19. Ralph Ellison: Invisible Man

Invisible Man is a novel written by Ralph Ellison, and the only one that he published during his lifetime (his other novels were published posthumously). It won him the National Book Award in 1953. The novel addresses many of the social and intellectual issues facing African-Americans in the early twentieth century, including black nationalism, the relationship between black identity and Marxism, and the reformist racial policies of Booker T. Washington, as well as issues of individuality and personal identity.


Niisiis, Nähtamatu mees on alustuseks arenguromaan, mis kirjeldab mustanahalise noormehe tõusudest ja langustest ühiskonna kõrgemates ja madalamates kihtides. Ja emotsioon läheb lugedes kahtlemata kaasa, sest Ellison kirjeldab autentselt noore poisi mõttemaailma, mis maailma laiemas perspektiivis kogedes avardub, jäädes samas harivate instantside poolt seatud varjatud raamidesse. Kuna raamatu lõpuks ka need raamid ületatakse ja mees karbist välja tuleb, on sellist ülesmäge rännakut ja enamgi veel selle ränka kulminatsiooni nauditav ja paeluv jälgida.

Teiseks, ja see tasand ilmneb teadmatule lugejale üpris üllatuslikult, on tegemist mitte ainult eksistentsialistliku eneseleidmise looga, vaid on kogu protagonisti elu põimitud poliitilisse organisatsiooni ja sellest tulenevalt on poliitiline süsteem tegelikult raamatu põhiküsimus. Mustanahaliste õiguste eest võitlemine, revolutsiooni vajalikkus, süsteemi õõnestamine uue süsteemiga, inimeste kasutamine etturitena, sest eesmärk pühitseb abinõu.

Poliitiline schnick-schnack pole just tingimata minu rida, kuigi tugevad tegelased nagu Kannustaja Ras või vend Jack, kes oma ideaalidesse usuvad ja vägagi erinevate vahenditega oma ideed levitada püüavad, muidugi lugejat sütitavad. Aga jätkuv usk igasuguse fanatismi ebatervislikkusesse tekitas minus pigem "mhm, okei" reaktsiooni, mitte "oooohhhhh"-häälitsusi.

Mis minu jaoks raamatu päästis, on autori lõppsõna, kus märkamatult protagonistist autor saab ja kõik kuidagi veel isiklikumasse sfääri langeb. Sest siis jõuan ma tagasi teadmiseni, et tegu on siiski, taas, hinge anatoomiaga.

Temaatika ühiskonnast kui masinast ja indiviidist kui pisikesest kruvist selle hiiglaslikus makrosüsteemis on kahtlemata põnev ja tegelikult võib siin nii Camus "Õiglastega" paralleele tõmmata - sest revolutsioon on ju õigustatud ka inimelu hinnaga? -, samaväärselt Orwelli "1984"-ga, milleni ma küll alles tulevikus jõuab, aga mis samamoodi inimese abitust ühiskonnamasina ees demonstreerib, kuigi tunduvalt radikaalsemalt, mida ta aga tohib, sest tegu on tulevikufantaasiaga.
Asjaolu, et "Nähtamatu mehe" protagonist - kes, muide läbivalt oma nime saladuskatte all hoiab - end ühiskonnas nähtamatuks tunnistab, toob lugejani kurva tõsiasja, millele ei taheta silma vaadata. Ei algus ega lõpp pole märkimisväärselt motiveerivad või optimismi tekitavad. Seega, taaskord masendava kirjanduse vältijatele Ellisoni ei paku.

Aga tema - ma pean peategelast silmas siinkohal - hinges on midagi teistsugust, tal on juba noorena võime näha ja väljendada (ja viimane on siinkohal määrava kaaluga) asju, mida keskmine inimene küll tajub, aga et neid verbaalselt vallutada, tuleb omada haaret kahe tunnetuslikult arenenud vaimse käega.


Seega, keskendudes rohkem peategelasele kui teda ümbritsevale, oli kogemus minu jaoks midagi uut, midagi värsket ja ausat, midagi inimlikult ilusat.
Aga Ellisoni ei soovitaks ma siiski igaühele.