1925. Władysław Stanisław Reymont: "Talupojad" (Chłopi, 1904-09)

Poola kirjanik Ladislas-Stanislas või Władysław Stanisław Reymont (1867-1925)  ning avaldas luuletusi, romaane ja jutustusi. Samuti oli Reymont Noor-Poola (Młoda Polska) revolutsioonilise salaühingu liige. Tema mahukaim ning kuulsaim teos "Talupojad" tõi talle 1924. aastal Nobeli kirjanduspreemia au.

Reymont kuulub tuntumate poola realismi esindajate hulka, kuigi tema loomingus on tunda ka naturalismi jooni. Reymont oli autodidakt, seega pole romaanides sihilikku esteetilist suunitlust - ismid sulanduvad kirjeldustesse orgaaniliselt. Kuna autor kirjutab aga nö. sellest, mida tunneb, on romaanid eelkõige realistlikud.

Reymont alustas kirjutamist (inglisekeelse Vikipeedia andmetel) juba aastal 1897, kuid sattus ränka rongiõnnetusse, mistõttu romaani valmimine viibis. Tema diagnoos võltsiti rängemaks kui see tegelikult oli ning valuraha abiga sai autor oma kirjanduslikule tegevusele keskenduda.
Erinevad andmed pakuvad erinevaid aastavahemikke romaani kirjutamise ning ilmumise aegadeks, kui minu raamatu publikatsioonide ajalugu ütleb ilmumise ajaks 1904-1909 niiet usaldan seda informatsiooni.

Romaani põhjal ilmus 1972. aastal telesari ning 1973. aastal film. Romaan on tõlgitud üle 27 keelde.


"Talupojad" on neljaosaline romaan, mis räägib Lipce küla talunike elust, tegudest, töödest, muredest, tunnetest ning ambitsioonidest.
Ehk siis poola "Tõde ja õigus".

Romaani neli osa on tituleeritud aastaaegade järgi, kuid iga osa on paar aastat pikk ja sisaldab mitu aastaaega. Kuna romaani keskmes on kauni ning kirgliku Jagna abielu vanema Maciej Borynaga ja tema paralleelne suhe Maciej' poja Antekiga, võib romaani ühest küljest jagada selle suhte või Jagna elu erinevateks aastaaegadeks, sümboliseerimaks nende elu või nende suhte erinevaid elufaase. Teisalt ning peaasjaliselt toonitab jaotus taluinimese sõltuvust ning tema argielu tihedat seost looduse ringlusega ning talurahva elu igavest ringlust aastaaegade vaheldumise taktis.

Iga osa algab vastavalt oma temaatikale looduse kirjeldusega ning paljud peatükid algavad või lõppevad samamoodi - kord maaliliselt, kord rahutult.

Poola perspektiivist on tegu väga väärtusliku raamatuga, kuna ise külas kasvanud Reymont kirjeldab talupoegade elu põhjalikumalt kui ükski teine kuju poola kirjanduses. Tema talupojad kasutavad autentseid dialekte, nende vestlused elust ning talutöödest on kirjeldatud autentselt ning põhjalikult.


"Tõe ja õiguse" fännidele, kes taluelu ning sellega kaasneva agrikultuurilise ja sotsiaalse olme vastu veidi huvi tunnevad, on "Talupojad" ka põnev lugemine - kirjeldatakse põlluelu, laadaelu, pulmakombeid, kirikukombeid, ketramist, ehitamist, loomapidamist, joomist, tantsimist, pulmi, matuseid, laste sündi, pühademunade värvimist, jõuludeks küpsetamist, loomade tapmist, inimeste surma ning matuseid, üldist taluinimese argielu allutamist looduse rütmile ja tujudele.


Töökalendri ning aastaaegade kordumise taustal kirjeldab Reymont tosinat figuuri - küla vaimulikku, sulaseid, talumehi, Jagna ema, Jagnat, Maciej poja Anteki naist, Anteki õde jne jne, ning kasutab ka piisavalt siseperspektiivi, et nende mõtted ja soovid pädevalt visandada. Tema figuurid on värvikad ning tundelised, nende elud on rasked ja nende unistused väikesed ja realistlikud, mistõttu figuurid on väga sümpaatsed ning huvi nende kohta lugeda säilib. Maciej mõningane ihnus ning mure kiire vananemise pärast, tema poisilik armastus Jagna vastu ja samaaegselt karm käsi laisa poja vastu, Anteki naise kärbumine armastuseta abielus, sulane Jakobi tillukesed kõrtsis külge joodud ambitsioonid ning tema üldiselt rõõmutu ja lühike elu, Jagna egoism ning kirglikkus ja tema allakäik ning üldine küla-mentaliteet, mis konventsioone ja traditsioone alati au sees hoiab ning nende silmis "kohusetundetuid" naisi väga kiirelt jalge alla tallab, on põnevad elu aspektid ning iga inimlikkuse tumedam varjund jõuab kord või mitu romaani esiplaanil olla.

Kahjuks on talutööde kirjeldusi, külaklatši ja sellest tulenevat mõttetut dialoogi nii palju, et kõigi detailide hoomamine muutub mingil hetkel väga tüütuks. Seetõttu lugesin läbi vaid esimese isa lappasin läbi ülejäänud romaani.


Traagikat, pingeid ja õnnetut armastust on küll piisavalt ning figuuritasandil on romaan hästi kirjutatud - hästi kirjutatud igal tasandil, kuid nagu ülal mainitud: ühest "Tõest ja õigusest" mulle juba piisas.

Charles Dickens: "Jutustus kahest linnast" (A Tale of Two Cities, 1859)

Inglise kirjanik, toimetaja ning esseist Charles John Huffam Dickens (1812-1870) on loonud arvukad tänapäevalgi tuntud ning armastatud figuurid maailmakirjanduse klassikast ning teda peetakse konkurentsitult viktoriaanliku ajastu (1837-1901) parimaks kirjanikuks. Dickensi tuntumate romaanide hulka kuuluvad "Oliver Twisti seiklused" (1838), "David Copperfield" (1849-50), "Väike Dorrit" (1856), "Jutustus kahest linnast" (1859), "Suured lootused" (1861), ning "Meie ühine sõber" (1864-5).

Vähesed kirjanikud on suutnud end niivõrd kehtestada, et nende loomingu joonte põhjal uus sõna luuakse, kuid dickenslik romaan on üldtuntud kirjanduslik termin puruvaesetes tingimustes ning ambivalentsete protagonistidega miljööga romaani kohta.

Eriti "Oliver Twist" kuid ka "Suured ootused" on arvukates adaptsioonides teatri-ning filmilinadele ilmunud ning Dickensi nime tunneb ilmselt iga haritud maailma kodanik.


Lugesin Dickensi tuntuimat ajaloolist romaani, "Jutustus kahest linnast" (1859), mis mängib Pariisis ja Londonis prantsuse revolutsiooni eel, vältel ning järel.

Lugu räägib ebaõiglaselt 18ks aastaks Bastille' vanglasse mõistetud Doktor Manette'i ning tema tütre taasühinemisest, tema saatuslikest sidemetest Charles Darnayga, kelle aristokraatlikud esivanemad panid toime roima, mis talle revolutsiooni ajal saatuslikuks saab, prantsuse revolutsioonist endast ning aadli ja rahva julmusest teineteise vastu poliitiliste rahutuste aastatel.

Dickensit on kritiseeritud, sest tema figuurid on ühekülgsed, kuid pigem ütleksin, et mitu figuuri moodustavad antud juhul ühe üksuse - revolutsiooni esirinnal võitlevad Defarge'id on teineteise kesk- ja ülivõrre rahva vabastamise mõistes; Charles Darnay ning tema doppelgänger Sydney Carton moodustavad ühe oma perekonna mineviku eest vastutava, armastava sümpaatse noormee; Doktor Manette ning Jarvis Lorry ühe isaliku figuuri Lucie Manette'i hoidma ning kaitsma ja Darnay õiguste eest võitlema.


Romaan on narratoloogiliselt väga kompleksne ning põnev: alguses kirjeldatakse sündmusi, mis üksteisega justkui ei seondukski, müstiline episood kirjeldaks justkui inimeste hauast väljakaevamist... alles romaani keskpaigas on selgelt arusaadav, millises kontekstis siin inimesi "ellu äratatakse".

Sündmused Londonis ning Pariisis kuhjuvad ning romaani kulminatsioon toimub nii ajaloolisel kui narratoloogilisel tasandil Pariisis, kus Bastille'i kindlus vallutatakse ning sellele järgnevalt rahva õiguse kehtestajad halastamatult rahva vaenlasi maha nottima hakkavad. Lucie leitud kodune ontlik õnn praguneb ning üritades oma teenrit päästa, seab Darnay - pärisnimega Evermonde - oma elu mitmekordselt ohtu.

Kõik eelpool juhtunud hakkab mingil hetkel rolli mängima ning kõik figuurid seotakse järk-järgult üksteisega, isegi Mr. Lorry majapidajanna vend, keda naine juhuslikult Pariisi tänavatel kohtab. Oma mineviku eest pole võimalik põgeneda, Darnayl tuleb oma pere pattude eest hea seista ning universumi iroonia seisneb asjaolus, et sama mees, kes teda ühel korral päästab, mõistab ta päev hiljem uuesti hukka.


Dickensi figuurid pole esmapilgul tõepoolest eriti meeldejäävad, sest nad on pigem tüübid kui figuurid, kuid tema viis sündmusi, tänavaid, ühe minuti meeleolu ning ühe linna sisemaailma kirjeldada on tõeline kunst. Kirjeldus episoodidest, kuidas giljotiinist Pariisi lemmiknaine saab ning kuidas verd aina enam vabaduse, võrdsuse ning vendluse nimel tänavatele voolab, on võimsalt õõvastavad.

Lugesin Dickensit uurides, et "Suured ootused" ja "Jutustus kahest linnast" on tihti omavahel võrdluses ning et "Suuri ootusi" peetakse kahest paremaks romaaniks. Ütleksin, et tegu on kahe täiesti erineva loo, tuju ning figuuride konstellatsiooniga ning seetõttu pole võimalik neid kahte võrrelda. Protagonistide motivatsioon on täielikult erinev - kuigi mõlemal juhul võiks laialdaselt selle üle vaielda, keda üldse protagonistiks pidada.

Arvan, et protagonistiks on narratiiv ning see tõestab vaid, kui hästi Dickens oskab põnevalt, realistlikult, kriitiliselt ning valgustavalt maailma sündmusi kirjeldada. Samuti tuleb kiita autori voolavat, rikkalikku, värvilist, omanäolist stiili.


Kahest linnast per se tuleb romaanis vähe juttu, mis on paradoksaalne, kuna Dickens ise oli Londoni kodanik ning romaan toimub põhiasjaliselt Pariisis - kuid on ka täiesti võimalik, et Pariisis toimunu on niivõrd intensiivsem, et Londoni tänavakirjeldused ununevad romaani lõpuks veidi.

Olin alguses kõhkleval seisukohal kuna arvasin esimeste peatükkide järel, et tegu on fragmentidesse kaduva romaaniga, mille narratiiv kaob ilusa kirjutamise libaeetose taha, kuid lugemise käigus hakkas ilme üha enam ja enam selginema ning romaani lõpuks sai vägagi selgeks, kuhu iga element sobib.
Omakorda oli lõpp ehk liigagi kerge tulema, kuid teisalt näitasid teatud kõrvalised figuurid just viimastes peatükkides uusi külgi ning üllatasid oma tugevusega.

Olen "Jutustuse kahest linnast" lugemiselamusega väga rahul ning soovitan Dickensi loomingut kõigile viktoriaanliku ajastu kirjanduse ning hea põhjaliku romaani fännidele.


"Jutustus kahest linnast" e-raamatuna (link)
"Suured ootused" e-raamatuna (link)

1923. W. B. Yeats: "Luuletusi" (Selected Poems)

Iiri luuletaja, näitekirjanik, senaator ning Iiri kirjanduse taaselustamise suurim inspiratsioon ning üks Abbey teatri asutajatest,William Butler Yeats (1865-1939), pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1923, põhjenduseks Yeatsi "inspireeritud luule, mille vorm ning kõrgelennuline kunstilisus väljendavad terve riigi vaimsust" (vaba tõlge).


Yeats huvitus ning kirjutas Iiri legendidest ning ajaloolistest kujudest samamoodi nagu antiigi müütidest tuntud figuuridest ning samaaegselt refleksioone oma elust ning armastustest. Kuigi okultism ja müstika olid luule varasemates faasides prominentsemad ning luule muutus hiljem realistlikumaks, huvitus Yeats kogu elu jooksul astroloogiast, uuestisünnist ning spiritualismist.


Yeatsi väga tundeline luule on tihedasti Iirimaa ajalooga seotud ning kuna mul sellelaadsed teadmised suurel määral puuduvad, ei haaranud suur osa tema ballaadidest mind, kuid autori sõnakasutus ning intensiivsus ja hiiglaslik intratekstuaalsete elementide pagas on kindlasti austusväärne.

Üldrefleksiivsed luuletused ning hetked vaid korraks elule vaadates jäid enim hinge:


The Meditation of the Old Fisherman

You waves, though you dance by my feet like children at play,
Though you glow and you glance, though you purr and you dart;
In the Junes that were warmer than these are, the waves were more gay,
When I was a boy with never a crack in my heart.

The herring are not in the tides as they were of old;
My sorrow! for many a creak gave the creel in the cart
That carried the take to Sligo town to be sold,
When I was a boy with never a crack in my heart.

And ah, you proud maiden, you are not so fair when his oar
Is heard on the water, as they were, the proud and apart,
Who paced in the eve by the nets on the pebbly shore,

When I was a boy with never a crack in my heart.
(1886)


Beautiful Lofty Things

O'Leary's noble head;
My father upon the Abbey stage, before him a raging crowd:
'This Land of Saints,' and then as the applause died out,
'Of plaster Saints'; his beautiful mischievous head thrown back.
Standish O'Grady supporting himself between the tables
Speaking to a drunken audience high nonsensical words;
Augusta Gregory seated at her great ormolu table,
Her eightieth winter approaching: 'Yesterday he threatened my life.
I told him that nightly from six to seven I sat at this table,
The blinds drawn up'; Maud Gonne at Howth station waiting a train,
Pallas Athene in that straight back and arrogant head:

All the Olympians; a thing never known again.
(1938)


The Great Day

Hurrah for revolution and more cannon-shot!
A beggar upon horseback lashes a beggar on foot.
Hurrah for revolution and cannon come again!

The beggars have changed places, but the lash goes on.
(1938)

Aitäh, blogiauhinnad!

Väike kommentaar laupäeval lõppenud blogiauhindade võistlusele.

Blogiauhindade raamatublogide tuli Päikesejänku lugemispäevikule auväärne teine koht. 

Suur suur tänu kõigile hääletajatele!

Absoluutselt teenitud võit läks Flanöösile (rabarberibulvar), kelle blogiga veidi tutvusin ning neiu kirjutised on tõeliselt suurepärased. Kolmanda koha pälvis Kristin Vaarmann (meeldiblugeda), kelle armastus raamatute vastu on väga sümpaatne :- ).

Põnev on näha, millistes vormides ning raamides blogitakse - Flanöösi puhul näiteks on  isiklik blogi kokku pandud lugemisblogiga, seigad elust ning kirjandusest ilmuvad segiläbi. Kristin kirjutab pigem kokkuvõtteid ning väga lühikese hinnangu postituse lõppu.

Minu lugemispäevik on refleksiivne-kriitiline sel määral, et olen kirjandust küll ülikoolis õppinud ja oman magistrikraadi sel erialal, kuid olen olnud raamatukoi ning päevikukirjutaja kuuendast eluaastast peale (esimeses klassis oli mul tumesinine naksitrallide kattepaberiga lugemisvihik, mis siiani kusagil kapis alles). Üritan siis emotsionaalset pragmaatilisega ning hingelist analüütilisega segada. Samuti on mulle tähtis kirjutada midagi autorist endast ning mitte keskenduda vaid raamatule. Üritan aga siiski ka mitte liiga akadeemiliseks minna ja selgitada, milline oli lugemiselamus ja miks raamatut heaks, kesiseks või vaid teatud publikule sobivaks pean.

Ka minu erablogi on täiesti avalik (sandraliisa) ning üritan sinna vahelduva eduga kirjutada, kuid olen viimasel ajal vaid Facebooki lehtedel elanud ja pole jõudnud midagi eraelulist üllitada. Instagrammi ja muud seesarnast mul ei ole. 

Homme-ülehomme kirjutan pikemalt ja piltidega äsja tehtud Hispaania reisist - aastane reisiblogi nõuab traditsiooniks muutmist, kirjutasin eelmisel aastal Sloveeniast, mida reisisihina väga soovitan. Sõprusringkonna üldsuse harmoonia nimel on reisipostitused inglise keeles. Muidu postitan kuidas parasjagu tuju :- )

Üldiselt olen leitav Facebookis nagu ka Päikesejänku lugemispäevik - jätan lingi ka vasakule ribale.

Lugege ikka jõudsalt ning nautige raamatute imelist maailma!

Päikest!

Katrin Pauts: "Politseiniku tütar", 2016

Võtsin endise õhtulehe kirjaniku Katrin Pautsi esikteose, Saaremaa põneviku "Politseiniku tütar" kätte eelkõige kerge lugemise eesmärgil ning ei pidanud selles põnevusromaanis ka pettuma.

Noore autori esimene romaan on makaaber jutustus ühe perekonna tumedast minevikust ning meheau solvamistest tingitud vägivallategudest. Noor ajakirjanik Eva naaseb Saaremaale oma kodukülla Tuulegisse, et lahendada isa ning ema surma ja kolme noore tüdruku kadumistega seotud mõistatused ning avastab oma pere tumeda mineviku saladused ja üllatava tõe vanemate surma asjaoludes.


Eva ning tema vanemad vennad Tom ja Andreas võiksid olla sina ja mina, nad on oma trafaretsuses niivõrd tuttavad ja nende sõrmedel üles loetavad tunnusjooned on nii tüüpilised, et lugeja on koheselt võimeline ülejäänu lisaks mõtlema ning noorel autoril pole seega vaja detailtaustasid välja mõelda.

Põnevik on lühike, 252 lehekülge, ning lugu hargneb üpris lineaarselt ja üllatamata lahti, lõpplahendus on küll oodatust erinev kuid ei midagi jalustrabavat. Narratiivi loomise aspektist on Pautsil maad areneda kõvasti.


Kuid saatan peitub detailides, teatud figuuride tüüpkäitumine ning kohad, lõhnad, kogu romaani figuuride eestlaslik väikekülalikkus ning Eva kui - veidi idealiseeritud - tugeva üksikvõitleja naisprotagonisti heitlus eelarvamuslikkuse tuuleveskitega kui subtiilne kriitika nn. depressiivsete Eesti väikelinnade suunas on õnnestunud seik.

Kuna autor kirjutab ilmselgelt millestki, mida tunneb, on realistlikud kirjeldused ning inimesed eestlasele äratuntavad ja romaani arengule kaasa elama ajendavad. Kuigi põnevik on lihtsa ehitusega, lendab raamat mööda, sest pinge tekitamise ning faktide järkjärgulise avaldamise poolest on Pauts tõeliselt tubli.

Hea!

"Politseiniku tütar" Varraku kodulehel (link)

1922. Jacinto Benavente "Võlakirjad" (Los Intereses Creados, 1907) ja "Kergemeelne rõõmus linn" (La ciudad alegre y confiada, 1916)

Hispaania dramaturg Jacinto Benavente pälvis teise hispaanlasena pärast Echegarayd (Nobel aastal 1904 ning samuti dramaturg) Nobeli kirjanduspreemia aastal 1922. Põhjenduseks toodi tema õnnestunud viis hispaania draamakunsti traditsioone jätkata.

Benavente ise viibis tseremoonia ajal Lõuna-Ameerikas ning kuna oli kuulnud jahedast reaktsioonist oma võidule, otsustas sinna ka jääda. Tänapäeval kuulub ta unustatud kirjanike hulka ning eestikeelses Internetis pole Benavente nime otsides praktiliselt ühtegi tulemust.

Lugesin kahte Benavente draamat, millest esimene, vabas tõlkes võiks selle nimi olla "Võlakirjad" (Los intereses creados, 1907) - toimub "17. sajandil, kusagil/ ühes kohas".

Linna saabuvad kaks kelmi, Crispin ning Leandro, kellest esimene esineb teenri ja teine kõrgest soost härrana. Komöödia algusest on teada, et tegu on petistega ja eessõnaski öeldakse, et tegu vaid maske kandvate marionettidega, kuid sellest hoolimata õnnestub Benaventel kirjutada värvikalt, põnevalt, kaasahaaravalt. Näidendi esiplaanile lükkub Leandro ning kohaliku jõuka Don Polichinela tütre armastuslugu, mis tüüpilise süütute hingede esimese armastuse ning läbi plaanitud kelmuse segu. Komöödiale kohaselt laheneb kõik õnnelikult, mida oli küll oodata, kuid jälgisin tegevust huviga ning meelelahutuslikud elemendid tiksusid mõnusas tempos paika.

Inglisekeelne tõlge The Bonds of Interest viitab enam näidendi sisule, kuna kõik figuurid on omakasu poolest protagonistiga seotud ning seetõttu saadab kahte kelmi edu - nad on kavalad ning põimivad teised tegelased, kellest ükski minevikus päris süütut elu elanud pole, oma võrku ning ronivad seeläbi eduredeli tippu. Sõna "bonds" tähenduses "aktsiad" või siis "võlakirjad" viitab sellele rikkusele, võla kelmuse läbi kustutamisele, "bonds" tähenduses seotuse või omahuviga viitab saladuste jagamisele ning oma positsiooni säilitamise nimel kellegi teise illegaalselt saavutatud edu toetamist.

Näidend on lühike, lõbus ja kaval. Mõnus lugemine!

"Kergemeelne rõõmus linn" (taas vaba tõlge) (La ciudad alegre y confiada, 1916) - toimub kusagil (eeldatavalt ka 17. sajandil, kuna järgneb sisuliselt esimesele näidendile. Sedakorda sisuks esimeses näidendis ülla ning puhtana alanud armastuse langus ning tundmatu linnakese sõda Veneetsiaga. Sümpaatsetena tunduvad kelmid on autori küpsemise järgus ebasümpaatseks muutunud ning poliitiline temaatika esiplaanil - kuidas vältida sõda, kas patriotismi nimel pigem tõusta üles vaenlase vastu või kaitsta vaikides kodulinna?

Küsimused on igati õigustatud ning väikese linna kodanikule täiesti realistlikud tekkima, kui suurlinn - või pigem linnriik, 17. sajandil - asub oma ülemvõimu kehtestama. Kuid antud kontekstis jätab Benavente lihtne-lustakas stiil soovida. Tema tegelaste dialoog ning dünaamika on küll jätkuvalt värvikad ja orgaanilised, aga sisu ise ei luba sellist lihtsakoelisust ja näidend ei ole mingil hetkel enam huvitav.

Soovitan komöödiafännidele "Võlakirjasid" kerge lugemisena, kui see teie teele peaks sattuma, kuid mõistan Benavente unustatud kirjaniku staatust.