Wednesday, January 7, 2015

Bret Easton Ellis: "Keiserlikud magamistoad" (Imperial Bedrooms, 2010)

Ameerika autor Bret Easton Ellise debüütromaan "Vähem kui null" oli siinse üle-eelmise postituse sisuks (link) ja pälvis mu heakskiidu ning imetluse, sest juba oma esimese romaani lehekülgedel õnnestub autoril näidata rikka Hollywoodi maailma sisutust ja inimlikkuse ning hinge täieliku kadumiseni viivat nihilismi.

"Keiserlikud magamistoad" on debüütromaani järg ning Ellise seitsmes romaan. Teemaks on taas Clay ning tema suhted Hollywoodi ning selle maailmaga seotute ringkondades. Ellise sõnul on põhiteemaks Hollywoodi ekspluateerimismentaliteet ja romaani põhipõnevus lasub Clay ja kuulsuse poole püüdleva näitlejanna Rain Turneri vahelistel suhetel, mis kord tunduvad kuumad, kord külmad.

Ellis on väga püüdlikult ühendanud kahe ajaliselt väga kaugel asetseva romaani narratiivid ja toonud tagasi paar "Vähem kui nulli" tähtsamat tegelast - Clay, Blair, Trent, Julian. Autor alustab uut romaani refleksiooni-kommentaariga - alul on raske öelda, kas räägib Julian, Trent, Clay või autor ise. Igatahes tematiseeritakse eelnenud romaani räiget lõpustseeni ja keskset armusuhet.

Seejärel aga jätkub romaan Clay elule keskendumist ning joonistab põneva narratiivi mehe, tema armukese, teda jälgiva psüühiliselt ebastabiilse ning ohtlikuna tunduva isiku ja Clayle kord head, kord halba soovivate sõprade osalusega.

Kõik tükid tunduvad paika sulavat, kui armukese tühi hing lõpuks ilmneb ning Clay oma meelt puhastada soovides tunduvalt räigema stseeni protagonistiks saab kui "Magamistubade" eelkäija. Raami joonistab lõplik kommentaar Clay noorpõlvearmastuse kohta.

Olin väga põnevil, millega Ellis mäele on saanud, kuna mida siiani temalt lugenud olin, meeldis. "Keiserlikud magamistoad" on aga nii narratiivi kui figuuride poolest liiga nõrgalt üles ehituatud ja seda ei päästa ei seks ega vägivald. Tükid sellest romaanist olid põnevad - kes ja miks Clayd jälitab, mis on Clay enda motiivid ja mis tema sõprade agenda?

Clay figuur on jätkuvalt huvitav ning tema muutumatu tunnete mängimisega segatud täieliku nihilismi ning vägivaldsetes stseenides kulmineeruv apaatia paelub. Idee protagonisti mineviku figuurid olevikuga siduda ning samaaegselt uus narratiiv edukalt paralleelliinil jooksma panna on aga kahjuks ebaõnnestunud; mõlemad jäävad poolikuks.

Seda Ellise romaani ma ei soovita.

No comments:

Post a Comment