Wednesday, February 15, 2017

Zadie Smith: NW (2012)

Inglise ja Jamaica kirjanik, inglise kuningliku kirjandusakadeemia liige ning New Yorki ülikooli ilukirjanduse professor Zadie Smith (sünd. 1975) on siiani avaldanud viis romaani. Tema esimene, "Valged hambad" tõi autorile 2000. aastal kohese populaarsuse ning sellest on saanud lausa minisari.

Eesti keeles ilmus romaan aastal 2005.

Smithi romaanid hüplevad kohati muudesse maailma osadesse, kuid toimuvad siiski põhiliselt Londoni räsitumates linnaosades ja tegelevad sotsiaalsete kihtide ja kultuuride põrkumise ja segunemisega tulenevate probleemidega, viletsa elu tingimuste ja heitlustega ning naise ja mustanahalise naise võitlusega oma koha leidmisel elus ja seltskonnas.


Lugesin romaani "NW", mille pealkiri tähistab teatud piirkonda Londonis (North West), kus elavad peamiselt mustanahalised ning väikese sissetulekuga kodanikud, kelle argipäevaks on narkomaanid, politseisireenid, viletsate tingimustega võitlemine, ning samal ajal need teised, kel on õnnestunud oma ebasoodsast keskkonnast välja tulla ja "paremasse" keskkonda imbuda.


Heitlus vana ja tuttava, mugava kuid sisutu ja lootusetu minevikuga, lapsepõlve armastusetusest tuleneva võimetusega end siduda ning kauni tuleviku poole püüdlemine ja selles pettumine on vaid mõned teemad, mida Smithi romaan puudutab.


I am the sole author of the dictionary that defines me

...on lause, mis romaani alguse lõpuga seob - tõsiasi, et sel lausel reaalsusega midagi pistmist pole, ilmneb romaani käigus. Smith kirjeldab lühidalt nelja protagonisti elu, nende positsiooni keskkoolis, haridusteed, elukutseid, armumisi ning näitab lugejale nende tundeid oma elu sujumise suhtes - olgu see lõppemas tänavanurgal, nõel käsivarres, või kaunis majas kauni pere seltsis, õnnelik olla on anne, mida igaüks ei oma ning otsus, mida igaüks pole võimeline tegema.


Smithi kibemagusad kirjeldused Londoni elust on vitaalsed, toone ja tujusid täis, tema protagonistid on kõva koore ja kõva sisemusega, kuid nad on selliseks vormitud ja enam pole neid võimalik muuta.

Võitlus intiimsusega ning hingestatud armastamisega ja miskipärast samaaegselt moraalse allakäigu ning karjääri poole püüdlemine lõhestavad neid naisi, kellest ilmselt vähesed nii hästi ja huvitavalt kirjutada oskavad.


Tema protagonistidepoolne koduse läheduse puudumine, seejärel oma isiklike aspiratsioonide põhjal ehitatud kodus koduse läheduse vältimine ning samuti iseendaga rääkimise vältimine, otsides samaaegselt pidevalt midagi, kuigi neil on õnnestunud oma kodu piirangutest pääseda ja nende vanemate saatus neile enam osaks ei saa, tundub, et neil tuleb mingil hetkel alluda determinismile ning see midagi ilusat, mis neil on õnnestunud ehitada, sittutakse ikkagi täis asjaoluga, et vanad kombed, armukesed, pahed ja harjumused ei kao ja neist polegi kunagi võimalik lahti saada.

Eneseteostus porilombis.

Joomise mahajätmine, armukese mahajätmine, iseenda minevikuvormi mahajätmine, kuid seekord ma teen seda tõepoolest, hakkan kirjutama, alustan uuesti, leian oma hingesugulase, täidan selle tühjuse!

Kauni pere loomine ning sellest täiesti külmaks jäetud olemine, sest tegelikult oleks siiski parim, kui oleks aega vaid enda jaoks.

Minu kirjanduslike kogemuste pagasist on see ka üks vähestest romaanidest, kus naised ja mehed samamoodi mõtlevad ning tegutsevad - julgelt kirjutatud, kuid ka naiselikust perspektiivist realistlikult teostatud areng. Lalisev narkomaan ning teda nurka jättev mineviku küüsist pääseda tahtja võivad samal ajal olla mees või naine, pereema või pereisa, õde või vend. Enamasti selline tasakaal puudub ning Smithi küpsus selle vaagimisel ja esiletoomisel on muljetavaldav.

Igaüks võib muutuda ning olla eluaeg erinevates rollides, neid üdini nautides. Kuid mineviku deemonid ei unusta kedagi. Vähemalt mitte Zadie Smithi Londonis.

Põnev, terav, kurb ja mõtlemapanev romaan.

Friday, February 10, 2017

Ekskurss filmilinale: "Ööloomad" (Nocturnal Animals, 2016)

Lavastaja Tom Fordi uus draama "Ööloomad" (peaosades Amy Adams ning Jake Gyllenhaal) räägib muuseas armastuse vägivaldsusest, võimetusest elu paramatusi muuta ning oma vanemateks muutumise valusatest tagajärgedest.

Seda postitust on võimalik lugeda filmi eelnevalt vaatamata - jätan sisu ning lõpu avaldamata. Lühidalt soovitan kohe: jooksuga kinno! ;-)


"Ööloomad" jutustab esiplaanil kunstivahendaja Susan Morrow (Amy Adams) luhtunud abielust kirjanik Edward Sheffieldiga (Jake Gyllenhaal). Viimasest kohtumisest on möödas aastaid ning äkitselt saadab Edward Susanile romaani pealkirjaga "Ööloomad", mis talle pühendatud.


Susan asub romaani lugema, ning romaanist saab film, ja sellest hetkest peale hägustuvad piirid reaalsuse ja fiktsiooni vahel. Filmis öistel Texase teedel sõitva perega juhtub kohutav tragöödia, pereliikmete vastu pannakse toime andestamatu kuritegu ning pereisa asub kohaliku šerifi abiga süüdlasi jälitama. (šerifi mänginud Michael Shannon nomineeriti muide parima meeskõrvalosatäitja rolli eest Oscarile)

Iga Tom Fordi film on visuaalselt vaikselt võimas - tagasihoidlikud külmad värvid, minimalistlikud stseenid, toimumispaik öö - nagu juba pealkirigi ette hoiatab - ning kolmas peategelane vaikus annavad muljele tohutult juurde.

Juba varakult saab selgeks, et romaan ise, romaanis toimuv ning kuidas see Susanit mõjutab, on väga intensiivsed emotsioonid, kuid Amy Adamsi esitus on laitmatu. Peen ahastus, mis romaani sündmuste hargnemisel tema silmisse ilmub ning väikesed reaktsioonid romaanis toimuvale absoluutsele lagunemisele on ääretult põnev jälgida.


Filmi idee ei olegi teatud narratiivi kuuluvaid sündmusi lineaarses või üleüldse tüüpilise filmina jälgitavas järjekorras näidata - filmi idee on näitada emotsionaalset kaost, mille Susan oma eksabikaasa elus põhjustas ning kuidas Edwardi täieliku abituse ning võimaliku perekonna vägivaldselt tema elust rebimine tekitas temas surmalaadseid emotsioone - vaid täieliku lootusetuse rüpest võib sündida nii brutaalne romaan kui seda on "Ööloomad".

Mäng kahe süzhee vahel, mil hakatakse näitama stseene Edwardi ja Susani kurameerimise ning abielu ajast, hapusid suhteid Susani jõukast snoobist ema ning Edwardi vahel, sellest tulenevat murenemist ning Susani 'kuritegu', sellele järgnevalt teist abielu 'sobiva' kuid väärtusetu mehega, kes teda vaid ära kasutab ning õnnetuks teeb - kuidas Susanil tuleb kogu lahkumineku valu uuesti üle elada,

ning loomulikult filmi tõsiselt hea, ootamatu lõpp, mida ma teile ei avalda, sest soovitan väga soojalt "Ööloomi" vaatama minna. Pea kaks tundi mööduvad märkamatult.


Tom Ford on visuaalse mängu ning emotsionaalse mängu meister ning "Ööloomad" sügavalt sünge kõigi inimlikkuse nõrkade, vägivaldsete ning koledate külgede võrratult esteetiline sümfoonia. Susani täiuslik välimus ning ümbrus vastanduvad nii tugevalt tema tühjale, vaikiva meeleheitega täidetud sisemaailmaga - südantlõhestav.

Soovitan väga soojalt. Väga soojalt.

Wednesday, February 8, 2017

1939. Frans Eemil Sillanpää: "Vaga viletsus. Lõpule jõudnud soome elulugu" (Hurskas Kurjuus - päättynyt suomalainen elämäkerta, 1919)

Soome kirjanik Frans Eemil Sillanpää (1888-1964) on esimene Nobeli kirjanduspreemia pälvinud soomlane. Tema tuntumad, ka eesti keelde tõlgitud romaanid on "Vaga viletsus" (1919), "Noorena uinunud" (1931, eesti keeles "Silja"), "Inimesed suveöös" (1934) ja "Inimelu võlu ja vaev" (1945).

Sillanpää pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1939.

Tema teosed käsitlevad Soome talupoegade elu, unistusi, argipäeva ja viletsust ning tähtsamaid sündmusi soome ajaloos seoses rahva mõtete ja arvamustega poliitilise arengu suhtes.


Lugesin romaani "Vaga viletsus. Lõpule jõudnud soome elulugu" (1919), mille tegevus toimub 1860ndatest 1918. aastani ning kulmineerub Soome kodusõjaga. Romaani keskmes on talupoeg Toivola Jussi, kelle eluetappidega paralleelselt käsitletakse ka samaaegseid ajaloosündmusi, mis üha enam ja enam talupoegade argielus kajastust leiavad - ning romaani lõpuosas Jussi ääretult kurva saatuse irooniliseks põhjustajaks saavad.

Romaan jalutab oma hädise protagonistiga kaasa haledast algusest kibeda lõpuni: Jussi lapsepõlvest isa karmi käe all, noorukiks kasvamisest - Jumal ega noored neiud ei rääkinud temaga ei leeris ega kõrtsis -, abielust pragmaatilistel põhjustel, elust vaesuses, olematutest suhetest lastega ning pidevast asjata üritamisest veidi paremale järjele saada.


Ei Jussi isa Penjami ega Jussi ise - ega ka Jussi naine, lapsed või ükski teine figuur romaanis pole sümpaatiat kandev - tegu on lihtsa talurahvaga, kel tuleb aastaringset olelusvõitlust loodusega pidada ja kel pole aega emotsioonideks. Vaid mõte vabadusest ja proletariaadi ülestõusust, mis hiljem kodusõjaga kulmineeruvad, levivad aina enam ja enam, kuid kui Jussi poeg talle ajalehti saatma hakkab, on mees juba vana ja hall. Ärkamine sõidab temast üle ja litsub ta sõna otseses mõttes laiaks.

Olin "Vaga viletsust" lugedes tihti kahevahel, kas keskenduda või ei - Soome "Tõde ja õigus" see romaan minu jaoks tüübina oli, sest käsitleb taluelu ning talumehe võitlust iseenda, alkoholismi, inimliku ning loodusliku vägivalla ja nälja ning viletsuse vastu, unistades aga aeg-ajalt veidi, vaid veidi paremast elust.


Juba romaani alguses tehakse väga kiiresti selgeks, et õnnelikku lõppu ega idüllilist armastuslugu tulemas ei ole ja see aitab romaani realistliku pilguga lugeda. Jussi püüdlused end harida ning teiste inimestega emotsionaalseid ühendusi luua ning nii mõistuslike kui sõpruslike püüdluste tagajärjeks on vaid pettumused iseendas ja teistes. Kuidas Jussi kohati vaid pidevas ahastuses elab kuid siiski järjekindlalt edukama elu poole püüdleb, on väga pingeline ning kurb ja Jussi saatus on ühest küljest kaasahaarav. Teisalt on Jussi vaid tuhm, isekas, rohmakas talumees, kel pole jaksu ega soovi ei enese ega oma loomade või laste eest korralikult hoolitseda ning seega on ta oma allakäigu kenasti välja teeninud.

Konfliktne mitmekihiline ebaelegantne, ebasümpaatne sest igati alla keskmise figuur on pandud teiste ebasümpaatsete või pelgalt keskmiste figuuride keskele ja sellest lähtuvalt kirjeldatud esimeses pooles pigem perelugu ning teises pooles pigem Soome lugu. Mõlemad on oma universumi-iroonia-perspektiivist üpris huvitavad, kuid oli ka piisavalt peatükke, mida ma lugeda ei viitsinud, kuna "Tõde ja õigust" ning "Näkimadalaid" omal ajal neelasin ja "Vaga viletsus" läheb täpselt selle tüübi alla.

Soome ning üldiselt ajaloo huvilistele võiks Toivola Jussi saatus aga küll huvi pakkuda - poliitiliste sündmuste kajastus lihtinimese vähemõistvast perspektiivist muude kurbade sündmuste taustal soome talupoegade viletsas argipäevas on vägagi huvitav temaatika.


Sellest hoolimata pole Sillanpää romaan minu jaoks piisavalt hea, kuna tunnen piisavalt tema liigikaaslasi eesti kirjandusest, kes teda sisult ja temaatikalt ületavad.

Wednesday, February 1, 2017

Karl Ove Knausgård: "Minu võitlus II. Armunud mees" (Min kamp 2, 2011)

Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) avaldas oma kuueosalise autobiograafilise romaani "Minu võitlus" (Min kamp) aastatel 2009-2011 ning tekitas nii - eriti - Norra kui - hiljem - Euroopa ning - viimaks - maailma meedias keeristormi. Miks? Sest Knausgård avaldab kõikvõimalikke meeldivaid, ebameeldivaid, ebaesteetilisi ning ebaeetilisi detaile nii endast kui igast endaga seotud pereliikmest, sõbrast ning armukesest.

"Minu võitluse" esimesest osast "Isa surm" oli juttu paar kuud tagasi (link) ning ootasin õhinal teise osa ilmumist eelmise aasta lõpus.

Nagu esimeses osaski alustab Knausgard teatud raami ehitamisega, jutustades - nagu pealkiri lubab - oma abielu raamist ning hüpates erinevate minevikuhetkede ja oleviku vahel, oma abielu eellugu ning sellele eelnevatest kriisidest, vahekordadest, enesetapukatsetest ning purjutamistest. Ühel hetkel, mil justkui toimuks kulminatsioon -


Lugu katkeb ning autor hakkab lugu hoopis kaugemalt hoogu võttes jutustama, jõudmata romaani lõpuski selleni, mida romaani alguses ütlema hakkas.

"Armunud mees" jutustab eelkõige Knausgårdi 20ndatest eluaastatest, tema esimesest abielust, tema kirjandusliku tegevuse algetest, tema kirjanikuelu argipäevast, raamatutest, mis teda autorina ning inimesena paeluvad, tema protsessist ning tema kirjandusfilosoofiast. Isiklikud mõtted ning vestlused paari kaaskirjanikuga, lähedasemate sõprade ning tuttavate elulood põimitakse lukku, kus põhimõtteliselt taas ei juhtugi tegelikult mitte midagi.

Ilmub Knausgårdi esimene romaan, ta pälvib sellega mõningast kuulsust ning võidab Põhjamaade kirjandusauhinna, annab paar loengut ja eostab paar last.


Kuid nendest tunduvalt argipäevastest sündmustest ehitatud kroonika vahele libiseb tohutu pagas refleksioone filosoofide, kirjanike, Skandinaavia kirjanduse, hea kirjanduse, inimliku kirjanduse, hea luule, inimliku moraali, kirjutamise võimalikkuse, kirjutamise mõtte ning kirjutamise tähtsuse kohta. Kust "Isa surm" alustas, läheb "Armunud mees" aina sügavamale ning aina huvitavamaks.


Põhipinge moodustab protagonisti sisemine konflikt hea isa olemise ning argipäevaste kohustuste täitmise, naise ja laste eest hoolisemise ja kirjutamise ning iseenda kui kirjaniku jaoks ruumi tekitamise vahel. Tema rollid, tema enese silmis poolikult täidetud, tema naise silmis viletsalt täidetud, tema sõprade silmis ei vähem kui geniaalselt ellu viidud, vahelduvad fragmentidena, narratiiv pole lineaarne, kuid katab enam-vähem teatud perioodi ning näitab lugejale taas uusi fragmente tema maailmast.

Sukeldutakse aga üha enam kirjanduslike mõtiskluste ning eksistentsialismi aspekti ning kuigi Knausgårdi ennast piinavad üha enam tema perekondlikud konfliktid ja tema roll tavaelus, normaalses perekonstruktsioonis - kirjutamine tuleb talle loomulikult ning kuigi ta enda perspektiivist vaadates oma materjaliga heitleb, ilmneb tema massiivne edukus sõprade perspektiividest - kirjutamine on tema jaoks nagu hingamine, kuid isa olemine on ülesanne, mille jaoks tuleb enim vaeva näha ning milleks protagonist tunneb end halvimalt varustatuna.


Ääretult sisukas refleksiivne autori eneseportree, põnev ning detailiderohke, nii paljude tühjadena tunduvate episoodidega, mis on lõpuks ometi vägagi tähenduslikud. Romaani konstrukt-olemus tuleb sedakord rohkem esile, kuid see annab kogumuljele vaid juurde.

"Armunud mees" on Knausgårdi esimest romaani lugenuile vaid veelgi magusam maiuspala ning uutele Knausgårdi huvilistele kindlasti tõsiselt hea kogemus.


Soovitan soojalt!

Raamatu katkendit on võimalik lugeda siin (link)

Friday, January 27, 2017

Arvamusreede, 1/17: Refleksiivselt raamatublogimisest

Tere hommikust, kallid raamatusõbrad!

Alustan sel aastal uue igakuise sarjaga "Arvamusreede". Juttu tuleb ikka kirjanduse ja blogimise teemadel ning rõõmustan teie kommentaaride ning arvamuste üle käsitletavatel teemadel.

Täna jagan oma kogemusi ning tähelepanekuid raamatublogimise tegevusest - miks, millest, kuidas ja kellele õigupoolest  raamatublogi kirjutada?

Miks raamatublogida?
Teemablogi luuakse enamasti, et aktiivse hobiga veelgi aktiivsemalt tegeleda ning selle tulemusi ka teistega jagada. Samuti on huvitav avastada, kes arvamust jagab või ei jaga. Raamatusõbrad loovad raamatublogisid, fotosõbrad fotoblogisid, reisisõbrad reisiblogisid.
Alustamine on võib-olla raske - kuidas kirjutada loetud raamatust? Millest ja kellele kirjutada? Kohe seletan allpool. Esimene samm on julgust koguda ning hea blogi nimi välja mõelda. Ja siis muudkui pihta hakata ;-)

Mina loen palju ja hea meelega ning jagan hea meelega muljeid ja vahetan raamatuid. Otsustasin 2009. aastal, kui Saksamaale kolisin ja kirjandusteaduse magistriõppesse astusin, lugemisprojekti alustada, sest siin on võimalik väga odavalt kasutatud raamatuid tellida ning neid ka raamatukogust laenutada. Siiani on ilmunud pea kolmsada postitust, neist 37 käsitlevad mulle muljet avaldanud filme. 2015 ja 2016 olid mu produktiivsemad aastad, sest töötasin aktiivselt blogi kallal ning postitasin regulaarselt, ühtegi nädalat vahele jätmata. 2015. aasta maikuus hakkasin blogipostitustele pilte lisama - usun, et see muudab lugemise mõnusamaks ning postituse "ilusamaks".

Tublid seitse aastat hiljem olen ma blogiga üpris rahul ja usun, et jätkan seda ka järgmised seitse aastat :-)


Millest kirjutada?
Eks ikka loetud raamatutest, tihti kajastatakse koolis läbivõetut, mõnikord seatakse teatud eesmärgid - Facebookis on ka näiteks olemas lugemise väljakutse grupp erinevate teemadega, mis aasta jooksul läbi võetakse, ning näiteks kirjastus "Varrak" peab igakuiset ühislugemise üritust, samuti Facebookis.

Minu eesmärk selle blogi lehtedel oli algselt läbi lugeda Le Monde'i maailmakirjanduse saja parima raamatu nimekiri ning kui olin sellega mäele saanud, alustasin Nobeli kirjanduspreemia laureaatide lugemist. Hetkel olen lugemisega jõudnud aastani 1947 - järk-järgult ilmub loetu blogis.



Kellele kirjutada?
Üldisemalt igaühele, kes raamatute vastu huvi tunneb, kuid olen ka näiteks tähele pannud, et teatud aegadel otsitakse koolikirjanduse kohta infot internetist ning on selle kaudu jõutud minu blogi lehtedele. Lihtsaim on alustada kirjutamist emotsionaalses võtmes ning üritada seejärel samm-sammult pragmaatilist-informatiivset sisu lisada.

Mingis kontekstis kirjutatakse tegelikult alati vaid iseendale - mina kirjutan neist aspektidest, mis mulle lugejana huvi pakuksid ning üritan loetud materjalile läheneda samaaegselt pragmaatilise ning emotsionaalse pilguga. Olen tudeng, teadlne, kuid ka lihtsalt raamatuhuviline ja üritan kõik nendesse rollidesse kuuluva lugeja huvid igasse postitusse paigutada.

Blogimisel lugejaskonnale on tähtis regulaarne kirjutamine. Huvi käsitletud raamatute vastu on keerulisem analüüsida: teatud klassikutest lugeda on alati põnev, uutest romaanidest on konteksti vähesuse tõttu mõnikord, kuid mitte alati keerulisem objektiivselt rääkida. Üritan oma blogis säilitada tasakaalu uuema ja vanema vahel, kuid käsitlen hetkel vaid kirjandust 20. ning 21. sajandist - ühest küljest Nobeli nimekirja mõjutuste tõttu; teisest küljest, sest vanemad klassikud said saja raamatu nimekirja kaudu juba käsitletud.



Isiklikud mõjutused
Minu jaoks isiklikult on mõnikord emotsionaalsetel põhjustel keeruline ühest blogi struktuuri järgida - mõni raamat on vaid Nobeli pälvimise tõttu nimekirjas ning väärib teatud kultuuriloolistel põhjustel mainimist; mõnel autoril on olnud huvitav elu, mille detailid tihti ära märgin; mõni romaan või figuur avaldab väga muljet ning satub sellega konkreetse blogi keskmesse.

Kirjutan küll alati lühidalt autorist, tema tuntumatest raamatutest ning seejärel teose taustast, ilmumisloost ning seejärel põhiteemadest ja sisust, kuid täiuslikku tasakaalu nende aspektide vahele ilmselt ei ole ega tule, sest raamatud on niivõrd erinevad. Kirjandusteadlasena üritan küll laskuda teatud voolude ning sündmuste ja autorite omavahelise mõjutamise konteksti, kuid kui raamat ise pole huvitav, ei anna huvitava konteksti kirjeldamine blogile eriti juurde.


Hea raamatublogi võiks minu subjektiivsest seisukohast sisaldada lühikest infot autori kohta - eluaeg, päritolu, tuntumad teosed; seejärel võiks olla lühitutvustus loetud teose kohta ning siis mõtted sisu kohta.

On piisavalt emotsionaalse lugejaaspektiga piiratud blogisid, mis annavad vaid romaani, autori, lehekülgede arvu, ning seejärel oma arvamuse romaani kohta - kuid isiklikult leian, et on tähtis tuua lugejateni kõigepealt kontekst ja faktid ning keskenduda siis sisule. Kui teose sisu on kesine ning ei paku huvi, tutvustan vähemalt kaalukat autorit ning põhjendan tema "väärtust" ning kui sisu on paeluv ja huvitav, tunnen nagunii autori ning tema tausta vastu huvi.


Oluline on üritada läheneda raamatule objektiivsest seisukohast: autori vanus, päritolu, poliitiline kuuluvus, sotsiaalne kuuluvus ning kuuluvus kirjanduslikesse ringkondadesse võib loomingut paljus mõjutada; samuti võib autori varajane looming räigelt erineda hilisest. Ühe halva kogemuse tõttu pole tarvis autorist täielikult loobuda - kuid üks ülihea romaan ei tähenda automaatselt, et teised on samuti suurepärased.


Kuidas teile tundub, kas lugemispäeviku pidamine soodustab lugemisharjumuse säilimist ja püsivust? Kas raamatublogi vorm ja sisu on sama tähtsad, kui autentse lugemiselamuse emotsionaalne kirjeldamine?

Jään huviga teie mõtteid ootama.

Järgmine arvamusreede saabub nelja nädala pärast, 24. veebruaril.

Kaunist nädalalõppu!

Wednesday, January 25, 2017

1938. Pearl S. Buck: "Naiste paviljon" (Pavilion of Women, 1946)

Ameerika kirjanik kuid suure osa oma elust Hiinas veetnud Pearl Sydenstricker Buck (1892-1973) sündis USAs, kasvas üles Hiinas, veetis oma ülikooliaja taas USAs ning naases siis Hiinasse, kus elas 1934. aastani. Sellest tulenevalt käsitlevad tema romaanid lääne-ida kultuuride põrkeid, konflikte ning võimalikku harmooniat.

Tema tuntuim romaan, Hiina talupoegade elust jutustav "Hea maa" (The Good Earth, 1931), pälvis Pulitzeri kirjanduspreemia aastal 1932 ning oli peamine põhjus tema Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks nimetamiseks.

Buck on teine naiskirjanik ning esimene USA naiskirjanik, keda Nobeli kirjanduspreemiaga pärjati. Akadeemia kiitis teda rasside ning kultuuride harmoonia poole püüdlemise ning samuti Hiina talurahva elu detailiderikka kujutamise eest. Buck pälvis Nobeli aastal 1938.

Lugesin hiljem, aastal 1946 ilmunud romaani "Naiste paviljon" (Pavilion of Women), mis räägib eelkõige kõrgest sünnist Proua Wu muredest ning argipäevast. Saanud perepeaks Härra Wu esimese naisena, peab Proua Wu nelja ühe katuse all elava põlvkonna ning kuuekümne ringi ulatuva teenijaskonna konventsioonide kohasest organiseerimisest ning majapidamise au ja korra säilitamisest selle suurpere emotsionaalsete kriiside ning hingelise tasakaalu eest hoolitsemiseni iga minuti perele pühendama, kuid õpib alles väga huvitava välise mõjuga kokkusaamise tagajärjel, mis on tõeline isetus, armastus ning sellest tulenev õnn.

Romaani konflikt algab juba esimestel lehekülgedel pärast Proua Wu neljakümnenda sünnipäeva pidustusi, mil ilmneb, et naine on otsustanud oma neljakümnendal sünnipäeval, et tema siiani talle hinge ja kehaga truudust hoidnud abikaasal on aeg temast kehaliselt lahti öelda ning konkubiin ehk siis teine, noorem abikaasa leida. Sellest hargnevad erinevad emotsionaalsed ning intellektuaalsed probleemid ja üldfilosoofilised küsimused abielu, kohustuste ning armastuse teemal - mil määral on süda ja intellekt tasakaalus, kas kahel inimesel on üleüldse võimalik armastusest abielluda (Hiinas abiellutakse sellega, kelle vanemad valivad) ning millised kohustused on ühel naisel oma mehe ning iseenda ees.

Sellele järgnevad Proua Wu poegade hingelise ning praktilise õnne otsingud ja traditsioonile ning progressiivse kohtumised tema erinevaid arvamusi kandvate järeltulijate näol. Proua Wu pojad ning nende naised on teatud armastuse aspektidena romaani lehekülgedel tematiseeritud ning Proua Wu leiab romaani käigus tee igatlaadi õnneni - teiste jaoks ning vaid viimasena enda jaoks.

Võtmerolli mängib Veneetsiast pärit vaid André nimega tuntud vaimulik, kelle Proua Wu esmalt oma kolmanda poja abielu garanteerimiseks teda õpetama palkab, kuid kes ka Proua Wud hiljem valgustab.
Põhitemaatikaks saab seejärel lääne-ida kommete põrkumine ning nende sümbioos - Proua Wu on realistlik figuur, sest elab oma kõrgete müüride piires ja peab lääne inimesi ning nende argikombeid täielikult veidraks, samuti ilmneb, et hiinlased ning "võõrad" tema silmis üldiselt segunema ei peaks ning tema oma rahvast peab ta ülejäänust kõrgemaks. Samal ajal on ta võimeline tundma tugevat armastust ja austust André ning tema altruismist ja ligimesearmastusest kantud universaalreligiooni ning hiljem samuti teatud lääne mõjude suhtes, mis hiljem tee Wu pere müüride sisse leiavad.

"Naiste paviljon" räägib eelkõige hinge ja südame tasakaalu leidmisest naisena ning oma pere ja laste eest hoolitsemise koormast ja sellega toimetulemisest, kuid nendib ka tugevalt, et avatud suhtumine teistsugususse on just see, mis hiljem täieliku rahulolu enese ja ümbritsevaga tagab.

Ühesõnaga tundub Buck olevat leidnud spirituaalsuse ja intellekti eduka kokkumängu, sest Proua Wu on väga sümpaatne figuur ning kuigi oma välises argipäevas alati konventsionaalne ning vaoshoitud nagu tõeline daam seda olema peab, jõuab ta sisemiselt hoopis teisele tasandile.

Üldises mõttes ongi põnev jääda seisukohale, et igas vaikses aasia naises peitub selline kompleksne sisemaailm ning neid läänekodanikuna kaugustest imetleda, eks?

;-)

Wednesday, January 18, 2017

Romain Gary: "Leedi L" (Lady L., 1958)

Leedus sündinud prantsuse diplomaat, rezhissör, kirjanik ning piloot Romain Gary (1914-1980) on tuntud muuseas ka kirjanikunime Émile Ajar all - ilmselt Gary tuntuim romaan "Elu alles ees" (La vie devant soi, 1975) ilmus selle pseudonüümi all ning seda tõlgiti üle 30 keelde.

Gary on ainus autor, kes pälvinud Goncourti kirjandusauhinna kahe pseudonüümiga avaldatud romaanide eest - kuna auhind antakse sarnaselt Nobelile igale kirjanikule vaid kord elus, põhjustas see tõelise skandaali.

Euroopa mastaabis lõi Gary kirjanikuna laineid 60ndatel ning 70ndatel aastatel, tänapäeval on ta kuulus Prantsusmaal, USAs tuntud ning euroopas pigem vähetuntud - oma filmide poolest.

Saksa kirjanduskriitika on Garyd kiitnud kui tõsiselt prantsusepärast autorit, keda just sellepärast lugeda tasub ning olen nendega täielikult nõus.

1958. aastal prantsuse keeles ning seejärel 1963. aastal autori enda tõlkes inglise keeles ja kaks aastat hiljem filmilinal ilmunud "Leedi L." on tõeliselt mahlakas ning põnev romaan oma elu hilissügisesse jõudnud vanadaami Leedi L.-i elust.


Romaan algab Leedi L.-i 80nda sünnipäeva pidustuste ning vägagi trafaretsete meenutustega tema noorusest. Esimesel pilgul on L. üpris tüüpiline vanaproua, kes möödunud aegade hiilgust mäletsetes veelkord elul mõtete slaidiprojektoris mööduda laseb.

Kuid kui tema eluaegne tuline austaja Sir Percy teda taaskord palub oma biograafiat kirjutada lubada, jutustab L. oma elu tõelise loo ning ilmneb, et Leedi L. pole alati niivõrd hiilgavates tingimustes ja peenetest asjadest ja inimestest ümbritsetuna maailmas ringi jalutanud.

Juba esimestel lehtedel ilmneb, et L. on vanakooli daam ja näeb oma vananemist sarmika, humoorika, Wilde-laadse pilguga (kuid ei pea end loomulikult 80-aastaselt veel sugugi vanaks - temast tunduvalt nooremat Sir Percyt aga küll. L. on lihtsalt kodus oma isiklikus päikesesüsteemis, kus Maa tema tujude kohaselt keerleb.)

Kui L. aga oma nooruspõlve seiklustest, suurest armastusest, selle nimel tehtud ohverdustest ning oma armsama ideaalide nimel ja seejärel ideaalide oma armsama nimel hülgamisest jutustab ja romaan aina põnevamaks ning sisukamaks muutudes täiesti kohutava, suurepäraselt kohutava lõpp-punktini jõuab, on lugeja temasse juba ammu kõrvuni armunud.


Lugu on täielikult prantsuse kirjanduse klisheedest imbunud - romantiline kohtumine hämaratel tänavatel, kuldsete südametega gänsterid, noored idealistlikud sotsialistid ning nende ohtlikud elud ja kuldsed südamed, isetu armastus ning sellest põhjustatud murtud südamed, kuldsete südametega rahakad aristokraadid, valmis armastama ning kuldama, kaunid linnad ning ohtlikud ettevõtmised ning röövlid, armulood ja siis taas põksuvad südamed... Lady L. on oma tüüpilisuses tõeline klassika, sest on kirjutatud täpselt selliseks ja ei ürita olla miski muu. Stiilipuhtus on hämmastav.

Tahtmata siingi sisust liialt rääkida, soovitan seda üpris tundmatut romaani mõnusaks öökapilugemiseks igale, kel tuju seiklusrikka armastusloo järele, mis mahlaselt, värvikalt, huvitavalt ja humoorikalt ning sisukalt kirjutatud.

Oui!

Lady L. leidis oma koha filmilinal läbi Peter Ustinovi visiooni ning Sophia Loreni ja Paul Newmaniga peaosades, kuid "seksikas komöödia" polnud kahjuks bestseller.

No mis seal ikka.


See-eest: lugege Garyd, ning Ajarit! ;-)