91.-92. Mahabharata ja Ramayana

Võimsad india eeposed ning india kirjanduse alustalad "Ramayana" ning "Mahabharata" kuuluvad itihāsa kategooriasse, mis tähendab, et nad kirjeldavad ajalugu ehk tõestisündinut. Nagu eepostele kohane, kirjeldavad nad väga pika aja jooksul toimuvaid kangelaste seiklusi ning selle taustal oma kultuuriruumi traditsioone ja ajalugu.

Mahabharata on arvatavasti valmis kirjutatud 4. sajandil eKr, kuid fragmendid pärinevad osaliselt veel 8. ja 9. sajandist eKr. Tegu on teadaolevalt pikima eeposega: Mahabharata on umbes kümme korda nii pikk kui "Ilias" ja "Odüsseia" kokkupanduna.

Eepos räägib põhiliselt Kurukshetra lahingust ning Kaurava ja Pandava printside saatustest kuid kuulub nagu Ramayanagi religioonifilosoofilisse raudvarassel, kuna kirjeldab nelja elu eesmärki (purushtra) ning arutleb, kuidas õigesti elada.

Ramayana lühendatud versiooniks nimetatud justustus Damayantist kuulub Mahabharatasse, kuid on interpreteeritav ka iseseisva eepose osana.

Legendi kohaselt on Mahabharata kirjutatud jumal Ganesha poolt, Vyasa dikteerimisest. Jutustuse sees on leida mitu tasandit, kuna erinevad figuurid jutustavad sama materjali järgmistele figuuridele. Selline raamraamraamjutustuse struktuur on India kirjanduses väga populaarne. (Nüüd ma mõistan Salman Rushdiet ehk paremini . . . )

Kuna Mahabharata on oma ehituselt raamat raamatus ja järgmine raamat raamatus, on teda kogu mahus raske lugeda ja mõista, kuid india kultuuri huvilistele soovitaksin näiteks Bhagavadgitat lugeda ja huvi korral Mahabharatasse aega investeerida.


Ramayana valmis 5./4. sajandil eKr, hiljem olevat aga lisatud fragmente ja toimetusi, hilisemad lausa 2. sajandil pKr.

Ramayana on nö. filosoofiline koguteos, käsitledes kõiki tähtsaid hinduismi teemasid, samuti lähtudes küsimusest: kuidas õigesti elada, keskendudes aga konkreetsetele inimsuhetele, nt. kuidas olla ideaalne vend, abikaasa, teener, kuningas, tütar jne. Kokkuvõttes aga on teemaks moraal ja eetika ning dharma kontsept ehk kosmilise korra ja sellest lähtuvalt "õige" eluviisi keskseid maksiime.

"Ramayana" tähendab "Rama reisi", eepos kirjeldab Vishnu kehastuse Rama lugu. Rama abikaasa Sita röövitakse kuningas Ravana poolt ning Rama seiklused armastatu tagasivõitmisel täidavad eepose.

Ramayana on samuti pikk ja keeruliselt kirjutatud, kuid sedakorda on tegu seiklusliku jutustusega, kus umbes nagu "Gilgameshi" lugedes ilmneb traditsiooniline ettekujutus sellest, milline peaks olema täiuslik naine ning mees, kuidas nende suhted võiksid kulgeda ning kuidas on nende suhe jumalate, religiooni, elu, surma ning hinge ja armastusega.

Lisaks sellele on Ramayana põnev.


Tekste saab internetis inglise keeles lugeda siit:

Valmiki Ramayana
The Mahabharata

Bret Easton Ellis: Less Than Zero

Bret Easton Ellis on tuntud "Ameerika Psühho" autori ja rikaste ning edukate kultuuri ning inimese väärtusetuseks muutumise ning brändidesse ning siltidesse uppumise jälgija ning väga brutaalsel kombel üleliigsest heaolust tingitud tundelisuse puudumise dokumenteerija.

Ellise debüütromaan "Less Than Zero" ("Vähem kui null", 1985) on kirjutet' autori ülikooliaastatel ning jälgib noore Clay elu endasarnaste rikaste vanemate laste igavlevates narkootikumidest uimastatud apaatsetes seksuaalselt ning moraalselt äärmuslikes eludes.

Lühike romaan räägib ajast, mil Clay ülikoolist tagasi koju tuleb ning neli kuud sõpru ning oma võib-olla tüdrukut Claire'i taas kohtab. Clay jälgib ning kirjeldab enda ja sõprade argipäeva, pidusid kus käiakse, autosid, millega sõidetakse ja teemasid, millest räägitakse.

Jäädes oma kirjeldustes asiseks ning sama apaatseks ja tundetuks kui tema ümbruski, ilmneb sellessamas nappuses ometi väga selgelt, kuidas kõigil neil puudub siht, puudub hingestatud tundeelu ja puudub ühendus maailmaga - narkootikumidega päevast päeva ja peolt peole, sest tegelikult polegi tähtis, kes kellega magas või kes kellega tülitses või kes kellele jalaga näkku lõi. Romaan kulmineerub samuti väga napilt, kuid väga brutaalselt kirjeldatud vägistamisstseeniga, mis keha ning inimese tähtsustetusest veendunud noored ja nende troostitu maailma ning ekstreemide vajaduse väga selges ja koledas valguses nähtavale toob.

Autori stiil on sama apaatne, tundetu, lineraarne, monotoonne ning jälgiv, ei iial analüüsiv ega tundev - ja samal ajal ilmneb selles lihtuses väga palju toorust ja traagikat, umbes neljas-viies romaani peidetud lauses, mis kommunikatsioonitusest tingitud sügavat valu kirjeldavad, mida kõik figuurid erinevate narkootikumidega ja käitumismallidega peita üritavad.

Soovitan väga soojalt.


Muide ilmus 2010 Elliselt uus romaan  “Keiserlikud magamistoad” (Imperial Bedrooms), mis jätkab Clay lugu. Hangin kindlasti.

90. Shikibu Murasaki: The Tale of Genji Genji

Eksootilisi kultuuriruume avav kirjandus on minu jaoks alati huvitav olnud, sest ajaliselt ja ruumiliselt kaugeid maailmu tunnetada on kõige lihtsam läbi raamatute reisides.

"Lugu Genjist" või "Prints Genji lugu" (Genji Monogatari) kuulub jaapani kirjanduse raudvarasse. Kuueosaline romaan on kirjutatud õuedaam Murasaki Shikibu poolt ja valmis ilmselt 11. sajandi esimeses pooles. "Genjile" kuulub maailma esimese psühholoogilise romaani ning arenguromaani tiitel. Raamat kirjeldab toimumisi Heiani perioodi õukonnas ning õukonnategelaste erootilisi ning südameseiklusi. Tegevus algab veidi enne Genji sünniaega ja lõpeb pärast printsi surma.

Romaan on ülipikk ja sama põhjalik ning igale osale eelnevalt on toodud sugupuu ning enamasti lehekülje pikkune tegelaste nimekiri, vältimaks segadust lugemisel figuuride segiajamisel - kuid kuna tol ajal oli ebaviisakas pöörduda kõrgest soost inimeste poole nende pärisnimesid kasutades ja tegelased väljendasid end vaid erinevate loodusluuletuste, ei iial lihtlausete abil, tekib segadus üpris kiirelt.

Teatud mõttes on "Genji" eksootiline maailm väga paeluv ja tegelasedki huvitavad. Kirjeldatakse nii prints Genji hingeelu kui ka kavalaid (ja samaaegselt erinevate väga komplekssete tavadega seotud) manöövreid naiste tähelepanu ja vooruse võitmisel. Samuti sisaldab romaan pikki vestluse teemadel nagu milline võiks olla täiuslik vastassoo esindaja, mis on õnn, mis on voorus, mis on tarkus, kas tarkus ja ilu käivad käsikäes, jnejne.

Seega on "Genji" detailne ajalooline portree 11. sajandi kõrgemast ning madalamast seltskonnast, kommetest, kirjandusest, samaaegselt aga hästi koostatud psühholoogiline portree valitseja ning teenija muredest ja rõõmudest, kirjeldades küll eelkõige õukonnaelu, laienedes aga maastikumaaliks, mis laiemat, kirevamat seltskonda mahutab.

Kogu positiivsusest hoolimata lõppes minu jaoks lugemiselamus juba romaani esimeses kolmandikus, kuna jaapani kultuurist mitte väga intensiivselt - ja ma olen ometigi semestri jaapani keelt õppinud ja piisavalt jaapani kirjandust lugenud - huvituv lugeja mingil hetkel tahes-tahtmata arvukate metafooride, allegooriate ning käitusmismallide kataloogide ees taandub, mis eurooplasest lugejale mõningatest joonealustest seletustest hoolimata lõviosas hoomamatuks jäävad.

Seega; Jaapani fännid, lugege ja nautige Genjit, sest värvikas ja kompleksne ning põnev ning vallatu ja filosoofiline ta on. Mina lugesin vaid sissejuhatava peatüki ning joonealuseid märkusi ning otsustasin, et tekst ise on pigem tudeerimiseks kui lugemiseks.

Mis seal ikka - iga raamat ei peagi minu jaoks olema.

Charles Bukowski: "Ham on Rye"

Olen Bukowskit ja tema alkoholist läbiimbunud protagonistide ja nende ilustamata tõde juba ennegi kiitnud, aga kuna autori looming liigub autobiograafilisel liinil tagurpidi, jõudsin nüüd punkti, kus autori lapsepõlve kirjeldavat romaani kohtasin.

“Ham on Rye“ (1982) jutustab Henry Chinaski, Bukowski alter ego lapsepõlvest, koolist, ülikoolist ja esimestest tööotsingutest.

Bukowski teeb huvitavaks asjaolu, et kuigi ühest küljest tundub Henry üksildane ja augulise hingega olevat ning tema lühijuttude pealkirjad teatud enesehaletsust väljendavad, kaasneb nendega samal määral eneseirooniat ja teadlikkust, et iseenda seltsis on kõige paremad ja kõige halvemad hetked. Chinaski otsib küll seltsi kuid otsib ka üksindust, vahelduvalt ja vahetuvalt.

Juba "Ham on Rye" noor protagonist-Chinasky on kindel, et tahab liikuda vaid iseendaga ja põlgab nö. "nõrgemaid", kes tema külje alla kogunevad. Samas ei huvita teda ka tugevatega jooksmine - või siis mõistab ta, et vaesest perest tuleva veidrikuna pole tal selleks nagunii võimalust.

Noor koolis omaette ja kodus vaikselt kulgev, raamatukogus aega veetev Henry selgitab oma olemasoluga lugeja paljut Bukowski loomingu ja elu kohta, näidates maailma läbi noore Bukowski-Chinaski silmade, mil küüniline elamiskunstnik oli veel haavatav noormees.

Vägivaldne isa, kelle all nii ema kui poeg kannatavad, kellelt poiss pidevalt kolki saab - ja ema verbaalselt - kuni mingil hetkel isale vastu astub, ja keskkoolis ning gümnaasiumis mitte kampa sobimine ja seetõttu igat laadi vägivalla all kannatamine on üpris tüüpilised süzheed, aga Bukowski kohati apaatne-asjalik-kirjeldav toon, mille alatoon põhjatult suure vaadi nähtamatuid pisaraid piserdab, on just täpselt sobiv, tekitamaks suurtes kogustes kaastunnet ja imetlemaks noormehe tugevust, kuigi ta vaid elab üle oma keskkonna ja ei saavuta midagi standardselt silmapaistvat.


...Ja ühel hetkel leiab noormees tee raamatukokku ja sellega avaneks talle justkui uks uude, maagilisse maailma. Selle hetke kirjeldus on absoluutne võtmemoment Bukowski loomingu mõistmiseks ja igale hingega inimesele, kes lugemist tõsiselt armastab, jääb see hetk väga kauaks meelde.

Igale Bukowski fännile kohustuslik lugemismaterjal!
Kahju, et seda romaani eesti keelde tõlgitud pole - pakun oma teenuseid ;-)

George Sand: "Mauprat"

Amantine-Lucile-Aurore "Aurore" Dupin ehk kirjanikunimega George Sand (1804-1876) oli sama tuntud oma rohkete armuafääride kui oma loomingu poolest (kuulsaimad tema rohketest armukestest olid Frédéric Chopin ja Prosper Mérimée). Sand kirjutas romaane, draamasid, esseesid ja andis isegi välja oma ajalehte. Ta shokeeris avalikkust, käies tänaval meesteriietes ja suitsetades avalikkuses - komme, mida naised tol ajal kohe üldse ei pruukinud (kui Liszti sigareid suitsetav armuke välja arvata). Selline käitumine lubas tal külastada kohti, kuhu naisi üldiselt ei lastud, mistõttu Sandi horisont pole 19. sajandi naisele tingimata tüüpiline.

"Mauprat" (1837) ehk ühe armastuse lugu (nii väidab vähemalt alapealkiri saksakeelses tõlkes) räägib Bernard Mauprati, süngete hingedega onude rüpes kasvanud ja pooleldi kurjaks kasvatatud noormehe arengust heaks, targaks, lahkeks inimeseks ning tema suhetest nõbu ja palavalt armastatud kaaslase Edmèega, kes teda aastaid oma südamest ja kehast eemal hoiab.

Tegu on mehe perspektiivist kirjutatud tundelise romaaniga ning tihti ei tööta selline soovahetus nõnda, et lugeja erinevust ei märka, kuid Sandile tuleb ses asjus au anda. Tüüpilise prantsuse romaanikirjaniku sentimentaalsusega ümber käies suudab autor jääda pragmaatilise analüüsi piiridesse ja kaine mõistusega oma figuuride emotsionaalseid siserefleksioone sel määral piirata, et empaatia tekib ja mõtleb kaasa.

Tüüpiline prantsuse 19. sajandi romaan nagu ma "Mauprati" kategoriseerin - igale siinkohal oma arvamus, kuid semi-ajalooline (spoiler!) õnneliku lõpuga Bildungsroman à la "Tundekasvatus" on tüüpiline prantsuse romaan. Ühest küljest on nagunii imepärane, kuidas meesautoritel õnnestus niivõrd ehedaid emotsionaalseid tundepuhanguid ja refleksioone kirja panna (Proust, Flaubert jne) - samavääriliselt on aga imepärane, et naisautoril õnnestus nad täpselt samamoodi kirja panna ja mitte ühegi lausega millegagi üle pingutada.


Tegu on kirjandusliku miljööga, kus keskendutakse tugevalt ühiskonnaelu kirjutamata reeglitele ja kommetele, mida vaid seltskondlikes ringides liigeldes ning teatud mainega peres kasvades tundma õpitakse. Sand on lisanud ajaloolise tausta ja kuigi see ei tungi esiplaanile, kirjeldab see ühiskondlikke muutusi ja nende taustal figuuride mõtteviiside arengut, mis on väga rafineeritud kokkumäng.

Osavalt ehitatud jutustusmaailmast hoolimata oli minu jaoks tüütu jälgida kahe figuuri tutvumise ja armumise lugu, sest hoolimata täiesti realistlikult ja hästi ülesehitatud pingetest ja probleemidest oli - ehk raamjutustuse tõttu? Bernard jutustab kahele noormehele oma elust ja selline narratiivi lõpu eel-ärasosistamine mulle ei istu - alati teada, mis juhtub.

Oli liialt pikki episoode nagu erinevad kohtuistungid ja (spoiler!) Bernardi ja Edmée idülliline kooselu pärast õnnelikku lõppu, aga eks seegi murrab teatud reegleid, näidates viimasena mitte õnnelikku lõppu vaid õnnelikku jätkusuutlikkust.

Ilmselt uuesti lugeda ma "Mauprati" ei viitsiks, aga Sandi romaanil on kahtlemata väärtusi, mida ei tohiks alahinnata ja huvitav on ta samuti. Seega - soovitan siiski.

Ekskurss filmilinale: "Galaktika valvurid" (Guardians of the Galaxy, 2014)

Ma eeldan siinkohal, et paljud teist on kinno jõudnud ja "Galaktika valvurid" ära vaadanud, sest Groot on juba pikemat aega Internetis esikohal.

Kas keegi arvab, et tegu ei ole hea filmiga?
Ilmselgelt mitte, sest olemas on ju kõik mõnusa meelelahutusliku filmi elemendid:

* moraalselt ambivalentne, mässulise soone kuid hea südamega meesprotagonist
* moraalselt ambivalentne, mässulise soone kuid hea südamega naisprotagonist
* moraalselt ambivalentne, mässulise soone kuid hea südamega loomprotagonist
* moraalselt ambivalentne, mässulise soone kuid hea südamega taimprotagonist

* hirmuäratav ja ebatavalise, kuid siiski esteetilise välimusega kuritegelane
* järgmise leveli veel hirmuäratavam, kole ja vähese taustinformatsiooniga über-kuritegelane

* huvitavalt tehtud, kuid detailides mitte seletatud ja seetõttu müstiline ja salapärane kosmosemaailm
* huvitavalt tehtud, kuid detailides mitte seletatud ja seetõttu müstiline ja salapärane inimmaailm
* veidra, kuid kauni välimusega tulnuktegelased
* veidra, kuid kauni välimusega tulevikuinimtegelased

* salapärane ja ohtlik seade, mida kõik universumi vallutamise nimel taga ajavad
* mõningad pöörded narratiivis, mis viivad siiski oodatud (spoiler!) õnneliku lõpuni
* viimastel minutitel avastatakse uus, veelgi huvitavam ja müstilisem detail nüüdseks juba vähem moraalselt ambivalentse, mässulise soone kuid hea südamega meesprotagonisti minevikust

Tegu on samaaegselt kerge meelelahutuse ja väga kenasti vändatud visuaalselt huvitava ning seiklusliku filmiga.

Seega soovitan "Galaktika valvureid" vaatama minna kõigil, keda fantaasia- ja ulmefilmid vähegi huvitavad ja kellele kinos naerda meeldib.

Lühidalt näitlejatest: Chris Pratt on oma rollis hea, mees mainis Saturday Night Live'is, et tegi läbi uskumatult efektiivse võta-kümme-kilo-alla-et-sa-mu-filmis-näidelda-saaksid-dieedi ja seda on näha - Parks and Recreation, kus Pratt mängib, on tohutult naljakas sari ja talent oli juba teada, aga filmis näitab Pratt nii koomikat kui annet tõsisema laadi näitlemiseks.
Zoe Saldana on sama meh kui ta Avatariski oli, värvilise nahaga iseseisev ja tujukas tulnuknaine, kes oma juurte vastu mässab ning sellega mõtleva olendi väärtuse omandab. Ehk siis tegelikult mitte meh, vaid täiesti okei.

Groot on tohutult armas ja ometigi väga ohtlik puuolend planeedilt X, kes (spoiler!) - jumal tänatud - filmi lõpuks küll väääga ohtlikesse olukordadesse satub, aga hukka ei saa. Vin Dieseli näitlemisoskused fraasi "I am Groot" kordamisel on näitleja võimete taseme väärilised. (Khm, khm)

Lõbus, põnev, lustakas film, minge vaadake!