26. D. H. Lawrence: Sons and Lovers

Sons and Lovers is a 1913 novel by the English writer D. H. Lawrence. The third published novel of D. H. Lawrence, taken by many to be his earliest masterpiece, tells the story of Paul Morel, a young man and budding artist.


Käisin hiljuti teatris D. H. Lawrence'i The Foxi vaatamas. Etenduse algus tundus vägagi trafaretne igapäevaelu kirjeldav hall ollus olevat. Aga äkitselt selgus, et kõik tegelased on vägagi veidrad, huvitavad, ja nende kõigiga on midagi väga õõvastavalt valesti. Psühholoogiline nauding šokeeriva lõpuga.

Etenduse kogemusest tingituna saatis mind "Poegi ja armastajaid" lugema hakates tugev entusiasm ja raamat ei valmistanud lõpuni pettumust.

Tegemist on pildiga 20nda sajandi alguses elava perekonna elust, hirmudest, unistustest ja ühe või teise täitumisest. Algselt pidi raamatu pealkirjaks saama "Paul Morel", kes ka ilmselgelt kogu teose keskpunkti jääb, aga hilisem pealkiri sobib minu vaatenurgast paremini, kuna tähelepanu keskmesse ka ema ja tema poegade vahelised suhted kuuluvad.

Psühholoogiliselt on tegemist võrreldamatu meistriteosega, sest realismile omaselt on lugejal võimalik enamik kirjeldatud maju silme ette manada, aga kogu ümbruse kirjeldus jääb tugevalt tagaplaanile, sest Lawrence toob lugeja ette suurepäraselt nüanssiderikkalt kõigi tegelaste siseelu, kahtlused, soovid ja mõtted, et praktiliselt iga pea- ja kõrvaltegelase pähe on võimalik ronida. Sellest lähtuvalt on Lawrence'i teose emotsionaalne ja psühholoogiline emantsipatsioon lihtsalt hämmastav.

Huvitavalt keskpunkti on toodud ema ja poegade vahelised suhted, mille ebatsensuurseks muutumist ma mingil hetkel kartsin, siiski räägitakse aga lihtsalt väga tugevast kiindumusest vanema ja laste vahel. Kuna pereisa on vägivaldne joodik, toob ühisrinde loomine ülejäänud pere veel tugevamini üksteise südametesse.

Kolm poega, William, Paul ja Arthur valivad kõik erinevad eluteed ja jõuavad raamatu lõpuks vägagi erinevatesse kohtadesse: kes õnnelikku abiellu; kes, olgugi targemana, algusesse tagasi; kes teispoolsusesse. Keskne on nende meeste suhtumine naistesse ja sellega paralleelselt nende armastus ema vastu. Ütleksin, et keegi neist pole reaalselt võimeline naisi armastama, kuna kogu nende kiindumus vaikides emale kuulub. Nii William kui Paul, kelle siseelu detailiderohkemalt esiplaanile jõuab, on väga seinast-seina armastan-vihkan-suhetes oma armukeste-abikaasadega, hoiavad oma ema aga pöördumatult hinge kõige salajasemas sopis.

Esile tuuakse ka ema kannatused abielus, mil lihttöölisest mees naist halvemini kui koera kohtleb, teda kritiseerides, mitte toetades, lüües ja tagatipuks rasedana majast välja õhtukülma visates. Morelide abieludünaamika on raamatu läbiv teema ja mehe andestamatutest tegudest hoolimata loodab lugeja, et ehk toimub mingi muutus paremuse poole. Sellist muutust ei tule ega toimu, kohati teineteise vastu hea olemisest hoolimata, vana Walter Morel ei ole hea abikaasa ja ei saa seda kunagi olema. Sellest hoolimata hoolitseb naine tema eest, õhtusöök on laual, maja puhas ja lapsed kasitud.

Järgnevalt näidatakse, kuidas ema oma abikaasa poolt petetud romantilised lootused poegadesse projitseerib ja seetõttu neile võimatuks teeb, oma ellu teisi naisi lubada, kuna ema on - kas psühholoogilise terrori abil või lihtsalt emotsionaalsest abitusest, või natuke mõlemat? see jääb igaühele vastata - nad vaikselt, aga kindlalt täielikult enda omaks kuulutanud.


Kuidas pojad lõpuks üsast pääsevad ja kohati läbi heitluste, kohati läbi eneseotsingute, lõppude lõpuks rahutult maailmas ringi kõnnivad ja millised on selliste meeste suhted naistega, sellega raamat jätkab ja kirjeldab kõigi kolme poja üritusi leida elu ilma emata.


Nagu öeldud - tegemist on psühholoogilise meistriteosega ja raamat on väga kergelt loetav, taaskord üks nendest, mida käest ei taha panna, enne kui viimane, viiesajas lehekülg pööratud. Väga tugev soovitus D. H. Lawrence'iga tutvuda, sest esiteks on tema pilk tegelaste peadesse nii ebameeldivalt aus, et see lihtsalt peab meeldima; teiseks on kogu seda ambivalentset tunnete mikrokosmost kirjutatud niivõrd ilusas keeles, et Sons and Loversit mitte lugeda oleks kuritegu.

25. Jorge Luis Borges: Labyrinths

Jorge Luis Borges was an Argentine writer, essayist, and poet born in Buenos Aires. He was one of several distinguished authors who never received the Nobel prize. Some observers speculated that Borges did not receive the award because of his conservative political views.

In addition to his short stories for which he is most famous, Borges also wrote poetry, essays, several screenplays, and a considerable volume of literary criticism, prologues, and reviews, edited numerous anthologies, and was a prominent translator of English-, French- and German-language literature into Spanish.

Since Borges lived through most of the 20th century, he was rooted in the Modernist period of culture and literature, especially Symbolism. His fiction is profoundly learned, and always concise.

Many of his most popular stories concern the nature of time, infinity, mirrors, labyrinths, reality, philosophy, and identity. A number of stories focus on fantastic themes. The same Borges told more and less realistic stories of South American life. He mixed the real and the fantastic: fact with fiction.


Astuge sisse, astuge sisse Jose Luis Borgese erakordselt kordumatusse maailma! "Labürindid" on kogum lühijutte ja esseid, mille lugemisele vabalt mitu kuud võib pühendada, igal õhtul ühe-kahe jutuga oma mõtteid täites. Suurepärane kollektsioon.

Borgese looming on lihtsalt imeline, kombineerides maagilise, religioosse ja müstilise elemendi ja muutes alguses täiesti igapäevastena tunduvad, realistlikult-stoiliselt kirjeldatud inimesed ja juhtumised äkitselt imeliseks või pannes lugeja äkitselt mõtlema mingi algselt triviaalsena tundunud pisiasja üle ja avastama uudi tõdesid, mis eal ei unune.


Sümbolistliku kujutluspildina meie maailmast tõlgendatav The Library of Babel ("Paabeli raamatukogu") kirjeldab universumit kui raamatukogu, kus inimesed on alati selle ühe raamatu otsingul, kus on olemas ülim raamat, mille üks mees olla omal ajal leidnud, kus inimesed pidevalt üritavad leida saladust, süsteemi ja vastust kõigi raamatute koosluse taga, seda aga lootusetult. Filosoofilistele küsimustele vastatakse sümbolite keeles ja Borges loob efektiivselt suurepärase maailma. Neile (k.a. autor), kes hea meelega raamatukogudes oma päevi veedavad, ilmselgelt parim nauding.

Maagilise hetke tabaja "The Secret Miracle" ("Salaime"), kus Jaromis Hladik, surmamõistetud juudi soost kirjanik, palub Jumalalt veel aasta, et lõpetada oma näidend, ja kuidas ta oma elupäevad naeratusega lõpetada tohib, olgugi et maailmale dramaturgina unustussevajununa. Milline kaunis ühe igavikulise hetke kirjeldus!

Imepäraselt veidra mõistusekoe kirjelduse toob lugejani "Funes the Memorius" ("Kõikemäletav Funes"), peategelaseks Funes, kes omab absoluutset mälu, kuid on sealjuures minetanud võime mõelda; on halvatud kehaliselt ja vaimselt, kuid samas geniaalne.

Filosoofilise mõtiskluse hetk "The Garden of Forking Paths" ("Hargnevate teede aed"), mis dramaatiliselt illustreerib, kuidas inimene oma valikutega elukulbu mõjutab ja samas eluringi ülimuse ees täielikult abituks jääb.


Borgese ilu peitub tema oskuses kätkeda reaalseid inimesi ja sündmusi veidratesse, imelistesse süžeedesse ja märkamatult põimida igasse lühijuttu tohututes kogustes filosoofiat, teoloogiat, ajalugu ja maailmakirjandust.

Kokkuvõtteks: soovitaksin koheselt raamatupoodi tormata, aga piirduda kahe lühijutu ja/või esseega päevas. Borges on nautimiseks ja seedimiseks.

24. Gustave Flaubert: Madame Bovary

Madame Bovary is Gustave Flaubert's first published novel and is considered his masterpiece. The story focuses on a doctor's wife, Emma Bovary, who has adulterous affairs and lives beyond her means in order to escape the banalities and emptiness of provincial life. Though the basic plot is rather simple, even archetypal, the novel's true art lies in its details and hidden patterns. Flaubert was notoriously a perfectionist about his writing and claimed always to be searching for le mot juste ("the right word").

The novel was attacked for obscenity by public prosecutors when it was first serialized in La Revue de Paris between October 1, 1856 and December 15, 1856, resulting in a trial in January 1857 that made the story notorious. After the acquittal on February 7, 1857, it became a bestseller when it was published as a book in April 1857, and now stands virtually unchallenged not only as a seminal work of Realism, but as one of the most influential novels ever written.


Lõpuks taaskord raamat, mida käest ei saa panna, enne kui viimane lehekülg on pööratud!
Madame Bovary, on tal romaanidest rikutud väärastunud ettekujutus sellest, milline üks elu olema peab, või on tal täielik õigus võtta seda, mida ta tahab ja mitte üritada olla ontlik kodanik ja mahtuda ühiskonna poolt ettekirjutatud normidesse?

Naistel, kes nooruses liiga palju romaane loevad, on kalduvus oma unistuste mehest väga detailne pilt luua, kergelt armuda ja siis kiirelt pettuda, kui väljavalitu absoluutselt kõigile ettekirjutustele ei vasta.
Kui Emma ja Charles abielluvad, arvab Emma, et siin ongi tema õnn - aga kui ei järgne dramaatilisi elamusi, nõrku põlvi ja hävingulisi kireplahvatusi, pettub ta oma abikaasas. Tutvudes Leòniga, kes madaami sügavalt armunud on, läheb Emma mõistuslikku, moraali teed, ja afäär jääb olemata. Leòn on häbelik ja kogenematu ja noor. Kui aga Rodolphe, kel karbitäis juuksekiharaid kodus vedelemas, madame Bovaryga tutvub, haub ta selge plaani madaam võrgutada, mis tal ka õnnestub. Emma oleks isegi nõus mehega põgenema, kui mees ise lõpuks alt ei hüppaks.
Hiljem kohtub Emma taas Leòniga - kus? Lucia di Lammermoori kuulamas. Ja ammused tunded soojendatakse üles. Olgu mainitud, et Lucia lõpetab oma elupäevad hullumeelsuse ja veretööga. Ka Emmal ei lähe palju paremini.

Kuna Flaubert nii põhjalikult kirjeldab, kuidas Emma abielu alguses ja pärast armulugusid oma ontlik-rutiinset abielu-elu vähegi rahuldavaks muuta ja oma mehe eest hoolitseda, võiks ju mõelda, et tema teguviis on igati õigustatud. Charles täidab kõik oma naise soovid ja elab illusioonis, et nad on õnnelikud. Hilisemad juhtumised paneb naise hulluse arvele. Kulutab kogu oma raha naise ekstravagantsete meeleolude rahuldamisele.

Igasugune fanatism on ebatervislik ja kuna Emma on fanaatiline romantik, elab pidevalt pilvedel ja arvab, et armumine on armastus, ei imesta ma, et naise saatus traagiline on ja vägagi kurblik-nukra allakäigu ja alandusega lõpeb. Lõpp on tõepoolest kole.

Aga kas siis nii ei tohi elada? Siinkohal meenub Jeanette Wintersoni "Kehale kirjutatud", kus peategelane tunnistab, et esimesed kuus kuud on parim aeg igas suhtes ja pärast seda närtsib armastus. Nende raamatute ajaline vahe üle saja aasta ja Emma armulugude keskmine pikkus kolm aastat, aga lõppsõnum siiski sama - miski pole jääv. Ja ausalt - kas kõigile inimestele on tingimata määratud eluaeg tandemis veeta? Mitte tingimata, usun ma.

Mis Emma hinge siiski säilitab, on temapoolne kahetsus ja hilisem maniakaalne hoolitsus oma mehe eest, abi otsimine Jumala ees ja kõik muud hingepiinad, mida ta oma moraalsete vääratuste tagajärjena iseendale tekitab. Balzaci maailmas prantsuse kõrgseltskonnas on täiesti normaalne, et abielusid nime, soo ja majandusliku heaolu säilitamiseks sõlmitakse ja kirgede tarbeks armuke soetatakse. Emma maailmas mitte. Ja alguses võitleb ta ka oma loomuse vastu, hiljem aga kaotab end. Või leiab end, kuidas võtta. Kaotab, leiab, kaotab, leiab uuesti - ja kogu selle siplemise käigus räsib end niivõrd, et rebib oma hinge puruks.


Medaljoni teine pool on Emma materiaalne hullustus - tänapäeval käsitletakse poodlemissõltuvust teadaolevalt haigusena. Aga et keegi oma eluga rahul ei ole ja seda materiaalselt kompenseerida üritab, on iidne laul. Ja selle iidse laulu tulemusena saadab Emma hukatusse mitte ainult oma mehe, vaid oma tütre, mis tema moraalitule eluviisile uue tasandi annab ja tema tegelaskuju ebameeldivaks muudab. Taaskord näitab Flaubert, kuidas ta ühest seinast teise viskub, oma tütrekese eest vahepeal hoolitseb, siis ta jälle unustab.

Lõppeks võiks öelda, et selline naine lihtsalt ei oska õnnelik olla ja tal võinuks olla mees, kes ta õigel hetkel paika paneb, tema labiilseid kalduvusi tasandab ja sedaviisi talle õpetab, kuidas tasakaalukalt elada. Charles kogu oma hingeheaduses, piiritus pimedas armastuses ja suutmatuses oma naisele ei öelda ei ole selline mees.


Ja hoolimata raamatu väga õnnetust lõpust on seda tõeline nauding lugeda, sest Flaubert mitte ainult ei oska haaravalt kirjeldada kõike, vaid laotab laiali - kohati sõnadeta, kuid siiski arusaadavalt - oma tegelaste maailma, nende unistused, hirmud, tunded üksteise vastu (ma võiksin siinkohal tõepoolest ka kõrvaltegelastest lehekülgi kirjutada, nad on kõik lummavalt värvikirevad ja huvitava mõttemaailmaga) ja kuigi raamat väga lihtne tundub - Lucia di Lammermoor on ilmselt kõige selgem vihje Emma traagilisele saatusele, aga mis parasjagu juhtumas on, taipab lugeja alati üpris kiiresti - on nüansside rikkus niivõrd ilus, et mul on juba tahtmine raamat uuesti kätte võtta. Ja soov paremini prantsuse keelt osata.

Mainida tasuks veel inimliku tragöödia koomikanooti - raamatu viimased leheküljed kirjeldavad õitsengut ja soovide täitumist. Aga ei kellegi, kes lugeja poolehoiu oleks võitnud.

Flaubert on võrratu!

23. Paul Celan: Poems

Ein Auge, offen

Stunden, maifarben, kühl.
Das nicht mehr zu Nennende, heiß,
hörbar im Mund.

Niemandes Stimme, wieder.

Schmerzende Augapfeltiefe:
das Lid
steht nicht im Wege, die Wimper
zählt nicht, was eintritt.

Die Träne, halb,
die schärfere Linse, beweglich,
holt dir die Bilder.


Paul Celan on mitte ainult oma päritolu (Rumeeniast pärit, juudi soost, pärisnimi Paul Antschel) ja teemavaliku (üks teravamaid mineviku lahkamisi teise maailmasõja teemadel pärineb tema sulest, luuletus Die Todesfuge ehk Surmafuuga) pärast üks tuntumaid luuletajaid saksa keeleruumist, vaid nagu Celan ise ütles: "Luule — see on keele saatuslik ainukordsus." - ja tema keelekasutus, võime sellega mängida, millise kauni kõla omandab tema poolt põimitud lillepärg üksikute sõnade koosmõjus - samal ajal kui luuakse midagi hoopis uudset, sest Celan ei järginud konventsionaalseid keelereegleid, nagu ka küll enamik luuletajaid pärast Teist maailmasõda, juba sajandi alguses, pärast Esimest maailmasõda oli hiljemalt ekspressionismi sihiks leida uus keel, et selle abil kunsti abil uus maailm ehitada.

Aga Celani luule sisugi tormab hirmuta kõige koledamatesse ajaloo sügavustesse, hinge sügavustesse, inimlikkuse traagikasse. Celan on ka ise öelnud, et saksa keel on parim keel, millega Ausschwitzi koledusi kirjeldada. Ja ilmselgelt on tal õigus. Hingestatud, autentne luule.

Muidugi tuleb ka tähele panna, et Celan töötas lühikese aja oma elust psühhiaatriahaiglates ja nagu enamik kunstnikke tundis huvi veidrate nähtuste vastu, seega pole kogu tema looming igaühele nauditav, vaid kohati segadust tekitav. Samuti on tema keeleeksperimentide tulemusi raske mõista, kui saksa keel pole emakeel. Sest luuletuste tõlkimisse ma siiralt ei usu.


Postitasin ühe oma lemmikutest, Surmafuuga muidugi kõigile kohustuslikuks lugemiseks, lisaks mõned lemmikud: Tenebrae, Der Tod, Auch wir wollen sein ja Von einer Kerze.

Juba Celani kogemiseks soovitan saksa keele vastu huvi tundma hakata :)

22. William Faulkner: Absalom, Absalom!

Absalom, Absalom! is a Southern Gothic novel by the American author William Faulkner, first published in 1936. It is a story about three families of the American South, taking place before, during, and after the Civil War, with the focus of the story on the life of Thomas Sutpen.

Absalom, Absalom, along with The Sound and the Fury, helped Faulkner win the Nobel Prize in Literature. Its groundbreaking out of order storytelling, and frequent use of stream of consciousness often has had many critics calling Faulkner a pioneer of the modernist movement, along with other authors like James Joyce.

The 1983 edition of the Guinness Book of World Records has an entry for what it claims is the "Longest Sentence in Literature". It cites a sentence from Absalom, Absalom! containing 1,300 words.


Alustades pikkade lausetega tuleks tõepoolest kõigepealt autori kompositsioonimeisterlikkusele au anda, sest kes meist oleks võimeline mitte ainult alustama oma romaani lausega, mille pikkuseks ükteist ja pool rida, vaid jätkama seda kurnavat eleegiat samas stiilis, veel pikemate sõnaseostega, mis kogenematu lugeja kindlasti väga kiiresti loobumisvõidu andmiseni viivad. Absalom on tõeliselt aeganõudev raamat, usun, et ka inglise keelt emakeelena kõnelejale, aga ajainvesteeringut õigupoolest väärt.

Thomas Sutpen kui raamatu keskne tegelane ja tema hinge järkjärguline avanemine lugejale on justkui järsust mäest ülesronimine - väsitav, aga annab ilusa vaate... hävinenud maastikule. Sutpen, kellele on väiksest peale jäänud mulje, et ühiskond väärtustab inimesi nende materiaalse omandi külluse põhjal, otsustab ehitada mõisa, luua dünastia, panna aluse millelegi püsivale, uhkele ja püsivale. Tema katsed millegi mõjuva rajamiseks raamat jälgib, ja tema enese loomusest tingitud äpardused, mis kohati üpriski häiriva loomusega, raamat esile toob.

Kuna ülesehitus on lõpust algusesse ja kohati kaootiline, koosneb kirjadest, päevikutest, erinevate inimeste jutustustest ja perspektiividest, nii mõnigi, kelle heasse nimekirja Sutpen kunagi sattunud ei ole ja mõni, kes teda vägagi austab, on huvitav jälgida, millise mulje selline inimene jätnud on ja kuidas detailid jutustajatest endist lugejani läbi kumavad. Ja kuna Sutpen ise sõna ei võta, jääb lugejale lõppeks vaid mõelda ja järeldada ja ise mehe hinge põhja jõuda.

Faulkneri stiil, kuigi kurnav, on imeilus, seda avaldab juba esimene lehekülg oma nišikirjelduse ja tegelaste tutvustusega. Milline sõnavara, milline lauseehituslik akrobaatika!


Aga siiralt, kui esimesed 10 lehekülge teid juba kurnavad, lugege parem Dickensit või Saroyani. Sest Faulkneri stiil ei ole kergete killast.

21. Honore de Balzac: Old Goriot

Le Père Goriot (English: Old Goriot) is an 1835 novel by French novelist and playwright Honoré de Balzac (1799–1850), included in the Scènes de la vie privée section of his novel sequence La Comédie humaine. Set in Paris in 1819, it follows the intertwined lives of three characters: the elderly doting Goriot; a mysterious criminal-in-hiding named Vautrin; and a naive law student named Eugène de Rastignac. Originally published in serial form during the winter of 1834–35, Le Père Goriot is widely considered Balzac's most important novel.

The novel takes place during the Bourbon Restoration, which brought about profound changes in French society; the struggle of individuals to secure upper-class status is ubiquitous in the book. The city of Paris also impresses itself on the characters – especially young Rastignac, who grew up in the provinces of southern France. Balzac analyzes, through Goriot and others, the nature of family and marriage, providing a pessimistic view of these institutions.


Suur realismifänn pole ma kunagi olnud. Balzac kui selle suuna esindaja laskub oma teose esimestel lehekülgedel romaani tegevuse lõviosa asukoha detailkirjeldusse, kus suurendusklaasi alla võetakse majad, toad, aknad, diivanid ja muu taoline. Selline stiil annab küll hea ettekujutuse toimumispaigast ja võimaluse enesele kogupilt detailselt silme ette kuvada, pikapeale aga tekitab tahtmise üle rea lugeda. Balzac jätkab pea- ja kõrvaltegelaste kirjeldusega (pansioni elanikud ja nende taust laotatakse laiali, aga kõik neist ei jätka sugugi peategelastena), mis omandab oma tähtsuse alles raamatu viimases kolmandikus. Seega soovitan raamat lõpuni lugeda ja seejärel mälu värskendamiseks veelkord sirvida, kes täpsemalt millega tegeles ja miks.

Temaatikast rääkides on Balzac küüniliste kalduvustega lugejale kurb meeldetuletus elu nukrast materialistlikust nõiaringist ja optimistile hoop näkku. Kaupmees Goriot ohverdab kogu oma vere ja higi hinnaga teenitud varanduse, et oma tütardele head elu võimaldada, tütarde kasutud mehed aga lasevad rahal läbi sõrmede voolata ja tagatipuks kohtlevad oma naisi nagu kaltse. Üliõpilane Eugene Rastignac, kes küll raamatu lõpuni mingisuguse moraalse selgroo säilitab, on kullakaevaja rikka naise otsingul, kes katkestab õpingud, et rikkaks saada. Sest nagu paljude tegelaste - küll eelkõige naiste - suust kõlab - elu ilma varanduseta pole midagi väärt.

Sellise seisukoha kõige kirglikum esindaja on pansionipidajanna Vauquer - proua lahkus oma külaliste suhtes on lineaarses seoses nende üüri suuruse ja toa/tubade luksuslikkusega. Ei morjenda teda surm, haigus, õnnetu armastus ega abielu - kõik, mis otseselt kasu ei too, pole oluline. Oluline on sissetulek ja pansioni maine.
Samas ei saa sellisel viisil end elus hoidvale naisele olelusvõitluslikku suhtumist sugugi pahaks panna - Pariisi koledust ja ühiskonna võimet veidi rikkamgi inimene täielikult põrmustada ja/või alla neelata näidatakse raamatus mitmekordselt. Et hirm sellise saatuse ees naisest rahaahne mao võib teha, pole imestusväärne.

Raamatu nimitegelase saatus on ilmselgelt kõige nukram - ta lõpetab oma elupäevad illusioonis, et tema omakasuahned tütred teda armastavad ja tema heaks sama palju teeksid, kui tema nende heaks, kui see neile vaid võimalik oleks. Ka Dostojevski Mõškin oma Nastasja heaks kõik, aga samal ajal kui tema tohutu ideedemaailma ja tõeliselt igavene poisilik hing võrreldamatult paelus, on mul Goriot'st küll kahju, tema isik aga ei kutsu vaatama, pigem unustama. Ta on küll eeskuju puhtast headusest, appolliinlikust eneseohverduse musternäide, aga isiksusena jääb halliks ja seetõttu ununeb peagi.
Kas kummalgi õel tegelikult lahke hing on ja mil määral nende mehed neid valitsevad, jääb ühe puhul selgusetuks, teise puhul segaseks. Mõtlemisainet pakuvad õdede moraalne ideedemaailm ja isa surivoodil langetatud valikud igatahes. Märkimist väärib ehk Delphine'i tugev armastus Eugene'i vastu, mis talle ja tema hingepildile omajagu värvi annab.

Kõige huvitavam tegelane on algusest lõpuni kõige suurema arengu osaliseks saav Eugene de Rastignac, seltskondlikul redelil ülesmäge, moraaliredelil allamäge rännates, lõpuks algusesse tagasi jõudes, vaese, kuid siiski rikkana. Tema raamatu alguses väga puhta ja kogenematuna näidatud hing, mille ta hea meelega kõrgema seltskonna räpasest tagauksest sisse heidab, et kutseid jõukate daamide buduaaridesse osta, jääb lõpus siiski rikkumatuks. Kuigi rikkus teda pimestab, ei müü ta siiski oma silmi varanduse eest kuradile.
Samas - kas "armastatud" naisega (kes alustuseks varanduse pärast valiti) jäämine väljavaatega heale elule on "õige" tegu (sest majanduslikult halba olukorda sattunud naisel olid siiski helgemad väljavaated kui üliõpilane Rastignacil) või siiski ainult oma heaolu eest hoolitsemine, jääb küsimärgi alla.
Minu seisukoht Rastignaci moraalsete eesmärkide suhtes on siinkohal optimistlik - jättis ta ju noorukese pärijanna hiiglasliku varanduse ära kasutamata, kuna oli armunud teise naisesse ja otsustas südame, mitte pragmaatilise kaalutluse ja armastuseta abielu teed minna.


Üldine maailmapilt, mida Balzaci teos vahendab, on tõepoolest omas ajas realistlik ja kätkeb paar huvitavat tegelast - aga ikkagi kurb, sest selles teoses ei kaalu üks ilus armastus üles kogu seda saasta, mida üks keskmine inimelu oma keskmises aastate kogumis peab taluma. Kuna raamat kuulub inimliku komöödia kategooriasse, mõistan, et isegi Goriot' saatuses on võimalik mõningast kurba irooniat leida. Aga kas selline kogemus tingimata vajalik on? Loodan tulevikus Balzaciga taaskohtudes teistsuguseid emotsioone kogeda.


Temaatika tooni hetkelisest sobimatusest järgmisel hetkel mitte välja tehes -
Balzaci väljendusrikkus on muidugi klass omaette - meeldejäävaim väljend tituleerib naised "lõhnastatud mõrvariteks" :)