendripüha pidustuste kirjeldus venib igavesti; nii välis- kui sisemaailmade kirjeldused hakkavad mingil hetkel korduma; lõpplahendus ning figuuride motiivid on juba romaani esimeses neljandikus selged ja üllatusi ei esine.


Efixi altruism kontrastis Giacinto muretu mõtlematu nooruse ning küla rikkaima mehe Don Predu materialismiga võiks inimlikus plaanis küll mingeid pingeid pakkuda, kuid on reaalselt liiga tüüpiline, et paeluda.

Sardiinlasele või italofiilile on Deledda romaan ilmselt tõeline nauding, kuid minu silmis värvitu kogemus.

Laurie Penny: Kirjeldamatud asjad. Seks, valed ja revolutsioon. (Unspeakable Things. Sex, Lies and Revolution; 2014)

Inglise ajakirjanik, blogija, kirjanik ning feminist Laurie Penny kirjutab erinevates väljundites kõigi sugude ning orientatsioonide võrdõiguslikkusest ning revolutsiooni ja uue seksuaalse hariduse vajadusest. "Kirjeldamatud asjad" (Unspeakable Things, 2014, vaba tõlge) on vaid üks tema raamatutest. Seni ilmunud on ka "Lihaturg" (Meat Market, 2011, vaba tõlge) ja "Pennipunane" (Penny Red, 2011, vaba tõlge).

Penny kirjutab esseesid ning artikleid ja blogib hoogsalt ja rohkelt feminismi, homo- ning transseksuaalsuse, misogüünia, naiste õiguste, interneti saastamise, pornopsühholoogia ning muudel 21. sajandi noorust väärsuunas kujundavatel teemadel. Tema idee on harida ning muuta ühiskonda üheskoos, et lõppeks meestepoolne naiste (ning homode) vihkamine, et naise väärtust lõpuks tunnustataks (tema töö pole vaid ilus olla, ülemusele ning mehele meele järele olla ja lapsi saada) ja et võrdõigusliku ühiskonna idee saaks realiseeritud.

"Unspeakable things" ehk siis kirjeldamatud asjad või tabud on Penny jaoks naise vajadused ja sugude tõeline loomus, millest soorollidesse surutud ühiskonnas keegi rääkida ei taha ega julge, kuna ühiskond sellised mõtted neist kiirelt välja juurib. Autor alustab raamatut kirjeldustega oma lapsepõlvest, võitlusest anoreksiaga, vägistamisest, oma esteetikaga rahu sõlmimisest ning oma hääle leidmisest ja hooldamisest.

Kuidas noore tüdruku väärtus vaid tema välimusel põhineb ning poisse nende saavutuste eest kiidetakse, kuidas neiusid juba koolis seksuaalseteks objektideks muudetakse ning nende harimatust loomulikuks peetakse, kuidas töökohal naiste ülesanne vaid meestele meeldida ning kuidas naise töö on armastus samal ajal kui mees on töötamise eest automaatselt armastatud ning hoolitsetud olemise ära teeninud, on vaid mõned aspektid, mida Laurie oma esseelises jutustuses puudutab.

Ühest küljest nimetab ta kõik tähtsad arengud ning sündmused võitluses võrdsuse nimel viimase kümne aasta jooksul nagu occupy või slutwalk. Räägib foorumitest nagu 4chan. Toetab LGBTQ+ kogukonda. Lubab lugejal kogeda enda mineviku traumasid.

Teisest küljest tunduks nagu Penny vaid kordaks üht ja sama - muidugi on lõppjäreldus üpris selge, me peame laiendama oma silmaringi ja aktsepteerima, et naine pole vaid naiselik, mees vaid mehelik, et naine pole mehest rumalam ja et seksuaalsus peaks olema sama võrdne nagu palganumber.

Kuid Laurie argumentatsioon pole tihti argumentatsioon, vaid lihtsalt intelligentselt sätitud muljete kogumik. Raamatu kui ühiku mulje puutub täielikult. Sellepärast ei paelunud tema - vägagi traagiline, intensiivne ja aus - kirjeldused ming sedavõrd nagu oleksid võinud.
Võibolla ka kuna viimaste aastate jooksul igasugune dialoog ja diskussioon antud teemadel väga värvi- ja häälterikkaks muutunud on, ei ole ühe naise mõtted enam niivõrd huvitavad - neid on aina korratud.

Muretsema paneb muidugi, et laiemas ühiskonna plaanis pole neil paljudel häältel õnnestunud teha enam kui vaid väikeseid samme väikestes kogukondades.

Aga maailm on selline, ja maailm sellisena, nagu ta on, on üpris masendav.

Laurie Penny on võitleja ja ellujääja, kuid tema agressiivsus ning sädeme puudumine jätavad mind üpris tundetuks. Võibolla olen minagi harimatu stereotüüpidesse kinni jäänud konventsionaalse ühiskonna liige? Võimalik.

Penny räägib mulle oma lugu, ja kindlasti on mul empaatiat ja sümpaatiat tema jaoks ning imetlust tema julguse leidmise suhtes. Tema sõnum olla julge ning julgeda olla ise võiks olla motiveeriv ja inspireeriv, kuid kumbagi tunnet mul antud raamatut lugedes ei tekkinud - Laurie esseed lamendivad liialt, et tõeliselt innustada. Loodan, et ta on vanemaks saades võimeline - nagu raamatu viimastel väga tugevatel paarikümnel leheküljel - kirjutama positiivsest sopist oma hinges ja inspireerima paremuse poole, mitte ainult ette heitma või oma kannatusi kirjeldama.

Aga ühiskonna probleemide kohta on kirjutatud huvitavamaid esseesid kui Penny sulest tulnud.

Alles raamatu lõpus astub ta oma kannatuste tuhast välja. Ülejäänud elamus pole selle lunastuse ootamise vääriline.

Michel Houellebecq: "Platvorm" (Plateforme, 2001) ja "Saare võimalikkus" (La possibilité d'une île, 2005)

Prantsuse romaanikirjanik, esseist, agronoom ning luuletaja Michel Houellebecq (sünd. 1956) kirjutas oma esimese romaani "Võitlusvälja laienemine" ("Extension du domaine de la lutte") aastal 1994. Tema kuulsamad teosed on romaanid "Elementaarosakesed", "Saare võimalikkus" ning "Platvorm", mille tõttu autorit rassivihas süüdistati ja Houellebecq hetkeks Iirimaale kolis, et konflikte vältida.

Üldiselt peetakse Houellebecqi loomingut tihti pornograafiliseks ning vulgaarseks, teda on nimetatud islamofoobiks ja misogüüniks. Konfliktid "Platformi" ilmumise ning raamatutuuriga seonduvad islamofoobiaga.

Samaaegselt kiidavad prantsuse intelligents ning mitmed kirjanduskriitikud Houellebecqi. Teda on võrreldud minu silmis veelgi räigema Matias Faldbakkeniga, kellest minu blogiski juttu olnud (link).


Lugesin Houellebecqi romaane "Platvorm" ja "Saare võimalikkus" ning mõistan kiitjaid, laimajaid, jüngreid ning hukkamõistjaid üheselt hästi.

Keeruline on kirjeldada mu suhet nende romaanidega - nad on ühest küljest täidetud väga detailsete kirjeldustega seksuaalaktidest, kus naised alluvas ning funktsionaalses rollis. Teisalt kirjeldatakse ka intelligentseid, iseseisvaid naisi - kes on samuti oma seksuaalsusega mugavas suhtes.
Houellebecq analüüsib lääne ja ida ühiskonda ning kirjeldab võimalusi maailmamajanduse tulevikus seksiturismi ning apokalüptilist maailma inimeste geneetilise reprodutseerimise taustal.
Kas tegu on kohati räigelt ebasündsate ideedega? Jah. Kas tegu on teravmeelsete mõtetega inimkonna pahede majandusliku ärakasutamise ning sellest tuleneva tõe triumfi kohta? Samuti.


"Platvorm" mängib olevikus ja on eelkõige sotsiaalne kommentaar ühiskonna sisemise lagunemise teemal - sugude võrdõiguslikkus on protagonisti sõnul tekitanud ääretu egoismi ning lääne ühiskonnas on kadunud igasugune individuaalne tahtmine kedagi rahuldada, domineerib vaid tahe rahuldatud saada - seda nii tööl kui kodus. Seetõttu siis seksiturismi buum - aasia naised pakuvad oma keha kapitalina ning on rahul tavalise mehega, kel ontlik töö. Protagonisti sõnul: aasia naise unistus on ametnikuga abielluda.
Antud süzhee ühiskonna katkisuse epopöas ei ole võib-olla kõige meeldivam ja tekitab nii mõneski lugejas tundeid nagu kohkumine, jälestus, hirm ja mõningane viha, kuid autori ideed on kohati väga teravmeelsed ning potentsiaalsed probleemid tänapäeva ühiskonnas on lahatud võib-olla ebatraditsioonilist lahendust pakkudes, kuid futuristlikud filmid ja sarjad, kus inimesed robotitesse armuvad, pole sellest aspektist vaadates karvagi võrra erinevad.

"Saare võimalikkus" jutustab postapokalüptilisest maailmast, vaheldumas päevikuvormis tänapäeva inimese Daniel1 ning neohumaanide Daniel24 ja Daniel25 vahel, kes taas ja jälle algdanieli geneetilisest materjalist paljundatakse. Neohumaanide kohustus on läbi lugeda nende esiisa elulugu ning kirja panna oma kommentaarid. Romaan kirjeldab erinevaid looduskatastroofe, mis Maad rüüstasid ning neohumaanide elu ürgkogukonna vormi regresseerunud metslaste kontrastreeruval taustal. Neohumaanid peavad tundeid ja ihasid mittevajalikuks ja elavad oma aega, suheldes oma originaalide järeltulijatega ning vesteldes teemadel, mida nonde originaalide elukirjeldused sisaldavad - seks, armastus, usk, igavene elu ja nii edasi.


Houellebecqi maailm koosneb üldjuhul edukatest või vähemedukatest meestest ja naistest, keda nood kepivad. "Platvormi" kaaspeategelane on edukas naine, kes oma karjääri ja eraelu ise kamandab, olles samaaegselt võimeline voodis ka andma - ehk siis inimlikkuse non plus ultra.

"Platvormi" protagonist tunnistab ise oma puudulikkust ning imestab, miks selline naine ta välja valis. Kirjutatud on mehe perspektiivist ning teatud naistel lihtsalt puudub individuaalsus, kui elatakse lühike ja vabameelne kehaline kontakt, milleks siis kirjeldada mitte naise kurve ning kehaavausi vaid tema unistusi ja lapsepõlve, kui see pole protagonisti seisukohalt üldse tähtis?


Loetud romaanide põhjal leian, et Houellebecqi misogüüniks pidavatel inimestel puudub kas a) võime analüütiliselt-pragmaatiliselt toimivat romaani sellele väärilise pilguga lugeda ("Platvorm" algab mõtisklusega kunsti väärtuse teemal ning liigub siis sujuvalt üle v!ttudele) või b) seksuaalne individuaalsus (paljud naised võivad end nendes iseloomuta kehades ära tunda ning arvavad, et nood kehad polnudki ehk tehtuga nõus või ei tundnud sellest naudingut, kuna neid isiklikult antud tegevus antud kontekstis ei paelu - sellest tulenevalt on nad nüüd nonde kõrvaltegelaste nimel solvunud).

Isiklikult meeldis mulle "Platvorm" enam, kuna postapokalüptilised maailmad mind kunagi eriti huvitanud pole. Kuid mõlemad romaanid on omanäolised, huvitavad ja tutvumist väärt. Esimese kogemusena soovitaksin siiski "Platvormi" – "Saare võimalikkus" mulle pigem spetsiifiline ja nishiromaan kui tüüpiline Houellebecqilik romaan. Võite seda muidugi kommentaarides vaidlustada, oleksin väga huvitatud.

Mind paelus autor igatahes kokkuvõtteks küllaltki ning kavatsen Houellebeqci loomingut ka edaspidi jälgida ning lugeda. Vabameelne, kriitiline mõistus on võimeline leidma tema radikaalsete võtete tagant intelligentse, analüütilise, teravmeelse, erakordse kirjatüki.

Julgust!

Magda Szabó: “Uks” (Az ajtó, 1987)

Ungari kirjanik, õpetaja, filoloog ning haridusministeeriumi korrespondent ja noorkuu kirjandusühingu liige Magda Szabó (1917-2007) on tänapäevani Ungaris populaarne.

Tema romaan "Uks" (Az ajtó, 1987) tõi kuulsust eriti Prantsusmaal, kuid ka mujal euroopas. Romaanist vändati aastal 2012 film, peaosas Helen Mirren.

"Uks" tähistab majapidajanna Emerenci korteri sissekäiku ning tema eraelu saladusi, millesse on kõigile inimestele peale karmi käega naise keelatud tungida.

Romaan jutustab Emerenci tööst tuntud kirjanikupaari majapidamises Budapestis ning illustreerib argipäevaliste sündmuste abiga eelkõige kirjaniku naise ning Emerenci vahelisi suhteid. Emerenci karmid reeglid majapidamises ning kogu tänava elanike austus tema vastu kontrastreeruvad tema kangekaelsuse ja iseärasustega, Szabo joonistab figuuri, kelle suhtes lugeja romaani lõpuni ambivalentseks jääb.


Szabo erilisus peitubki ehk tema ülirealistlikus inimeste käsitluses - kuigi nii Emerenc kui kirjanikupaar omavad kõva käputäie omapärasusi, on tegemist täiesti tavaliste inimestega. Emerenci lihtsus ning põlgus intellekti, samal ajal austus kätega tehtud töö vastu; tema ülbus ning otsekohesus ning teisalt peidetud tundlikkus ning tundelisus on komplekssed detailid, mis kihti üksteise peale langevad. Kord avaldatakse üht, kord teist ning naise kohutava mineviku kirjeldused näitavad lõpuks, miks ja kuidas Emerencist Emerenc sai. Kuid tema käitumist õigustada või hukka mõista ei püüa Szabo hetkekski ning see aus inimlikkus paelub romaanis. Tema figuurid on pigem ebasümpaatsed kui sümpaatsed, kõigil on nõrkused ja häbiväärsed omagused, kuid romaani suures plaanis on selline psühholoogiline valik äärmiselt huvitav ja annab armetu Budapesti tänava miljöö koguelamusele vaid juurde.

"Uks" on kõrge naiseliku energiaga romaan, enamik sündmusi toimub hingelisel-emotsionaalsel tasandil, põnevust või revolutsioonilisi sündmusi romaanis ei toimu. Räägitakse küll ungari ajaloost, et teatud mentaliteete selgitada - Ungariga tutvujatele pole Szabo romaan sugugi paha algus.


Enamik romaanist keskendub siiski naiseliku inimlikkuse tasandil toimuvalt suhtlusele kahe südame vahel. Emerenci ja naiskirjaniku Magda vahel tekib ema-tütre-laadis suhe ning romaani lõpuks näeb lugeja võib-olla, kuidas Emerenc tõeliselt kirjanike majapidamise eest hoolitses. Võib-olla jääb majapidajanna aga ka emotsionaalselt kaugeks.

Tegu on huvitava, ilusa portreega inimlikkuse äärmustest ja argipäeva muredest, lapsepõlve traumadest ja naiseksolemise koormast. Kuidas Emerenci piiri ületamine ja ukse avamine ta hukatusse saadab ja kuidas ühel teisega tegelikult midagi pistmist pole ja kangekaelsus vana naise selja murrab, või hoopis südame murrab, on tõsiselt kurb ning jätab pikaks ajaks mõtisklema, kas tõesti juhtus nii just selle või tolle sündmuse pärast.


Kokkuvõttes on Szabo "Uks" sügavalt hingestatud realistlik draama ühe naise traagilisest eksistentsist. See on kõik.