Ekskurss filmilinale: "12 aastat orjana" (12 Years a Slave, 2013)

Tõsielul põhinev draama "12 aastat orjana" (2013) räägib vaba mehena sündinud ja röövimise ning orjaksmüümise ohvriks langenud Solomon Northopi (Chiwetel Eljofor) kurvast saatusest, kes orjapõlve kaksteist aastat maitsma peab, enne kui kurja orjapidaja Edwin Eppsi (Michael Fassbender) küüsist päästetakse.

Olen viimasel ajal hakanud eriti jälgima filmide tempot, sest kui aeglaselt või kiiresti teatud olukorrad lahendatakse on oluline figuuride ja narratiivi arengus. Tempo on vaataja tähelepanu paelumiseks ja pidevaks sidumiseks tähtis, kuna kinos pole võimalik pausinupule vajutada, tuleb võtta aega figuuride arenguks ja liikumiseks nii sise- kui väliperspektiivist, samaaegselt kasvatades pinget ja empaatiat.

"12 aastat orjana" saab sellega suurepäraselt hakkama ja kuna tegu on üpris ühedimensiooniliste tüüpfiguuridega - kannatav ori, julm orjapidaja, julma orjapidaja julm naine, kannatav naisori, kellele kannatav ori hingelist tuge pakub, julm ülevaataja puuvillaväljadel, päästev vabastaja -, on neid ühest küljest lihtne mängida, teisest küljest aga ka lihtne üle mängida. Fassbender ja Eljofor teevad aga väga head tööd oma figuuridega mitte ülepingutamisel ja samal ajal väga intensiivse emotsiooni vahendamisel.

Film ise on kaunilt tehtud ja sisaldab intensiivsetele orjad-ikkes-stseenidele lisaks idüllilisi kaunilt filmitud loodushetki ja minu jaoks veidi koomilist tooni omavaid pingelise muusika hetki paljuütlevate vaikuse hetkede vahel ("300" lahingumuusika laadis mõned sekundid ajasid kogu filmi tõsiduse keskel muigama, kuna nad justkui ei sobinud sinna).

Lupita Nyong'o pälvis "12 aastat orjana" eest kiitust ja kuulsust, mistõttu ma tema ilmumist huviga ootasin, aga hea kuni väga hea, mitte suurepärane oli minu jaoks tema töö. Muidugi on orjatar Patsy roll üpris kõrvaline, aga ka näiteks Sarah Paulsoni mängitud julm, südametu Proua Epps ja tema ning Michael Fassbenderi omavaheline dünaamika on samavõrdselt mainimist väärt.

Kõiki elemente kombineerides jõuan järeldusele, et tegu on igast vaatepunktist vaadatuna väärt filmiga ja draamafännidele soovitan teda väga soojalt. Nõrganärvilistele väikese lisahoiatusega: piitsutamist ja piina pole mitte vähe filmilinale toodud.

August Kitzberg: "Libahunt" ja "Kauka jumal"

Näitekirjanik August Kitzbergi (1855–1927) looming pole suurearvuline, kuid seda enam kvaliteetne
ja tema draamad "Libahunt" (1891/1912) ja "Kauka jumal" (1912./1915.) on tuntud igas kodus ja koolis.

Tükid on välja antud ühes köites, mis seondub ilmselt eelkõige nende ilmumise ajalise lähedusega, kuid on samaaegselt ka Kitzbergi kaks kuulsat draamat, mis teatud mõttes kokku kuuluvadki.

"Libahunt" jutustab Tammaru pere ülimalt ontlikust elust, mille pöörab pea peale orvuks jäänud Tiina saabumine tallu. Tiina ema olla olnud nõid ja seetõttu surnuks pekstud - pere küll pelgab võõrast nagu tol ajal kombeks -, aga võtab heast südamest kasulapse majja. Tiinast sirgub ilus, erakordne neid, aga samal ajal liialt erinev teistest: särtsakas, seiklushimuline, tõmmu. Kuna Tammaru peres on juba põlvkondi kombeks olnud omavahel ühte heita, ajab peretütre kadedus ja sellest tulenevad mürgised kuulujutud. Tiina metsa, kuulujuttude pärast huntidega ulguma. Tiina jääbki kadunuks, kuni ühel õhtul hunti lastes Tammaru Margus metsast tulnud neiut püssiga tabab.

Olgu Tiina libahunt või mitte, seda siinkohal ei oskagi öelda, sest Kitzbergi jutustustele on omane teatud maagiline realism, aga tähtis on siinkohal võõra elemendi ja harjumuspärase elemendi põrkumine ning Tiina uhkus olla omapärane ja teistest erinev. Kogu näidendi traagika pole Tiina ja Marguse armastuslugu - sest nagu "Kauka jumalaski" - ja siinkohal meenuvad mulle Ibseni suurepärased näidendid - on iga tegelane traagiline. Margus tahab olla piisavalt julge Tiina äravõtmiseks, Mari tahab olla piisavalt tähelepanuväärne, et Tiina Marguse südamest peletada, Tiina tahab olla omaksvõetud vähemalt selle poolt, kes talle tähtis, olgugi et tema individualiseering teistest figuuridest tunduvalt kõrgem on - ka see killuke, leida keegi, kes on sama erinev, ja selles luhtuda, annab Tiina olukorrale veelgi traagikat juurde, kuna ta küll hindab oma eripära, soovib aga ka oma keskkonda sulanduda. Libahunt ise jääb pigem tagaplaanile tundmatu elemendi metafoorina - Tiinat ei võeta omaks, kuna ta erineb, ja see on ja jääb ajatuks temaatikaks-problemaatikaks.

"Kauka jumal" räägib rahahulluses Mogri Märdi laste traagilistest saatustest ja sellest, kuidas rahaahnus ja võimetus vähem soodsas majanduslikus seisus inimesi üleüldse inimestena aktsepteerida vana Märdi lõpuks täieliku vaimse lagunemiseni viib ja temalt mõlemad lapsed võtab. Ka selles näidendis on põhimõtteliselt kõik tegelased traagilised: vana Märt oma pimeduses - mis teda lõpuks ka ilusa allegooria joonistamiseks ka reaalsel kujul tabab -, Märdi naine võimetuses mehele vastu rääkida, lapsed otsides isa armastust ja head tahet, kannatades mõlemad elu lõpuni isa julmuse ja väikluse all.

Kitzbergi näidendid on minu silmis praktiliselt naturalismi esindajad, kuna toovad esile halba inimestes ja näitavad inimlikest eksimustest ja rumalustest põhjustatud traagilisi saatusi. Ometi on Kitzbergi saatuslik-emotsionaalses kirjaviisis samamoodi midagi maagilise realismi valdkonnast, mistõttu neil näidenditel on väga intensiivne mõju ja teoreetiliselt liigsete hüüumärkidega pikitud draamad jäävad praktiliselt hingestatud, võimsateks draamadeks.

Huvitav on ka Kitzbergi ümberkäimine religiooni ehk siis kristlusega - Tammaru pere küll õpib Katekismus, sest nii on kästud ja üritab mingist perspektiivist kõike õigel viisil teha, kuid ei ole võimelised küsimusteta ligimesearmastuseks. Mogri Märt peab end Jumalast kõrgemaks, sest tal on raha, ja saatus on karm ta vastu. Teemat käsitletakse juba selle ajaloolise relevantsuse tõttu, siiski ei muutu see keskseks, mis Kitzbergi kasuks räägib.

Loen Kitzbergi alati hea meelega ning ikka ja jälle. Kui siin leidub veel keegi, kes pole Kitzbergi lugenud - ruttu-ruttu raamatukokku! Te ei kahetse.


Tekstid internetis:
Libahunt
Kauka jumal

87. Marguerite Yourcenar: Hadrianuse mälestused

Belgia kirjanik Marguerite Yourcenari peaaegu-ajalooline romaan "Hadrianuse mälestused" (Mémoires d'Hadrien) (1951) saavutas oma ilmumise ajal tohutu edu ja kuigi tundub olevat tänaseks aktuaalsemate klassikute nimekirjast kadunud, on hüva lugemine igal kümnendil ja aastaajal.

Flaubertlikku melanhoolia ja ajaloolise-asise kirjelduse seguna õnnestub Yourcenaril tabada realistlik-tundelist keskpunkti kahe zhanri vahel - kuna Hadrianuse õige autobiograafia olla kaduma läinud, tundub olevat tekkinud loomulik vajadus selle kirjutamiseks, ja kuna autor tunnistab ise teatud detailide kaunistamist ja täiustamist, ei teki kusagil tõestisündinu ülepingutatult kirjeldamise tunnet.

Romaan on kirjutatud minaperspektiivist, Hadrianus kirjutab oma noorele nõbule ja järglasele Marcus Aureliusele surivoodilt oma meeleoludest ja viimastest mõtisklustest ja otsustab siis noormehele oma eluloo avaldada. Nii kirjeldab Hadrianus oma noorust, reise, sõdurikarjääri, oma eelkäija Traianuse soosingu saavutamist, keisrikssaamist, valitsemist ja vaikset põduraksjäämist praktiliselt suremise hetkeni välja.

Nagu öeldud on tegu peaagu ajaloolise romaaniga - Yourcenar loetleb üles oma ajaloolised allikad ja põhjendab oma lisandusi teatud vihjetega anaalide raamatukogust. Samas on minaperspektiivist kirjutatud filosoofilistele mõtisklustele lisaks mõnedele poolfiktiivsetele figuuridele lisatud teatud emotsionaalsed refleksioonid, mis ilmselgelt autori sulest tulnud. Ometi säilitab romaan oma asise tooni ja kirjeldab sõjakäike ja vallutusi ning poliitilisi kaalutlusi põhjendatud seisukohtadelt. Samaaegselt on võrreldes näiteks Swifti kuiva jutustava tooniga siin tegu ka huvitavalt jutustatud looga ühe mehe reisidest, arengust ja poliitilistest kaalutlustest. Tasakaal, mida Swiftil saavutada ei õnnestunud, on Yourcenari romaanis paigas ja tegu on tõepoolest romaaniga hoolimata paljudest antropoloogilistest-poliitilistest-filosoofilistest mõtisklustest, mis narratiivile vaid headust lisavad.

Hadriani figuur on kirjutatud sama tasakaalu võtmes - mees kirjeldab oma siseelu ja ei hoia seega miskit lugeja ees salajas. Seega avaldab ta ka oma pahateod ja ebasümpaatiad, mis teda ennast figuuri ja protagonistina eriti sümpaatseks ei muuda, aga hoopis paremini mõjuvad, nimelt talle ehedust lisavad.

Lisaks väga huvitavalt kirjeldatud ajaloosündmustele, mida rooma aja huvilistel kindlasti hüva lugeda - piisavalt sõda, piisavalt vallutusi, piisavalt geograafiat, piisavalt ajaloolisi figuure -, on "Hadriani mälestused" hüva lugemine ka tavaromaani austajale, sest Hadrianus, tark mees nagu ta on, paneb kirja üllatavalt tabavaid mõtisklusi inimloomuse kohta ja ei ilusta ega ülista midagi, seades ratsionaalse mõtlemise ja aususe iseenda suhtes alati esikohale. Keiser-protagonist end sellega nagu öeldud küll sümpaatseks ei tee, kuid see polegi eesmärk - Yourcenar on loonud eheda Hadrianuse, pannud ta sõja- ja impeeriumivalitsemise melu keskele ja pole samas kaotanud oma figuuri siseelu ja vaikse reflekteerimise hetki.

Hüva lugemine. Soovitan siiski pigem ajaloolise romaani armastajatele.

86. Jonathan Swift: "Gulliveri reisid"

Jonathan Swifti reisiromaan „Gulliveri reisid“ (1726/1735) jutustab briti rännuhimulise, arsti ja seejärel meresõitja Lemuel Gulliveri seiklustest imelistes maades ja kirjeldab Gulliveri randumiste ja seikluste taustal ekstreemseid metafoore kasutades inimühiskonna erinevaid eksisteerimise võimalusi ja inimloomuse ekstreeme.

Romaani variant, mida mina lugesin, algab pika-pika eessõnaga, milles toimetaja Swifti tabavaid tähelepanekuid ja õrna irooniat erinevate poliitiliste struktuuride suhtes ülistab. Swifti reisiromaan on hästi läbimõeldud struktuuriga ja tahab olla pigem sotsiaalpoliitiline kommentaar kui romaan, sest seikluslikust sisust hoolimata on toon väga asine ja kohati kuiv.

Kellele meeldib lugeda filosoofe, Hobbes, Thomas More’i „Utoopiat“, Macchiavellit, John Locke’i – see romaan on teie jaoks, kuna Gulliver reisib nelja erinevasse maailma, mis on vastandlikud ja mille poliitiliste struktuuride üle reflekteeritakse detailiderikkalt: vägivaldsete, sõjakate liliputaanlaste juurest satub rändur heasüdamlike hiiglaste juurde; rumalate, lihtsameelsete ühiskonnast intelligentsete snoobide sekka. Seega võrreldakse nende väliste omaduste kõrvutamise meetodil kõikvõimalikke ekstreemvariante ja sellest tulenevalt kujuneb omakorda kommentaar tolleaegse poliitilise olukorra kohta Euroopas.

Antud kontekstist järeldades tuleb mõista, et „Gulliveri reisid“ ei olegi reaalselt romaan, vaid filosoofiline õppetükk, utoopiate ja düstoopiate mitte niivõrd narratiivile vaid teoreetilistele mõtisklustele keskenduv segu, esseistlik kommentaar. Protagonist alustab oma kirjeldust väga asiselt ja kirjeldab detailselt oma randumisi, rahvaid, kellega kokku puutub, nende valitsejaid, omavahelist suhtlust ja suhtumist kellessegi, kes väliselt väga silmatorkavalt ja drastiliselt neist erineb. Toon muutub mõnevõrra raamatu keskpaigas, mil protagonist justkui lugeja suhtes soojema tooni omandaks ja tõepoolest karismaatilisemaks, jutustajaks, muutub. Siiski ei ole teose koguidee olla seikluslik, vaid kirjeldada erinevaid maailmasid. Tegu on suhteliselt neutraalse, analüüsima, mitte emotsionaalselt sümpatiseerima vaid mõtlema kutsuva maailmavaadete kirjeldusega.

„Gulliveri reisid“ pakub kindlasti huvitavat lugemist utoopia-düstoopia-laadis kirjanduse ja poliitiliste esseede fännidele. Ilukirjanduse fännidele mite niivõrd.

Netist saab teksti lugeda siit: http://www.gutenberg.org/ebooks/829

Joris-Karl Huysmans "Äraspidi" (À rebours)

Prantsuse autor Joris-Karl Huysmans on dekadentsi esindajatest üks kuulsamaid kui mitte kuulsaim. "Äraspidi" (1884) - romaan, mida võiks alternatiivselt tõlkida "Vastuvoolu", kirjeldab prantsuse aadliku Jean Floressas Des Esseintese tormilisi - kuid samaaegselt pragmaatiliselt kaalutletud - nooruspõlve seiklusi ja nendele järgnevat seltskondlikku blaseerumist ning täielikku tagasitõmbumist seltskonnast Pariisi äärelinna.

"Äraspidi" võib nimetada dekadentsi kirjanduse Piibliks ja sellele vastavalt on romaan täidetud kirjeldustega raamatutest ja kunstiteostest, värviõpetusest, esteetika põhimõtetest ja kunstlikest konstruktidest. Minimaalselt on kirjeldatud protagonisti siseelu ja veel minimaalsem on romaani sündmustik - põhiosa kirjeldab des Esseintese vaateid teatud kirjanike või kunstnike suhtes.

Des Esseintese luhtunud sotsiaalne eksistents ja samamoodi luhtuv enesessetõmbumine on ühtmoodi traagilised, jättes protagonisti kahe maailma vahele, mõlemas toime tulemata. Samuti peitub sügav traagika des Esseintest ümbritsevates detailides nagu hoolikalt valitud vääriskividega ehitud kilpkonna surm või protagonisti abitus iseenda füüsiliste vigade suhtes. Traagika on tihe ja paeluv.

Dekadentsi kirjandusele omane on aga keskenduda kunstile, esteetikale ja esteetikat teenivale kunstlikkusele - mis romaani hinge puudumist muidugi mõnevõrra põhjendab, aga ei protagonisti ega narratiivi suhtes erilist sümpaatiat tekita, kuna suur osa romaanist teatud romaanide sisude ja stiilide kirjeldustest koosneb ja seetõttu minimaalsel määral siseelu omab.

Huysmans on huvitav, omapärane ja omas elemendis süvitsiminev ja aus. See ei tähenda, et tema lugemisele on mõtet aega kulutada, välja arvatud juhul kui olete prantsuse kirjanduse andunud fännid. "Äraspidi" on esteetiline manifest ja sisaldab väga palju läbimõeldud infomaterjali.

Romaan on staatiline ja jääb oma sõnumile kindlaks - loodus närbub, ühiskond närbub, kunst on ajatu, esteetika on hindamatu. Sellele manifestile tuginedes ja vägagi kireva kunsti- ja kirjandusekaleidoskoobi kokku pannes on Huysmansi teos tõeliselt omapärane ja dekadentsi perspektiivist nähtuna on kahtlemata tegu meistriteosega. Tavalugeja perspektiivist jääb "Äraspidi" aga kuivaks väärtushinnangutest rikutud detailidega ülemaitsestatud ajakirjaks, kus tegevus ja siseelu puuduvad ja protagonisti monotoonsus empaatia võimatuks muudab.

Jään neutraalsele seisukohale.

Ekskurss filmilinale: 300: impeeriumi sünd

"300" oli suurepärane, eepiline, ilus, verine, värvikas, põnev ja nii visuaalselt kui näitlejapanustelt hästi õnnestunud film. Seetõttu olin eile ootusärevuses ja heade kogemuste eelduses kui "300: impeeriumi sündi" vaatama läksin.

[Kes filmi näinud pole ja spoilereid lugeda ei taha, vaadaku NÜÜD mujale!]

Olgu, film on sama verine ja sama kaunites toonides tehtud kui selle eelkäija. Aegluubis võitlusstseenidest puudust ei tule ja jäsemeid lendab vasakule ja paremale. Verisuse tase säilib. Eriti vingelt jäi meelde hetk, mil hobuse kabi miskise sõjardi näo täielikult lömastab - lõpuks kättemaks kõigi nende hobuste eest, kel sõjastseenides mõõgaga põlved või rind läbilõigatud. Loomade veri teeb mulle alati rohkem haiget kui tükkideks raiutult mutta langevad sõdurid.

Olgu, sedakorda astuvad esiplaanile sõjakad naised. Gorgo maksab Leonidase eest kätte ja tormab filmi (kahjuks mitte pooltki nii võimsas kui plaanitud) lõpustseenis lahingusse. Artemisia, vihane sõjaprintsess, kes kreeklaste poolt vangi võetud, orjana peetud, pekstud ja vägistatud ning lõpuks kättemaksu vandunud, on kaunis antagonist ja Eva Green (ja samuti Jade Chynoweth, kes mõne minuti väga tigedat ja veenvat noort Artemisiat mängib) on oma rollis veenev. Vihaseid võitlevaid naisi on alati hea vaadata.


Need on kahjuks ainsad punktid, milles "300: impeeriumi sündi" kiita saan. Kriitikat kallan palju suurema kapaga.

Film oli mõeldud "300" illustreerivaks ja täiendavaks narratiiviks, ühendamaks kaks perspektiivi, meenutamaks vaatajale "300" ja seletamaks filmi tausta. Kohad, mil kaks filmi kattuvad, on hästi tehtud ja struktuuri poolest polegi nagu midagi ette heita. Aga kahjuks pole "impeeriumi sünd" võimeline iseseisva filmina toimima - praktiliselt iga dialoog ja monoloog tundub eelkäija kordusena, olgu need siis veenmiskatsed kurja sõjapealiku poolt (olgu olgu, Xerxese rinnad pole kaugeltki nii muljetavaldavad kui Artemisia omad, aga see seksistseen on - pärast Shoot 'em upi seksistseeni, kus Clive Owen pahad maha kõmmutab ja oma tibi kogu tulistamise vältel edasi penetreerib - kõige mõttetum, mida ma kunagi näinud olen), motiveerivad monoloogid lahingu eel (on tunda, kuidas lausest on võetud teatud sõnad ja asendatud sünonüümidega) või sõpradevahelised naljaheitmised. Me mäletame ja armastame Steliose ja Astinose bromance'i ja Astinose ja tema isa vahelist hellust - Leonidase suhetest oma sõjarditega üldse rääkimata - (niivõrd kui spartalane üldse helluseks võimeline on) - ja mitte ükski figuur "impeeriumi sünnist" ei küüni selle tasemeni.

Sullivan Stapleton on kesine ja ehib filmilina pidevalt sama näoilmega, üritades olla Ateena Leonidas ja jäädes kahvatuks varjuks. Tema sõdalastele on üritatud külge põimida analoogne traagika kuid kordused on nii ilmselged, et ükski originaalne fragment ei torka silma.

Narratiivi loogika jätab ka absoluutselt soovida - lugu sellest, kuidas Xerxesest jumal sai, on tohutult pealiskaudne; lahingud kulgevad reas ja Artemisia kindralid muudkui surevad, omamata oma rünnaku hetkel mingitki iseloomu või sügavust, ja lõpuks sureb ka Artemisia - lõpulahingul oleks võinud olla ilus kulminatsioon, aga ka sellest loobutakse.

Üritatakse järgida esimese filmi jutustajaperspektiivi ja Gorgo võtab üle Diliose rolli, mis võinuks olla lisaplusspunkt - kahjuks ebaõnnestub aga ka see idee, kuna jutustaja kohati täielikult tagaplaanile kaob, oma narratiivi väljendusrikkusega sugugi ei hiilga ja tundub, et filmi viimase lõikamiseni - või ehk pärast seda, kuri muie - ei suudetud otsustada, kas jutustaja siiski sisse jätta või hoopis välja võtta. 

Kui see film oleks tehtud intelligentsema jutustuse ja paremate näitlejatega, oleks ta olnud kaunis ja võrdväärne järg "300"-le. Kahjuks on aga tegu täieliku ebaõnnestumisega.

Raha- ja ajaraisk.