Saturday, January 31, 2015

Ekskurss filmilinale: "Kõiksuse teooria" (The Theory of Everything, 2014)

Stephen Hawking on üks huvitavamaid inimesi inimkonna ajaloos: intellekti seisukohalt vaadates on tegu geniaalse teadlasega, füsioloogilisest perspektiivist on tegu lausa imega, sest kui tol ajal noorel tudengil diagnoositi motoneuroni sündroom, mis aju suhtluse musklitega järk-järgult välja lülitab, anti Hawkingile kaks aastat elada. Hawking on siiani aktiivne, elus, kirjutab, töötab ja viskab nalja.

Hawkingi biograafiline filmivariant, Eddie Redmayne'i poolt kehastatud noormees draamas "Kõiksuse teooria" on leidnud kõik tähtsad elemendid ja pannud nad just niimoodi kokku nagu vaja, et moodustada väga hea film.

Biograafia pole detailides täpselt kirjeldatud, eraelus ning publikatsioonide nimekirjas on mõned nüansid välja jäänud. Film lõppeb enne Hawkingi lahutust ja teist abielu ning seda ka ei mainitud, kuigi on selge, et mees on sellel teel.

Nendest punktidest edasi vaadates on sellistel filmidel alati oht saada nö. Lifetime-filmiks ehk siis melodramaatiliselt ülepingutatud eluloodraamaks, kus loodetakse igal hetkel vaatajast pisaraid välja pigistada.

Tuleb tunnistada, et nö. tagasivaade kogu filmile oli minu seisukohalt liialt ülalmainitud toonile lähenev ja filmi viimased kümme retrospektiivset minutit võibolla veidi üle pingutatud.

Sellest punktist samuti edasi vaadates jääb vaid puhas vaatajaelamus ja see ei jätnud milleski soovida.


Eddie Redmayne kehastab Hawkingit absoluutselt usutavalt ja paremini veel. Tuleb arvesse võtta, et näitlejal on õnnestunud edastada nii pidev füüsiline võitlus omaenda kehaga: esmalt kõndimisel, siis rääkimisel, siis neelamisel, järk-järgult halvatusele kaotades; samaaegselt vaimu murdmatu tugevus ning pidev sära silmis ja - lihaste lubades - alatine naeratus näol. Redmayne on leidnud imeilusa tasakaalu ja on oma rollis lihtsalt suurepärane.

Felicity Jones, siiani üpris tundmatu minu jaoks B-filmides näitlev noor neiu, on selle filmiga kindlasti oma karjääri edendanud ja oma rollis täiesti adekvaatne, kuid mulle tundus, et Redmayne annab Jonesile võlu juurde ja vaid nende dünaamikas ilmneb neiu täielik potentsiaal - näiteks olid tärkavad tunded Jane Hawkingi ja Jonathani (Charlie Cox) vahel piisavalt ilusti mängitud, kuid Redmayne'i intensiivsusega võrreldes kiirelt ununevad.

Seevastu andsid filmile juurde ilusad kõrvalfiguuride poolt mängitud nüansid nagu Stepheni parim sõber Brian (super töö Harry Lloydi poolt!) ning Hawkingi isa Frank (Simon McBurny), ja muidugi mitte unustada Hawkingi mentorit Dennis Sciamat (David Thewlis, aitäh!). Paljud killud, mis ka iseseisvalt töötasid ja Redmayne'i sädet ei vajanud, et muljet avaldada.


Kokkuvõttes: nii rezhissöri kui näitlejate poolt tehtud vaimustav töö ja tohutult ilus elamus.


Loen hetkel vaimustusega Hawkingi universumi seletajat, algajatele piltidega:

No comments:

Post a Comment