17. George Eliot: Middlemarch

Middlemarch: A Study of Provincial Life is a novel by George Eliot, the pen name of Mary Anne Evans, later Marian Evans.

Subtitled "A Study of Provincial Life", the novel is set in the fictitious Midlands town of Middlemarch during the period 1830–32. It has a multiple plot with a large cast of characters, and in addition to its distinct though interlocking narratives it pursues a number of underlying themes, including the status of women, the nature of marriage, idealism and self-interest, religion and hypocrisy, political reform, and education. The pace is leisurely, the tone is mildly didactic (with an authorial voice that occasionally bursts through the narrative), and the canvas is very broad.


Kas keegi on veel Middlemarchi lugenud? Ma tahaks väga teie arvamusi siinkohal kuulda.

Nimelt, alustades asjaolust, et kirjaniku näol on tegemist naisega, on seda raamatu esimestest lehekülgedest tunda. Brontega võrreldes laskub ta küll nii meeste kui naiste siseellu, aga alati jääb pakitsema naise sulele viitav killuke. Ja kuigi kirjeldused on head ja tabavad, võiks nii mõnegi lehekülje tunduvalt lühemalt sõnastada, koguteos tervikuna on veidi väsitav.

Pikkuse vajadus on arusaadav, kuna tegemist on realismi kuuluva raamatuga ja realism teadupärast üritab kõike võimalikult täpselt kirjeldada. Lisaks viitab ka raamatu alapealkiri A Study Of Provincial Life asjaolule, et kogu olustikuga on väga põhjalikult tutvutud ja soovitakse ka, et lugeja Middlemarchi elanikkonnale sama põhjalikkusega läheneks.

Raamat tegeleb suures osas soorollide - ja abieluproblemaatikaga, räägib mehe ja naise vahelisest dünaamikast ja näitab, et abielu võib olla sama hästi kaalutletud otsus kui kire ajel sõlmitud kokkulepe.

Ja tegelikult väärivad nad ju kõik ilusat elu, aga satuvad miskipärast ikkagi allakäiguteele... sümpatiseerib mulle Dorothea saatus, kes tõesti kauni hingega naine on. Mis mujal juhtus, läks must kuidagi mööda.

Ja ma ei tahagi pikemalt midagi öelda, sest Middlemarchi elanike kurvad, kuigi huvitavad saatused mõjusid mulle pigem mitte inspireerivalt, vaid just nimelt väsitavalt. Ja sellist reaktsiooni head raamatud üldiselt ei tekita.

Aga kiitke, kui arvate teisiti.