Medea is an ancient Greek tragedy written by Euripides, based upon the myth of Jason and Medea and first produced in 431 BC. The plot centers on the barbarian protagonist as she finds her position in the Greek world threatened, and the revenge she takes against her husband Jason who has betrayed her for another woman. Euripides produced the Medea along with Philoctetes, Dictys and the satyr play Theristai.
Kreeka mütoloogia on pungil armastust, reetmist, kirge, verd ja pisaraid - kogu tundemaailma ambivalents on leitav nendest vana maailma lugudest. Ja kuna kreeklased võrreldamatult kaunilt kirjutada oskavad (tõega, vaid araablastega kannatavad nad võrdlemist), meeldib mulle aeg-ajalt ja kui päevakava lubab, siis pikemaltki nende ilusate lugude maailma laskuda.
Medea illustreerib suurepäraselt väljendit hell hath no fury like a woman scorned. Medea, kes küll ise abikaasa Jasoni enesega naituma kauples, talle teeneid osutades, armastab oma abikaasat, saab aga teada, et mees soovib naituda noorema naisega, kuninga tütrega. Seletuseks parema elu võimaldamine nii Medeale kui nende kahele lapsele. Medea raev on piiritu ja lõpeb üldise allakäiguga - ta mõrvab nooriku, nooriku isa ja mõlemad oma lapsed.
Medea, kuigi väga tark naine, on keevaline barbar, mitte hoolikalt lihvitud kreeklanna, tema loomus sarnaneb seega toorele loodusjõule. Jason tema jaoks on õnn, ja kui see talle selja pöörab, ei näe ta muud teed kui selle põhjuse hävitamist. Ja täiesti mõistetav, sest kui naine on tõeliselt, tõeliselt armunud, nõuab ta süda oma ihaldusobjekti lähedust. Aga et ta ka oma lapsed selle nimel surmab - et Jasoni jälgi maailmast kustutada, sest vanas eas oli tol ajal vaja lapsi, kes sind ülal peaksid, ilma lasteta jääksid vanad inimesed kerjama muidu -, näitab, kuidas liiga emotsionaalse inimese kogu hingega armastamine võib äkitselt metamorfoosida kogu hingega vihkamiseks. Ema ehk madonna-tüüpi naine teeb kõik, et oma lapsi elus hoida. Medea-tüüpi naisel ei jagu piisavalt armastust oma lastele, kuna näeb nendes liiga suurt osa oma armastatud mehest. Loomupärane metsik emotsioon vallutab ootuspärase bioloogiliselt kodeeritud helluse. Kurioosne!
Tegu on näidendiga ja lisaks tegelastele räägib publikuga ka koor, kelle vahepalad ja kommentaarid armastuse kirjeldamiseks on võrratult imeilusad. Samuti näidendi seatud värsid, mille keeleline osavus rõõmustab igal leheküljel.
Raamatu lõppedes saan vaid ohata sügava armastuse ohtlikkuse pärast... ja otsast peale lugema hakata.
Kaunis!
Kreeka mütoloogia on pungil armastust, reetmist, kirge, verd ja pisaraid - kogu tundemaailma ambivalents on leitav nendest vana maailma lugudest. Ja kuna kreeklased võrreldamatult kaunilt kirjutada oskavad (tõega, vaid araablastega kannatavad nad võrdlemist), meeldib mulle aeg-ajalt ja kui päevakava lubab, siis pikemaltki nende ilusate lugude maailma laskuda.
Medea illustreerib suurepäraselt väljendit hell hath no fury like a woman scorned. Medea, kes küll ise abikaasa Jasoni enesega naituma kauples, talle teeneid osutades, armastab oma abikaasat, saab aga teada, et mees soovib naituda noorema naisega, kuninga tütrega. Seletuseks parema elu võimaldamine nii Medeale kui nende kahele lapsele. Medea raev on piiritu ja lõpeb üldise allakäiguga - ta mõrvab nooriku, nooriku isa ja mõlemad oma lapsed.
Medea, kuigi väga tark naine, on keevaline barbar, mitte hoolikalt lihvitud kreeklanna, tema loomus sarnaneb seega toorele loodusjõule. Jason tema jaoks on õnn, ja kui see talle selja pöörab, ei näe ta muud teed kui selle põhjuse hävitamist. Ja täiesti mõistetav, sest kui naine on tõeliselt, tõeliselt armunud, nõuab ta süda oma ihaldusobjekti lähedust. Aga et ta ka oma lapsed selle nimel surmab - et Jasoni jälgi maailmast kustutada, sest vanas eas oli tol ajal vaja lapsi, kes sind ülal peaksid, ilma lasteta jääksid vanad inimesed kerjama muidu -, näitab, kuidas liiga emotsionaalse inimese kogu hingega armastamine võib äkitselt metamorfoosida kogu hingega vihkamiseks. Ema ehk madonna-tüüpi naine teeb kõik, et oma lapsi elus hoida. Medea-tüüpi naisel ei jagu piisavalt armastust oma lastele, kuna näeb nendes liiga suurt osa oma armastatud mehest. Loomupärane metsik emotsioon vallutab ootuspärase bioloogiliselt kodeeritud helluse. Kurioosne!
Tegu on näidendiga ja lisaks tegelastele räägib publikuga ka koor, kelle vahepalad ja kommentaarid armastuse kirjeldamiseks on võrratult imeilusad. Samuti näidendi seatud värsid, mille keeleline osavus rõõmustab igal leheküljel.
Raamatu lõppedes saan vaid ohata sügava armastuse ohtlikkuse pärast... ja otsast peale lugema hakata.
Kaunis!
"See, how strong love overwhelms us.
See, how it wounds and destroys
and yet when Aphrodite wants to soothe,
nothing cures as love cure.
So, my love, shoot me gently,
barely break my skin with your terrible arrows.
Then I'll know happiness in life.
Then Aphrodite's urgings will enflame
my heart, but love will keep me faithful, far
from the wilderness of a stranger's bed.
Then I'll know that when she chooses lovers,
it means that love will never fail."
See, how it wounds and destroys
and yet when Aphrodite wants to soothe,
nothing cures as love cure.
So, my love, shoot me gently,
barely break my skin with your terrible arrows.
Then I'll know happiness in life.
Then Aphrodite's urgings will enflame
my heart, but love will keep me faithful, far
from the wilderness of a stranger's bed.
Then I'll know that when she chooses lovers,
it means that love will never fail."
[634–645]
No comments:
Post a Comment