Bret Easton Ellise romaan "Ameerika Psühho" ilmus 1991. aastal paberil ja 2000. aastal filmilinal, kui Christian Bale kehastas vägagi usutavalt ärimees Patrick Batemani, kelle päevarutiin koosneb hoolikast näo- ja kehahooldusest, šoppamisest, lõunatest ja õhtusöökidest eksklusiivsetes restoranides... ja külmaverelistest mõrvadest.
Romaan oli nii Ameerikas kui teistes riikides mõnda aega keelatud, kuna on liiga vägivaldne ja jõhker - mõistan vastavate instantside ettevaatlikust väga detailselt kirjeldatud veristatud naistelaipade laiemale publikule edastamise suhtes. Aga nagu ma oma krimpsus ninaga kaasvaatajalegi seletasin - selle romaani/filmi (sest antud juhul lõid mõlemad naelapea pihta, film võibolla isegi veidi paremini, sest väga pikkade firmanimede loetelu särgi, sokkide, pesu, kingade ja ülikondade kirjeldamisel pole siiski nii hästi edastatav raamatus kui pildis) iva ei peitu mitte ühe blaseerunud ärimehe vägivaldsete impulsside detailkirjeldustes, vaid vastuses küsimusele,
miks ta seda teeb.
Kas Patrick Bateman on üleüldse Patrick Bateman ja kas kolleeg, kellele ta noa selga lõi (või kelle maha lasi, ma ei mäletagi täpselt), on tõesti just see, ei oma tähtsust, sest tänapäeva trendide ja rõivafirmade viimase rööke järgimise võidujooksus hingeldavad inimesed näevad ju tegelikult üpris ühesugused välja. Ilmselgelt põhjustab sellisele inimesele tohutuid komplekse, kui kellegi visiitkaardi font tundub olevat stiilsem või on uudsem kui selle inimese visiitkaart.
Just selline rahast küllastunud, hästiriietatud, sisutu elu viib Batemani ahastuse äärele ja tekitab temas ägedat kihku vägivallatsemiseks - enamasti toime pandud naistega, keda eelnevalt alandatakse ja pigem masturbatsioonivahendina kasutatakse: Bateman vaatab ja hellitab akti ajal vaid heakskiitvalt oma biitsepsi, mitte partnerit. See mees pole emotsioonideks võimeline - muusika, hingestatud organismi, tükeldab ta täielikult teooriaks ja faktideks, pidades oma kaaslastele enne nende kõrvaldamist sisukaid loenguid kaasaegsetest albumitest. Kas tegu on tõesti kaasasündinud - või siiski ühiskonna mõjul tekkinud haigusega?
Et tänapäeva ühiskonna patoloogiline kloonlik sundus kõiki neid uusi ja põnevaid asju tingimata omada kellegi mõistuse niivõrd äärmuslikku kohta viiks, on muidugi äärmuslik lahendus. Aga ilmselgelt on tegu valusa tõega ja seetõttu arvan, et "Ameerika psühho" on vägagi vajalik raamat meie sajandi inimesele.
Ka mina kannatan selle sunduse all, kuigi kontrollitult. Ilusate asjade
omamine parandab enestunnet, isegi kui neid ei kasutata. Oh kui paljud naised paitavad reeglipäraselt kingapaari, mida nad vaid mõned minutid oma elust reaalselt kannavad.
Krachti "Faserlandi" (1995) on heatahtlikult Ellise plagiaadiks nimetatud. Tegu on meessoost minategelasega, kes rändab mööda Saksamaad, põigates mõtetes vahepeal välismaal toimunud minevikuepisoodidesse ja peamiselt jälgib erinevaid pidusid, teeb teravmeelseid märkusi erinevate saksa linnade ja nende naiste ja meeste ning nonde riietuse kohta, proovib narkootikume ja saab ühe sõbra huku tunnistajaks.
Ka "Faserlandi" idee on näidata, kui blaseerunud ja sisutu on kogu see suur uimane pidu - mulje räigestamiseks kirjeldab ta keldris vedelevaid naisi, kel süstal jalas, ja purjus homoseksuaale, kes teda vägagi vulgaarselt võrgutada üritavad.
Ka minategelane ise on moraalselt tume kuju - küll mõtiskleb ta ikka ja jälle, kui kurb ja mõttetu selline elu küll on, ja igavleb end ühest linnast teise, ühest taksost järgmisesse, aina taksojuhtide tausta ja mõttemaailma üle spekuleerides - aga mingeid suuri muudatusi ei endas ega teistes ta ei põhjusta.
Popkirjandus 50ndatel ja 60ndatel, eesotsas USA biitnikega, oli omal ajal poliitiliselt kriitiline ja olugigi et tüüpinimesed ka pidevalt purjutasid ja mööda maad ringi rallisid, Kerouaci ja Burroughsi tegelased, kes kõike tarbivad ja üpris rahatud on, suure Gatsby värskelt pressitud ülikond on neil rebenenud ja nagu Salingeri "Kuristik rukkis" - ka nemad vedelevad kusagil, mõtiskledes elu üle järgi.
90ndate popkirjandus on erinev - poliitiliselt apaatne ja taas pressitud ülikonnas, kuid sama hüpohondriline. Popkirjanduse kutsehaigus on depressioon, 90ndatel on lisandunud buliimia - tänapäeva tabloidides täiusliku kaalunumbri (eelduslikult on see siis null - null isiksust, null ambitsioone, nullintelligents ja pulgakommipeaga keha) poole püüeldes naised on aga popkirjanduses tagaplaanile jäänud, siinne kriisiobjekt on mees. Alati räägivad mehed, huvitaval kombel nii 50ndatel-60ndatel kui ka 90ndatel.
Ellise kirjandus on niivõrd kaunis, kuna näitab mittenõrganärvilisele (nõrganärvilised,
lugege parem midagi muud), kuidas individuaalsus kaob ja kuidas ka kõige kohutavam psühholoogiliselt väärastunud appikarje (Bateman räägib kulminatsioonitelefonikõnes oma advokaadile ajude söömisest) ei tekita absoluutselt mingit emotsiooni ega vastukaja.
Selline on meie ühiskond. Vot.
"Faserland" on seedimisele veidi kergem ja sisaldab neile, kes Saksamaa sündinud ei ole, kuid rohkem kui ühes selle maa linnas aega veetnud, väga huvitavaid ja teravmeelseid märkusi ja tematiseerib veidi pehmemal viisil seda uimastatud pidutsejate kampa.
50-60ndate popkirjandus on huvitav, sest viib oma lugeja reisile läbi spontaansete seikluste, mõnikord armetuna tunduvate, kuid alati geniaalsete meeste seltsis paneb ta mõtlema selle üle, mis võiks olla tähtis ja miks ühiskonna heakskiit sellesse loendisse ei kuulu, aga toob esile oma reeglitega maailmas elamise plussid ja miinused.
90ndate popkirjandus on huvitav, sest viib oma lugeja ilusale people ilusate inimeste ja ilusate kokteiliklaasidega, aga tuletab peo viimase kolmandiku alguses meelde, et hommikul ootab pohmell. Ja tervameelsust ja intelligentsi on sellises raamatus rohkem kui arvasin.
Kahjuks pole "Faserland" eesti keelde tõlgitud, saadaval on aga Krachti järgmine poleemikat tekitanud romaan "1979", mida tasub ka lugeda. Tegu on väga ärritava teosega.
Saksamaal peetakse Krachti muide nii 90ndate popkirjanduse voolu alustajaks ("Faserland" 1995) ja lõpetajaks ("1979" ilmus 2011, hetk enne septembrikatastroofi New Yorgis).
Popkirjandus aga on miski, mis ehk tõesti nooremale lugejaskonnale rohkem huvi pakub, kuid oma sisus sugugi nii pealiskaudne ei ole, kui liigitus ütleb.
Kerouac, Burroughs, Ginsberg, Salinger ja hiljem Ellis, Hornby, Welsh, Saksamaal Kracht, Stuckrad-Barre, Sibylle Berg jne... on kõik soovituslikud, värsked, torkivad ja pinna alla jõudvad, lärmakad, omanäolised ja oma reegleid kehtestavad Autorid, suure tähega.
Seega, sukeldumine tugevalt soovituslik!
