Väike ekskurss veidraid emotsioone tekitava kirjanduse valdkonda. Seminarideks vajalik kirjandus röövib hetkel aja nimekirja järgimiseks, kuigi Middlemarch vaikselt edeneb.
Romeost ja Juliast, nende isikute ja kurva loo ainetel tahaksin teid mõtisklema panna täna.
Autorit ma siinkohal ei nimeta, sest kuigi meie jaoks kuulsaim variant on Shakespeare'i draama, algas Romeo ja Julia traditsioon 15ndal sajandil Itaalias ja levis sealt 16. sajandi esimeses pooles Prantsusmaale ja Hispaaniasse, jõudes sajandi keskpaigaks otsapidi Inglismaale. Esimene lugu, millest ainest võtta, ilmus 1476 ja rääkis kahest noorest, kes oma tausta tõttu koos olla ei tohtinud ja seetõttu end salaja laulatada lasid. Mariotto tapab kahevõitluses inimese ja pagendatakse seetõttu maalt. Gianozzat sunnitakse abielluma ja ta joob "unejooki", et abielu eest põgeneda. Mariotto tuleb teda küll kaasa viima, saadakse aga kätte ja karistatakse surmanuhtlusega. Gianozza läheb kloostrisse ja sureb seal peagi suure armuvalu kätte.
Perekondadevahelise vaenu motiiv lisandus pool sajandit hiljem itaallane da Porto sulest, kes kasutas nimesid Romeo Montecchi ja Julia Capelletti. Tema loos mõrvab Romeo Julia nõbu, mitte tundmatu kodaniku X. Veel 30 aastat hiljem korraldatakse armastajatele salajane kohtumine enne abielu ja lubatakse Romeol hiljem nöörredelit mööda Julia rõdule ronida. Lisame neli aastat ja prantsuse autor Boaistuau teeb Julia relvaks, mille neiu oma rinnale surub, pistoda. Kuigi valu kätte suremine on muidugi tunduvalt romantilisem, on siiski hea teada, et noor ja õrn Julia ei pea kannatama lõputut õudust, vaid valib õudse, kuid kiire lõpu.
Shakespeare kirjutab oma draama aastal 1595 ja vahetult talle eelneb Brooke'i variant, süzhee osas pranslastest eeskuju võttes, lisandub aga Julia amme detailne kirjeldus.
Ja kõik need aspektid võtab Shakespeare kokku, väljendades end aga sõnaosavamalt kui ükski autor enne teda, lisades legendaare stseeni rõduga (What light through yonder window breaks? It is the East, and Juliet is the sun!) ja keerulisemad konfliktiskeemid, kus Tybalt tapab Mercutio ja alles siis Romeo Tybalti.
Hispaanlaste Romeo-Julia-variandid (Lope de Vega, F. de Rojas), muide, lõppevad kõik õnnelikult, noorte ühise päikeseloojangusse põgenemisega.
Ühesõnaga on loo sisu ja nüansse puudutades tegemist looga, millel on oma ajalugu, kuigi Shakespeare'i lavateost võib käsitleda antud ainese kõige meisterlikuma kasutusviisina.
Mis aga sisusse puutub...
Kunagi nooremana lugesin, nagu ilmselt paljudki teist, õhinaga, kuidas noored teineteise silmadesse uppusid, närveerisin, kui nende kohtumisele takistusi seati ja kurvastasin, kui mõlemad lõpu leidsid. Praeguseks aga, lugedes mitte küünilise, vaid neutraalse pilguga, on selge, et pooled motiividest ei sobi enam tänapäeva lugeja konteksti ja panevad pigem muigama.
See, et kaks perekonda omavahel vaenutsevad ja nende lapsed selle all kannatavad, on ilmselt tüüpiline nähtus, ei mahu ju ometigi ühe linna piiridesse kaks võimukat ja jõukat klanni, kes omavahel rahus oskaksid toime tulla. Peab tekkima konflikt, nagu ka näiteks Buddenbrooks ilusti illustreeris.
Asjaolu, et Romeo Juliasse esimesest silmapilgust armub, on romantiline, aga tuleb arvesse võtta, et Capuleide vastuvõtule minnes veritses noormehe süda veel endise austatu, Rosalinde nimel. Näeb ta aga kaunist Juliat, paranevad vana armu haavad koheselt.
Noorik laseb end kahe-kolme lausega võluda ja juba kohtuvadki noorte huuled... lausa imestusväärne, et keegi pole Tartu Zavoodi-tudengiromanssi kirjutanud sama ainest kasutades!
Tulitavate hingedega lahkuvad 13-aastane Julia (kes, olgu, olgu, saab kahe nädala pärast juba 14 ja on seega täisväärtuslik naine - täisväärtuslik inimene selle aja kontekstis mitte, selle auga võisid end vaid mehed ehtida) ja Romeo teineteisest, Romeo hiilib aga pärast vastuvõttu neiu rõdu alla ja noored lepivad kokku laulatuse järgmisel päeval. Aga mis on üks salajane laulatus selle aja kontekstis muud kui vaimuliku õnnistus ja... pulmaöö?
Et noored kogu näidendi kestvuse ehk viis päeva teineteise nimel elavad on ilus ja romantiline, et nad teineteist kaotades elu elamisväärseks ei pea, on ka kaunis ja asjaolu, et noorte inimeste õiged teod vanadele jäärapeadele aru pähe panevad, teeb konteksti muidugi ajatuks. Aga ma ei imesta, et Romeo ja Julia minu 100 parima raamatu nimekirjas ei ole, sest nii ilus ja empaatiat tekitav kui tahes, jääb ta mõtlevale lugejale siiski paari vaksa võrra naiivseks.
Kuna tegemist on näidendiga ja näidend eriti sõnaosavusele ja dramaatilisusele rõhub, tuleb muidugi tunnustada Shakespeare'i meisterlikkust ja ahhetada Romeo ja Julia kordumatute sõnakombinatsioonide pärlikee hiilguse ees.
Aga Romeo ja Julia jääb nüüd minu jaoks minevikku.
Romeost ja Juliast, nende isikute ja kurva loo ainetel tahaksin teid mõtisklema panna täna.
Autorit ma siinkohal ei nimeta, sest kuigi meie jaoks kuulsaim variant on Shakespeare'i draama, algas Romeo ja Julia traditsioon 15ndal sajandil Itaalias ja levis sealt 16. sajandi esimeses pooles Prantsusmaale ja Hispaaniasse, jõudes sajandi keskpaigaks otsapidi Inglismaale. Esimene lugu, millest ainest võtta, ilmus 1476 ja rääkis kahest noorest, kes oma tausta tõttu koos olla ei tohtinud ja seetõttu end salaja laulatada lasid. Mariotto tapab kahevõitluses inimese ja pagendatakse seetõttu maalt. Gianozzat sunnitakse abielluma ja ta joob "unejooki", et abielu eest põgeneda. Mariotto tuleb teda küll kaasa viima, saadakse aga kätte ja karistatakse surmanuhtlusega. Gianozza läheb kloostrisse ja sureb seal peagi suure armuvalu kätte.
Perekondadevahelise vaenu motiiv lisandus pool sajandit hiljem itaallane da Porto sulest, kes kasutas nimesid Romeo Montecchi ja Julia Capelletti. Tema loos mõrvab Romeo Julia nõbu, mitte tundmatu kodaniku X. Veel 30 aastat hiljem korraldatakse armastajatele salajane kohtumine enne abielu ja lubatakse Romeol hiljem nöörredelit mööda Julia rõdule ronida. Lisame neli aastat ja prantsuse autor Boaistuau teeb Julia relvaks, mille neiu oma rinnale surub, pistoda. Kuigi valu kätte suremine on muidugi tunduvalt romantilisem, on siiski hea teada, et noor ja õrn Julia ei pea kannatama lõputut õudust, vaid valib õudse, kuid kiire lõpu.
Shakespeare kirjutab oma draama aastal 1595 ja vahetult talle eelneb Brooke'i variant, süzhee osas pranslastest eeskuju võttes, lisandub aga Julia amme detailne kirjeldus.
Ja kõik need aspektid võtab Shakespeare kokku, väljendades end aga sõnaosavamalt kui ükski autor enne teda, lisades legendaare stseeni rõduga (What light through yonder window breaks? It is the East, and Juliet is the sun!) ja keerulisemad konfliktiskeemid, kus Tybalt tapab Mercutio ja alles siis Romeo Tybalti.
Hispaanlaste Romeo-Julia-variandid (Lope de Vega, F. de Rojas), muide, lõppevad kõik õnnelikult, noorte ühise päikeseloojangusse põgenemisega.
Ühesõnaga on loo sisu ja nüansse puudutades tegemist looga, millel on oma ajalugu, kuigi Shakespeare'i lavateost võib käsitleda antud ainese kõige meisterlikuma kasutusviisina.
Mis aga sisusse puutub...
Kunagi nooremana lugesin, nagu ilmselt paljudki teist, õhinaga, kuidas noored teineteise silmadesse uppusid, närveerisin, kui nende kohtumisele takistusi seati ja kurvastasin, kui mõlemad lõpu leidsid. Praeguseks aga, lugedes mitte küünilise, vaid neutraalse pilguga, on selge, et pooled motiividest ei sobi enam tänapäeva lugeja konteksti ja panevad pigem muigama.
See, et kaks perekonda omavahel vaenutsevad ja nende lapsed selle all kannatavad, on ilmselt tüüpiline nähtus, ei mahu ju ometigi ühe linna piiridesse kaks võimukat ja jõukat klanni, kes omavahel rahus oskaksid toime tulla. Peab tekkima konflikt, nagu ka näiteks Buddenbrooks ilusti illustreeris.
Asjaolu, et Romeo Juliasse esimesest silmapilgust armub, on romantiline, aga tuleb arvesse võtta, et Capuleide vastuvõtule minnes veritses noormehe süda veel endise austatu, Rosalinde nimel. Näeb ta aga kaunist Juliat, paranevad vana armu haavad koheselt.
Noorik laseb end kahe-kolme lausega võluda ja juba kohtuvadki noorte huuled... lausa imestusväärne, et keegi pole Tartu Zavoodi-tudengiromanssi kirjutanud sama ainest kasutades!
Tulitavate hingedega lahkuvad 13-aastane Julia (kes, olgu, olgu, saab kahe nädala pärast juba 14 ja on seega täisväärtuslik naine - täisväärtuslik inimene selle aja kontekstis mitte, selle auga võisid end vaid mehed ehtida) ja Romeo teineteisest, Romeo hiilib aga pärast vastuvõttu neiu rõdu alla ja noored lepivad kokku laulatuse järgmisel päeval. Aga mis on üks salajane laulatus selle aja kontekstis muud kui vaimuliku õnnistus ja... pulmaöö?
Et noored kogu näidendi kestvuse ehk viis päeva teineteise nimel elavad on ilus ja romantiline, et nad teineteist kaotades elu elamisväärseks ei pea, on ka kaunis ja asjaolu, et noorte inimeste õiged teod vanadele jäärapeadele aru pähe panevad, teeb konteksti muidugi ajatuks. Aga ma ei imesta, et Romeo ja Julia minu 100 parima raamatu nimekirjas ei ole, sest nii ilus ja empaatiat tekitav kui tahes, jääb ta mõtlevale lugejale siiski paari vaksa võrra naiivseks.
Kuna tegemist on näidendiga ja näidend eriti sõnaosavusele ja dramaatilisusele rõhub, tuleb muidugi tunnustada Shakespeare'i meisterlikkust ja ahhetada Romeo ja Julia kordumatute sõnakombinatsioonide pärlikee hiilguse ees.
Aga Romeo ja Julia jääb nüüd minu jaoks minevikku.
No comments:
Post a Comment