Võtsin endise õhtulehe kirjaniku Katrin Pautsi esikteose, Saaremaa põneviku "Politseiniku tütar" kätte eelkõige kerge lugemise eesmärgil ning ei pidanud selles põnevusromaanis ka pettuma.Noore autori esimene romaan on makaaber jutustus ühe perekonna tumedast minevikust ning meheau solvamistest tingitud vägivallategudest. Noor ajakirjanik Eva naaseb Saaremaale oma kodukülla Tuulegisse, et lahendada isa ning ema surma ja kolme noore tüdruku kadumistega seotud mõistatused ning avastab oma pere tumeda mineviku saladused ja üllatava tõe vanemate surma asjaoludes.
Eva ning tema vanemad vennad Tom ja Andreas võiksid olla sina ja mina, nad on oma trafaretsuses niivõrd tuttavad ja nende sõrmedel üles loetavad tunnusjooned on nii tüüpilised, et lugeja on koheselt võimeline ülejäänu lisaks mõtlema ning noorel autoril pole seega vaja detailtaustasid välja mõelda.
Põnevik on lühike, 252 lehekülge, ning lugu hargneb üpris lineaarselt ja üllatamata lahti, lõpplahendus on küll oodatust erinev kuid ei midagi jalustrabavat. Narratiivi loomise aspektist on Pautsil maad areneda kõvasti.Kuid saatan peitub detailides, teatud figuuride tüüpkäitumine ning kohad, lõhnad, kogu romaani figuuride eestlaslik väikekülalikkus ning Eva kui - veidi idealiseeritud - tugeva üksikvõitleja naisprotagonisti heitlus eelarvamuslikkuse tuuleveskitega kui subtiilne kriitika nn. depressiivsete Eesti väikelinnade suunas on õnnestunud seik.
Kuna autor kirjutab ilmselgelt millestki, mida tunneb, on realistlikud kirjeldused ning inimesed eestlasele äratuntavad ja romaani arengule kaasa elama ajendavad. Kuigi põnevik on lihtsa ehitusega, lendab raamat mööda, sest pinge tekitamise ning faktide järkjärgulise avaldamise poolest on Pauts tõeliselt tubli.
Hea!
"Politseiniku tütar" Varraku kodulehel (link)
No comments:
Post a Comment