20. Giovanni Boccaccio: Decameron

The Decameron (subtitle: Prencipe Galeotto) is a collection of 100 novellas by Italian author Giovanni Boccaccio, probably begun in 1350 and finished in 1353. It is a medieval allegorical work best known for its bawdy tales of love, appearing in all its possibilities from the erotic to the tragic. Some believe many parts of the tales are indebted to the influence of The Book of Good Love. Many notable writers such as Chaucer are said to have drawn inspiration from The Decameron.


Dekameroni tähendus tuleb kreekakeelsetest sõnadest "deka hemera" ehk kümme päeva ja kümne päeva jooksul jutustatud lood ta lugejani toob, lühikesed lood armastusest ja selle erinevatest nüanssidest, põimitud raami ajaloolises kontekstis - kümme noort põgenevad katku eest Firenze linnast ja otsustavad linna lähedal asuvas mõisas peatudes kümneks päevaks üksteisele lugusid jutustada, et oma päevi intellektuaalselt sisustada ja mitte tüli ega kire ohvriks langeda. Struktuur ja distsipliin on noortele omased - igal päeval on kuningas/kuninganna, kel õigus päevateema kindlaks määrata.
Esimesel ja üheksandal päeval lubatakse vabateemal jutustusi viljeleda, aga ülejäänud päevad tematiseeritakse.


Kerged ja lõbusad lühilood on meelelahutuslikud, kohati kergelt riivatud ja pakuvad igas vanuses lugejale mõnusat ajaviidet. Nad annavad kenasti edasi Boccaccio ajastu konteksti, muutumata sealjuures raskesti mõistetavaks või venivaks. Seega on tegemist igaühele sobiva raamatuga, või nagu Fagira Di Morti sulg kategoriseerib - laiatarbekaubaga, selle kõige positiivsemas tähenduses.

Dekameron pole aga nädalaga loetav raamat, vaid tõesti öökapikolakas, kuna sada lugu kiirelt neelata on veidi palju, isegi kümme lugu õhtuga lugedes ja end kümneks päevaks koos noortega lõkke äärde asetades. Seega pigem taustalugemine, meelelahutuslik lühihetk millegi mahukama kõrvale.

Siinjuures veel kommentaariks, et Boccaccio pühendab Dekameroni kõigile naistele, kelle aktiivset armuelu takistab isa, vend või abikaasa ja kes soovivad oma emotsioone toita. Seega, võiks öelda, naistekas? Jään äraootavale seisukohale meessoo aktiivsust kommentaariumis ärgitades.
Kerge meelelahutus ja ladusalt loetav igal juhul. Võiks tõesti igal riiulil olla.
Nõudlikumale lugejale, muide, peaks ka eesti keeles olema erineva kirjandusliku meisterlikkusega valmistet esteetilist tippnaudingut pakkuvaid versioone, tuleb otsida. Minu riiulis pesitseb hetkel saksakeelne, kodus ka eestikeelne. Ühesõnaga - tõepoolest leidub igaühele miskit sel rindel :)


Esimeseks tutvumiseks pakun siinkohal ka kaks lõiku Pasolini filmivariandist, mis üheksa jutukest kokku põimib. NSFW!

19. Ralph Ellison: Invisible Man

Invisible Man is a novel written by Ralph Ellison, and the only one that he published during his lifetime (his other novels were published posthumously). It won him the National Book Award in 1953. The novel addresses many of the social and intellectual issues facing African-Americans in the early twentieth century, including black nationalism, the relationship between black identity and Marxism, and the reformist racial policies of Booker T. Washington, as well as issues of individuality and personal identity.


Niisiis, Nähtamatu mees on alustuseks arenguromaan, mis kirjeldab mustanahalise noormehe tõusudest ja langustest ühiskonna kõrgemates ja madalamates kihtides. Ja emotsioon läheb lugedes kahtlemata kaasa, sest Ellison kirjeldab autentselt noore poisi mõttemaailma, mis maailma laiemas perspektiivis kogedes avardub, jäädes samas harivate instantside poolt seatud varjatud raamidesse. Kuna raamatu lõpuks ka need raamid ületatakse ja mees karbist välja tuleb, on sellist ülesmäge rännakut ja enamgi veel selle ränka kulminatsiooni nauditav ja paeluv jälgida.

Teiseks, ja see tasand ilmneb teadmatule lugejale üpris üllatuslikult, on tegemist mitte ainult eksistentsialistliku eneseleidmise looga, vaid on kogu protagonisti elu põimitud poliitilisse organisatsiooni ja sellest tulenevalt on poliitiline süsteem tegelikult raamatu põhiküsimus. Mustanahaliste õiguste eest võitlemine, revolutsiooni vajalikkus, süsteemi õõnestamine uue süsteemiga, inimeste kasutamine etturitena, sest eesmärk pühitseb abinõu.

Poliitiline schnick-schnack pole just tingimata minu rida, kuigi tugevad tegelased nagu Kannustaja Ras või vend Jack, kes oma ideaalidesse usuvad ja vägagi erinevate vahenditega oma ideed levitada püüavad, muidugi lugejat sütitavad. Aga jätkuv usk igasuguse fanatismi ebatervislikkusesse tekitas minus pigem "mhm, okei" reaktsiooni, mitte "oooohhhhh"-häälitsusi.

Mis minu jaoks raamatu päästis, on autori lõppsõna, kus märkamatult protagonistist autor saab ja kõik kuidagi veel isiklikumasse sfääri langeb. Sest siis jõuan ma tagasi teadmiseni, et tegu on siiski, taas, hinge anatoomiaga.

Temaatika ühiskonnast kui masinast ja indiviidist kui pisikesest kruvist selle hiiglaslikus makrosüsteemis on kahtlemata põnev ja tegelikult võib siin nii Camus "Õiglastega" paralleele tõmmata - sest revolutsioon on ju õigustatud ka inimelu hinnaga? -, samaväärselt Orwelli "1984"-ga, milleni ma küll alles tulevikus jõuab, aga mis samamoodi inimese abitust ühiskonnamasina ees demonstreerib, kuigi tunduvalt radikaalsemalt, mida ta aga tohib, sest tegu on tulevikufantaasiaga.
Asjaolu, et "Nähtamatu mehe" protagonist - kes, muide läbivalt oma nime saladuskatte all hoiab - end ühiskonnas nähtamatuks tunnistab, toob lugejani kurva tõsiasja, millele ei taheta silma vaadata. Ei algus ega lõpp pole märkimisväärselt motiveerivad või optimismi tekitavad. Seega, taaskord masendava kirjanduse vältijatele Ellisoni ei paku.

Aga tema - ma pean peategelast silmas siinkohal - hinges on midagi teistsugust, tal on juba noorena võime näha ja väljendada (ja viimane on siinkohal määrava kaaluga) asju, mida keskmine inimene küll tajub, aga et neid verbaalselt vallutada, tuleb omada haaret kahe tunnetuslikult arenenud vaimse käega.


Seega, keskendudes rohkem peategelasele kui teda ümbritsevale, oli kogemus minu jaoks midagi uut, midagi värsket ja ausat, midagi inimlikult ilusat.
Aga Ellisoni ei soovitaks ma siiski igaühele.

Robert Musil: Die Verwirrungen des Zöglings Törless

Tänu järjekordsele tihedale akadeemilisele nädalale toon täna teieni ekskursi seminariks loetud raamatust, Robert Musililt: Kasvandik Törlessi hingeheitlused. Vabandan poolte täpitähtede puudumise pärast, lisan need hiljem, kui satun vastava klaviatuuri lähedusse.


Musil kuulub 20nda sajandi põnevamate saksa keeleruumi kirjanike hulka (tegu on austria autoriga), tema sulest on tulnud romaan `Omadusteta mees`, üks 20nda sajandi tippteoseid, mitmeid lühijutte, mis on ka, muide ääretult paeluvad, "Kärbsepaber" näiteks, mis võrratult kirjeldab kärbse vägagi inimlikku heitlust surmaga. Musilil on tohutu anne täiesti triviaalseid detaile omanäoliselt kunstipäraselt käsitleda ja mõtteid hoopis uutesse rööbastesse suunata.


Törlessi hingeheitlused jutustavad noore internaatkoolis inimeseks sirguva poisi loo ja näitab lugejale, milliseks julmuseks on kiskja ehk viisakas, intelligentne noormees võimeline, kui talle seda lubatakse.
Kolmest noormehest koosnev seltskond paneb tegelikult trükimusta mitte kannatavat vägivalda toime neljanda noormehe suhtes, kelle loomus madal on ja kes seetõttu pidevalt raha laenab ja l6puks ka varastab. Seega otsustab seltskond teda karistada, alandades ja piinates nii emotsionaaselt kui fyysiliselt. Törless toimib teiste kahe illustreerija, kommentaatori ja mõistuse häälena, kuna leiab alguses, et sedalaadi vägivald liigne ja õigustamatu on. Aga äkitselt avaldab piinatud noormees talle armastust ja lubab enesega veelgi rohkem teha... Törless, pidevas dilemmas, kas siiski armastab või jälestab oma orjaliku loomusega austajat, jõuab hetkeks samale järeldusele, mille tema sõbrad kohe tegid ja õigustab oma tegusid. Tema pidev heitlus sööb teda sisemiselt, kuni internaadielu lõpuks võimatuks muutub.

Kui juba süžee midagi nii toorest ja teravat ja eemaletõukavat, ja samas tohutult paeluvat pakub, siis viis, kuidas Musil Törlessi siseelu ja välismaailma peeglit kirjeldab, on ainulaadne. Tegemist on tõelise hinge anatoomiaga, juba esimene lehekylg läheb niivõrd sygavale, et igasugsed kõrvalised tegevused seniks unustusse langevad, kuni viimane lehekülg pööratud.

Kuidas absoluutne julmus ja halastamatus võib tulla kõige õrnemast hingest, on kurioosne nähtus ja miks üks üldiselt vägagi adekvaatne ühiskonna liige salaja just nii käitub, sellest Musili raamat räägib. Kuidas enesepiinamist kellegi teise peal välja elada ja mida teeb teise inimese hinges rebimine rebija hingega... Musil on üks 20nda sajandi tippautoreid, vaieldamatult.


Superkogemus.
NB - nõrganärvilistele ei soovita.

18. Euripides: Medea

Medea is an ancient Greek tragedy written by Euripides, based upon the myth of Jason and Medea and first produced in 431 BC. The plot centers on the barbarian protagonist as she finds her position in the Greek world threatened, and the revenge she takes against her husband Jason who has betrayed her for another woman. Euripides produced the Medea along with Philoctetes, Dictys and the satyr play Theristai.


Kreeka mütoloogia on pungil armastust, reetmist, kirge, verd ja pisaraid - kogu tundemaailma ambivalents on leitav nendest vana maailma lugudest. Ja kuna kreeklased võrreldamatult kaunilt kirjutada oskavad (tõega, vaid araablastega kannatavad nad võrdlemist), meeldib mulle aeg-ajalt ja kui päevakava lubab, siis pikemaltki nende ilusate lugude maailma laskuda.


Medea illustreerib suurepäraselt väljendit hell hath no fury like a woman scorned. Medea, kes küll ise abikaasa Jasoni enesega naituma kauples, talle teeneid osutades, armastab oma abikaasat, saab aga teada, et mees soovib naituda noorema naisega, kuninga tütrega. Seletuseks parema elu võimaldamine nii Medeale kui nende kahele lapsele. Medea raev on piiritu ja lõpeb üldise allakäiguga - ta mõrvab nooriku, nooriku isa ja mõlemad oma lapsed.

Medea, kuigi väga tark naine, on keevaline barbar, mitte hoolikalt lihvitud kreeklanna, tema loomus sarnaneb seega toorele loodusjõule. Jason tema jaoks on õnn, ja kui see talle selja pöörab, ei näe ta muud teed kui selle põhjuse hävitamist. Ja täiesti mõistetav, sest kui naine on tõeliselt, tõeliselt armunud, nõuab ta süda oma ihaldusobjekti lähedust. Aga et ta ka oma lapsed selle nimel surmab - et Jasoni jälgi maailmast kustutada, sest vanas eas oli tol ajal vaja lapsi, kes sind ülal peaksid, ilma lasteta jääksid vanad inimesed kerjama muidu -, näitab, kuidas liiga emotsionaalse inimese kogu hingega armastamine võib äkitselt metamorfoosida kogu hingega vihkamiseks. Ema ehk madonna-tüüpi naine teeb kõik, et oma lapsi elus hoida. Medea-tüüpi naisel ei jagu piisavalt armastust oma lastele, kuna näeb nendes liiga suurt osa oma armastatud mehest. Loomupärane metsik emotsioon vallutab ootuspärase bioloogiliselt kodeeritud helluse. Kurioosne!


Tegu on näidendiga ja lisaks tegelastele räägib publikuga ka koor, kelle vahepalad ja kommentaarid armastuse kirjeldamiseks on võrratult imeilusad. Samuti näidendi seatud värsid, mille keeleline osavus rõõmustab igal leheküljel.
Raamatu lõppedes saan vaid ohata sügava armastuse ohtlikkuse pärast... ja otsast peale lugema hakata.


Kaunis!

"See, how strong love overwhelms us.
See, how it wounds and destroys
and yet when Aphrodite wants to soothe,
nothing cures as love cure.
So, my love, shoot me gently,
barely break my skin with your terrible arrows.

Then I'll know happiness in life.
Then Aphrodite's urgings will enflame
my heart, but love will keep me faithful, far
from the wilderness of a stranger's bed.
Then I'll know that when she chooses lovers,
it means that love will never fail."

[634–645]

17. George Eliot: Middlemarch

Middlemarch: A Study of Provincial Life is a novel by George Eliot, the pen name of Mary Anne Evans, later Marian Evans.

Subtitled "A Study of Provincial Life", the novel is set in the fictitious Midlands town of Middlemarch during the period 1830–32. It has a multiple plot with a large cast of characters, and in addition to its distinct though interlocking narratives it pursues a number of underlying themes, including the status of women, the nature of marriage, idealism and self-interest, religion and hypocrisy, political reform, and education. The pace is leisurely, the tone is mildly didactic (with an authorial voice that occasionally bursts through the narrative), and the canvas is very broad.


Kas keegi on veel Middlemarchi lugenud? Ma tahaks väga teie arvamusi siinkohal kuulda.

Nimelt, alustades asjaolust, et kirjaniku näol on tegemist naisega, on seda raamatu esimestest lehekülgedest tunda. Brontega võrreldes laskub ta küll nii meeste kui naiste siseellu, aga alati jääb pakitsema naise sulele viitav killuke. Ja kuigi kirjeldused on head ja tabavad, võiks nii mõnegi lehekülje tunduvalt lühemalt sõnastada, koguteos tervikuna on veidi väsitav.

Pikkuse vajadus on arusaadav, kuna tegemist on realismi kuuluva raamatuga ja realism teadupärast üritab kõike võimalikult täpselt kirjeldada. Lisaks viitab ka raamatu alapealkiri A Study Of Provincial Life asjaolule, et kogu olustikuga on väga põhjalikult tutvutud ja soovitakse ka, et lugeja Middlemarchi elanikkonnale sama põhjalikkusega läheneks.

Raamat tegeleb suures osas soorollide - ja abieluproblemaatikaga, räägib mehe ja naise vahelisest dünaamikast ja näitab, et abielu võib olla sama hästi kaalutletud otsus kui kire ajel sõlmitud kokkulepe.

Ja tegelikult väärivad nad ju kõik ilusat elu, aga satuvad miskipärast ikkagi allakäiguteele... sümpatiseerib mulle Dorothea saatus, kes tõesti kauni hingega naine on. Mis mujal juhtus, läks must kuidagi mööda.

Ja ma ei tahagi pikemalt midagi öelda, sest Middlemarchi elanike kurvad, kuigi huvitavad saatused mõjusid mulle pigem mitte inspireerivalt, vaid just nimelt väsitavalt. Ja sellist reaktsiooni head raamatud üldiselt ei tekita.

Aga kiitke, kui arvate teisiti.

Romeo and Juliet, Romeo ja Julia ning Romeo und Julia

Väike ekskurss veidraid emotsioone tekitava kirjanduse valdkonda. Seminarideks vajalik kirjandus röövib hetkel aja nimekirja järgimiseks, kuigi Middlemarch vaikselt edeneb.

Romeost ja Juliast, nende isikute ja kurva loo ainetel tahaksin teid mõtisklema panna täna.

Autorit ma siinkohal ei nimeta, sest kuigi meie jaoks kuulsaim variant on Shakespeare'i draama, algas Romeo ja Julia traditsioon 15ndal sajandil Itaalias ja levis sealt 16. sajandi esimeses pooles Prantsusmaale ja Hispaaniasse, jõudes sajandi keskpaigaks otsapidi Inglismaale. Esimene lugu, millest ainest võtta, ilmus 1476 ja rääkis kahest noorest, kes oma tausta tõttu koos olla ei tohtinud ja seetõttu end salaja laulatada lasid. Mariotto tapab kahevõitluses inimese ja pagendatakse seetõttu maalt. Gianozzat sunnitakse abielluma ja ta joob "unejooki", et abielu eest põgeneda. Mariotto tuleb teda küll kaasa viima, saadakse aga kätte ja karistatakse surmanuhtlusega. Gianozza läheb kloostrisse ja sureb seal peagi suure armuvalu kätte.

Perekondadevahelise vaenu motiiv lisandus pool sajandit hiljem itaallane da Porto sulest, kes kasutas nimesid Romeo Montecchi ja Julia Capelletti. Tema loos mõrvab Romeo Julia nõbu, mitte tundmatu kodaniku X. Veel 30 aastat hiljem korraldatakse armastajatele salajane kohtumine enne abielu ja lubatakse Romeol hiljem nöörredelit mööda Julia rõdule ronida. Lisame neli aastat ja prantsuse autor Boaistuau teeb Julia relvaks, mille neiu oma rinnale surub, pistoda. Kuigi valu kätte suremine on muidugi tunduvalt romantilisem, on siiski hea teada, et noor ja õrn Julia ei pea kannatama lõputut õudust, vaid valib õudse, kuid kiire lõpu.

Shakespeare kirjutab oma draama aastal 1595 ja vahetult talle eelneb Brooke'i variant, süzhee osas pranslastest eeskuju võttes, lisandub aga Julia amme detailne kirjeldus.
Ja kõik need aspektid võtab Shakespeare kokku, väljendades end aga sõnaosavamalt kui ükski autor enne teda, lisades legendaare stseeni rõduga (What light through yonder window breaks? It is the East, and Juliet is the sun!) ja keerulisemad konfliktiskeemid, kus Tybalt tapab Mercutio ja alles siis Romeo Tybalti.

Hispaanlaste Romeo-Julia-variandid (Lope de Vega, F. de Rojas), muide, lõppevad kõik õnnelikult, noorte ühise päikeseloojangusse põgenemisega.


Ühesõnaga on loo sisu ja nüansse puudutades tegemist looga, millel on oma ajalugu, kuigi Shakespeare'i lavateost võib käsitleda antud ainese kõige meisterlikuma kasutusviisina.

Mis aga sisusse puutub...
Kunagi nooremana lugesin, nagu ilmselt paljudki teist, õhinaga, kuidas noored teineteise silmadesse uppusid, närveerisin, kui nende kohtumisele takistusi seati ja kurvastasin, kui mõlemad lõpu leidsid. Praeguseks aga, lugedes mitte küünilise, vaid neutraalse pilguga, on selge, et pooled motiividest ei sobi enam tänapäeva lugeja konteksti ja panevad pigem muigama.

See, et kaks perekonda omavahel vaenutsevad ja nende lapsed selle all kannatavad, on ilmselt tüüpiline nähtus, ei mahu ju ometigi ühe linna piiridesse kaks võimukat ja jõukat klanni, kes omavahel rahus oskaksid toime tulla. Peab tekkima konflikt, nagu ka näiteks Buddenbrooks ilusti illustreeris.

Asjaolu, et Romeo Juliasse esimesest silmapilgust armub, on romantiline, aga tuleb arvesse võtta, et Capuleide vastuvõtule minnes veritses noormehe süda veel endise austatu, Rosalinde nimel. Näeb ta aga kaunist Juliat, paranevad vana armu haavad koheselt.

Noorik laseb end kahe-kolme lausega võluda ja juba kohtuvadki noorte huuled... lausa imestusväärne, et keegi pole Tartu Zavoodi-tudengiromanssi kirjutanud sama ainest kasutades!
Tulitavate hingedega lahkuvad 13-aastane Julia (kes, olgu, olgu, saab kahe nädala pärast juba 14 ja on seega täisväärtuslik naine - täisväärtuslik inimene selle aja kontekstis mitte, selle auga võisid end vaid mehed ehtida) ja Romeo teineteisest, Romeo hiilib aga pärast vastuvõttu neiu rõdu alla ja noored lepivad kokku laulatuse järgmisel päeval. Aga mis on üks salajane laulatus selle aja kontekstis muud kui vaimuliku õnnistus ja... pulmaöö?

Et noored kogu näidendi kestvuse ehk viis päeva teineteise nimel elavad on ilus ja romantiline, et nad teineteist kaotades elu elamisväärseks ei pea, on ka kaunis ja asjaolu, et noorte inimeste õiged teod vanadele jäärapeadele aru pähe panevad, teeb konteksti muidugi ajatuks. Aga ma ei imesta, et Romeo ja Julia minu 100 parima raamatu nimekirjas ei ole, sest nii ilus ja empaatiat tekitav kui tahes, jääb ta mõtlevale lugejale siiski paari vaksa võrra naiivseks.

Kuna tegemist on näidendiga ja näidend eriti sõnaosavusele ja dramaatilisusele rõhub, tuleb muidugi tunnustada Shakespeare'i meisterlikkust ja ahhetada Romeo ja Julia kordumatute sõnakombinatsioonide pärlikee hiilguse ees.

Aga Romeo ja Julia jääb nüüd minu jaoks minevikku.