Guy de Maupassant: The great short stories of Guy de Maupassant

Woher rühren jene geheimnisvollen Einflüsse, die unser Glück in Mutlosigkeit und unsere Zuversicht in Verzweiflung wandeln?

Whence come those mysterious influences which change our happiness into discouragement and our self-confidence into diffidence?

Guy de Maupassanti avastamise eest pean taaskord tänama oma novelliseminari kohustusliku kirjanduse nimekirja. Lugesin Le diable ehk Saatana, samast kogumikust Horla ja Der Schmuck ehk Ehte. Antud kogumiku pealkiri, sest ülikooli raamatukogus pakutavatest Maupassantidest on see ainus, kus kõik minu loetu sees on. Aga täiesti olemas on ka eestikeelne "Valitud novelle".

Kuna kogumikus on vaid kolm novelli, on ülesehitus väga lihtne - aina komplekssemaks, aina õõvastavamaks. Esimene novell "Ehe" on kurblik-irooniline lugu sellest, mis on, ja sellest, mis näib - vaesema ametniku naine unistab luksuslikust elust ja kui tema meest töökoha kaudu suure vaevaga kutse uhkele ballile muretseb, kulutatakse naise kleidi peale pool varandust. Lisaks laenab ta teemantkaelakee jõukamalt sõbrannalt. Naine kaotab aga kaelakee ja hirmus sõbranna viha ees ostetakse uus kee, mille kinnimaksmise nimel nii naine kui mees kümme aastat palehigis rügama peavad. Mis aga lõpuks välja tuleb, ei üllata kedagi - või siis poleks keegi selle peale tulnudki?

Teine novell "Saatan" räägib talunikust, kes oma 92-aastase ema surivoodil valvata ei taha, kuna peab viljalõikusega tegelema. Ta palkab vana pesunaise surnut ära saatma ja enne kauba tegemist kaubeldakse veel mõnda aega hinna üle - kuna keegi ei tea, mitu päeva vanal emal veel elada, tuleb ju enne selgeks teha, kas tunnitasu või päevatasu. Kuidas inimesi suunav jõud on ihnus ja kuidas ema siiski enneaegselt oma päevad lõpetab ja kes lõpuks selle surma pealt kasumit lõikab, selgitab lugu oma hargnemises. Väga paeluv ja konkreetne.

Kolmas novell "Horla" on raamatukese ülivõimas kulminatsioon ja räägib päevikuvormis kehaliselt ja vaimselt haige mehe järkjärgulisest lagunemisest. Just päevikuvorm ja selle emotsionaalsus, võimalus sellise inimese pähe vaadata ja tema hirmu tõesti kaasa elada, teeb jutu niivõrd eriliseks. Haarav ja jälge jättev, kuni nukra lõpuni. Ja sealjuures samaaegselt täiesti lõplik ja ometi avatud lõpuga...


One might almost say that the air, the invisible air, is full of unknowable Forces, whose mysterious presence we have to endure. I wake up in the best of spirits, with an inclination to sing in my heart. Why? I go down by the side of the water, and suddenly, after walking a short distance, I return home wretched, as if some misfortune were awaiting me there. Why?

Man könnte meinen, die Luft, die unsichtbare Luft, sei erfüllt von unbegreiflichen Mächten, deren geheimnisvoller Nähe wir uns beugen müssen. Ich wache fröhlich auf, und mir ist, als müsse ich singen. - Warum? - Ich gehe am Ufer entlang, und urplötzlich, nach ein paar Schritten, kehre ich in schmerzlicher Betrübnis um, als warte meiner daheim irgendein Unglück. - Warum?


Suurepärased lühijutud ja kindlasti mitte viimane Maupassant, mille ette võtan. Soovitan!

9. Albert Camus: The Stranger

The Stranger or The Outsider, (L’Étranger) is a novel by Albert Camus, published in 1942. Camus' first novel, it is perhaps his best-known work, and a key text of twentieth-century philosophy. Its theme and outlook are often cited as examples of existentialism, though Camus did not consider himself an existentialist; in fact, its content explores various different philosophical schools of thought, including (most prominently and specifically) absurdism, as well as atheism, determinism, nihilism, and stoicism.

The title character is Meursault, a French man (characterised by being largely emotionally detached, innately passive, and anomic) who seemingly irrationally kills an Arab man whom he recognizes in French Algiers. The story is divided into Parts One and Two: Meursault's first-person narrative view before and after the murder.


Mis alguses tundub nagu üpriski lihtsakoelise ja elu suhtes ükskõikseks jäänud mehe jutustus oma elust, kus nii mõndagi sügavamaid emotsioone tekitavat juhtub ja teda vägagi külmaks jätab, läheb märkamatult aina rohkem süvitsi küsimusega, milline on selle mehe hing. Kui alguses tundub, et tal seda polegi - potentsiaalse sõpruse algstaadiumis võtab ta teise mehe küllakutse vastu kaalutlustel, et sellisel juhul ise õhtusööki valmistama ei pea; naist, kes temasse armub, hoiab ta küll hea meelega enda juures ja tunnistab, et soovib teda iga kord suudelda, kui naine naeratab, aga vastab küsimusele: armastad sa mind? otsekoheselt eitavalt ja apaatselt.

Raamat algab protagonisti Meursault' ema surmaga ja kirjeldab tema emotsioone seoses ema matustega. Esiplaanil pole mitte emaga seotud tunded, vaid pragmaatiline kirjeldus maastikust, ümbritsevatest inimestest ja kaalutlused, milline päev oleks töölt puhkuse võtmiseks optimaalseim olnud.
Meursault' elu jätkub nagu tüüpiline rada - ta alustab suhet naisega, kes nähtavasti talle naha alla ei poe, sest konstateerib ise samal ajal, et iga naine tekitaks mehele selliseid kiindumuslikke-füüsilisi reaktsioone nagu Marie talle. Tema majas elava kahtlase taustaga Raimondi konfliktides teiste kahtlase taustaga meestega toetab ta sõpra ja lõpuks laseb maha mehe, kellega Raimond tülis on. Seda aga mitte sugugi aatelistel sõprusest põhjendatud emotsioonidel või põhimõtetel - Meursault kirjeldab, kuidas päike, mis araablase näolt peegeldub, talle äkitselt kiheleva tunde tekitab ja muule mõtlemata vajutab ta päästikule. Ja siis veel neli korda.
Raamat jätkub mehe vangipõlve ja kohtuprotsessiga, kus mitte mõrvale, vaid selle seosele hiljuti surnud emaga rohkem rõhku pannakse ja üritatakse järeldusele jõuda, et lein ema pärast mehe valele teele on tõuganud. Meursault ise aga rõhutab jätkuvalt oma apaatsust ja ütleb, et tegemist oli pelgalt juhusega. Kongis lebades ja elu üle järele mõeldes suhtub mees sama apaatselt oma vabadusekaotusse, tundes küll ebamugavust privileegide kaotuse üle nagu naise puudutus ja sigaretid, vajub aga lihtsasti vegeteerivasse, elu möödaveeremist jälgiva mehe staadiumi - nagu ta pärast ema matust hotellitoa rõdul istub ja suitsetades möödujaid jälgib. Küll kohati tähelepanelikult, aga emotsioonideta.
Raamatu lõpuks, kuna kohtuotsus mehe kahjuks tehakse, üritab vaimulik enne tema elu lõpetamist Meursault'd jumalale lähemale viia ja aidata tal viimastel hetkedel teed valgustuseni leida. Religioossete küsimuste tõstatamine viib aga ainult arusaamani, et mehe jaoks ei ole elu pärast surma ja ta ei usu jumalasse, ei hakka kunagi uskuma. Apaatsusele lisatakse emotsiooni ja lõpp langeb rohkem kibestumuse suunas. Ja ometi jõuab ta järeldusele, et on omas elus siiani olnud õnnelik. Arusaam suremisest vabastab ta, avab tema südame maailmale. Ja olgugi et tal oleks olnud võimalus oma elust rohkem teha ja olla rohkem, on ta rahul sellega, et on siiani elanud just nii nagu ta elanud on.

Olgugi see hing, millest advokaadid kohtusaalis nii elavalt räägivad, kohati pealiskaudne, tekitab Meursault' mõtete jälgimine suurt empaatiat. Elu ja surma küsimused läbivad raamatut algusest peale tugevalt ja ometigi jääb mehe reaktsioon lihtsakoeliseks kuivapoolseks osaluseta kommentaariks. Ja äkitselt, viimastel lehekülgedel, avab ta ennast ja tema surnud hing naeratab keha surma lävel maailmale vastu.


Mäletasin raamatut juba keskkooli ajast hästi, aga lugesin väga hea meelega uuesti ja jään ikka arvamuse juurde - tegemist on täiesti märkamatult naha alla roniva kohati pealiskaudne tunduva, kuid tegelikkuses väga sügava kirjeldusega elu ja surma peatamatust ringlusest ja ühe inimese mõjust oma raadiuses ja univerumis. Usun, et iga lugeja leiab Meursault' elu üle mõtiskledes enda jaoks midagi jäävat. Suurepärane.

8. Charles Dickens: Great Expectations

Great Expectations is a novel by Charles Dickens. It was first published in serial form in All the Year Round from 1 December 1860 to August 1861. It has been adapted for stage and screen over 250 times.

Great Expectations is written in the style of bildungsroman, which follows the story of a man or woman in their quest for maturity, usually starting from childhood and ending in the main character's eventual adulthood. Great Expectations is the story of the orphan Pip, writing about his life from his early childhood until adulthood and attempting to become a gentleman along the way. The novel can also be considered semi-autobiographical of Dickens, like much of his work, drawing on his experiences of life and people.


Asjaolu, et kellegi nimi on Pip ja see keegi tahab tõsimeeli oma elust pajatada, tekitab muiet ja paneb huumorit ootama. Dickensi keeleline rikkus selle ka stiililiselt jutustusse sisse paneb (...the unsuccesful application of his knuckles do my door...; ...Drummle would have flung the large glass [---] over his adversary's head, but for our entertainer's dexterously seizing it at the instant when it was raised for that purpose ... jne) ja juba selleks, et kogu keelelist buketti nautida, soovitaksin raamatut lugeda.

Narratiivist rääkides ütleksin isegi, et alustasin suurte ootustega nagu Pip oma teekonda ja veidrust ja õõvastavat leidub seal kuhjaga. Vähemalt alguses innustab lugejat juba tüüpiline-Dickenslick omadus peatükk alati kõige põnevamas kohas lõpetada ja sellega veidike kiusata. Lõpupoole vajub see element miskipärast ära, kuigi lõpp ometigi sama põnev on kui algus - ikka ja jälle on tegemist elu ja surma küsimusega.
Sünge meeleolu, millega raamat algab, võtab selle ka jälle kokku, aga on teatud ebatasasused, mis viimase kolmandiku lugemise veidi raskeks teevad. Arusaadavalt on tegu täismahulise arenguromaaniga ja seetõttu vajab peategelane ka teatud arvu lehekülgi, et oma arengus täisring ära teha - sest just sinna ta lõpus jõuab, tagasi sinilinnu juurde -, aga jutustust tuleb algusest peale täie tähelepanuga jälgida, et lõpupoole mitte tegelaste ja sündmuste rägastikku ära kaduda.

Tegelased, keda raamatust leida võib, on vägagi omanäolised - murtud südamega vanadaam, kes elab suletud akendega majas, kellad seismas ühel ajahetkel, ja kannab valget pruutkleiti ja vaid ühte kinga; advokaat kahe isikuga, kes pärast tööpäeva end oma klientidest puhtaks peseb; neiu, keda on kasvatatud mitte omama südant ja kes, tundub, tõepoolest emotsioonidest vallutatud ei saa, kuigi teda ühelt poolt tuliselt armastatakse ja teiselt poolt tohutu toorusega koheldakse; vang, kes on küll tahumatu, aga vägagi üllas jne.


Täiesti mõistatuslikult teatatakse vaesele orvust poisile, et talle on antud varandus ja poiss läheb Londonisse rikka mehe elu elama. Talle terendab ilus elu kogu oma glamuuri hiilguses ja imekaunis neiu täpiks i peale. Järkjärgult peab ta aga avastama, et kõik ei ole sugugi nii lihtne nagu tundub, lootus jäiste inimeste südant sulatada jääbki tihtipeale lootuseks ja nukralt paljudel ei ole õigust otsustada omaenese elu üle.

Olgugi et armastus vallutamata jääb - üllatuslik vaatenurk muidugi, õnneks pole alati armastust vaja, tuleb välja, sest sõpradeks nad jäävad -, avastab Pip enda jaoks selle, mis on tähtis, ja sellele tänu on raamatul ka õnnelik lõpp. Enamik ülejäänud tegelastest peavad oma elud üpris kurvalt lõpetama.

Väga kirju raamat kahtlemata, kindlasti mitte kõigile. Suudab algusest lõpuni mitu korda täielikult muutuda ja samas jääb alati väikese Pipi pähe - jutustust jälgides väljendab ta ennast, ja see on muidugi ka loogiline, alguses oskuslikumalt kui väike poiss seda suudaks ja lõpupoole kohati nooruslikumat tunnet tekitades kui vanem mees seda teeks.

Väga erinevaid emotsioone tekitav teos ja soovitada ma seda ei julgekski. Aga mulle isiklikult meeldis. Täiesti omanäoline igatahes.

7. Geoffrey Chaucer: Canterbury Tales

The Canterbury Tales is a collection of stories written in Middle English by Geoffrey Chaucer at the end of the 14th century. The tales are told as part of a story-telling contest by a group of pilgrims as they travel together on a journey from Southwark to the shrine of Saint Thomas Becket at Canterbury Cathedral.


Alustasin Canterbury Talesi lugemist vanainglisekeelses variandis ja keeleline meisterlikkus pungus muidugi igast avausest välja koheselt, aga nii vana keel oli minu jaoks veidi raske, seega jätkasin Nevill Coghilli tõlkega tavakeelde. Tõlge on väga hea ja keeleline rikkalikkus ja mitmekesisus on säilinud, eriti arvestades, et teos koosneb lühijuttudest, mida räägivad erinevate taustadega inimesed.

Coghilli tõlke tagakaanelt loetav arvustus ütleb: "The tales are told by a motley crowd of pilgrims as they journey for five days from Southwark to Canterbury. Drawn from all levels of society and all walks of life (from knight to nun, from miller to monk), the pilgrims reveal a picture of English life in the fourteenth century which is as robust as its representative."

Tõde on, et jutustuste kogum tervikuna ajastu hõngu väga autentselt edasi annab ja samuti, et kõigile seal midagi leidub, kuna kõrvuti on jutud sellest, kuidas kaks kavalat tudenginoormeest ihnele veskimehele kätte maksavad teda purju jootes ja siis öö läbi tema naise ja tütrega lõbutsedes, ja sellest, kuidas vooruslik naine oma meest truult teenima jääb, isegi kui too temalt mõlemad lapsed röövib - naisele teada olevalt tappa laseb, et nad röövitud olid, selgub naisele lõpus - ja takkapihta teatab, et on aeg uus ja noorem naine võtta, kusjuures vanem naine peaks noorele mõrsjale teenijaks jääma.

Keelelisele naudingule rõhudes: kuna juttude vestjad erinevatest seltskonnakihtidest pärinevad, on sõnade valik ja keele esteetiline tase erinev, sellest tulenevalt mitmekesine lugemine hoolimata värsivormist, mis mulle juba omajagu tüütuks on muutunud, kuna meil ühes seminaris ainult keskaegseid värsivormis romaane loetaksegi.


Lõbustavaks öökapiraamatuks võin soovitada, sest üks lühike lugu korraga lugeda ja vastavalt naerda või imestuda või imetlema jääda peategelaste seiklusi jälgides on täitsa lõbus. Aga korraga tervikuna läbi lugemiseks olgugi, et lugusid võrreldes näiteks Dekameroni saja lühijutuga niiiiii palju pole - hakkab kooslus veidi venima.

Theodor Storm: Der Schimmelreiter

Mida muud ikka jõulupühade ajal teha kui lugeda? Kingitusi pakkida ja jõulusööki lauale tassida muidugi.

Seega tahaksin jällegi pakkuda ekskursina lugemiseks suurepärast novelli Theodor Stormilt, ilmunud 1888. Schimmelreiter ehk kimliratsur räägib suures plaanis Hauke Haienist ja tema võitlusest loodusega, Põhja-Saksamaal asuva külakese saatusest heitluses mere hävitavate jõududega, kuidas inimene üritab loodust enesele alistada ja mis on selle hind, et emake Maa tal seda teha lubab.

Storm kirjutab loole kaks raami ja loob pika sissejuhatuse, mis alustuseks veidi segadusse ajab, aga üldiselt lihtsalt lugejale selgeks tahab teha, et lugu juhtus kaua-kaua tagasi ja mälu on küll hägune, aga lugu juhtus tõepoolest. Sellise nimega koht nagu jutustuses kirjeldatud on täiesti olemas, aga lugu kirjutatud 19ndal sajandil ja tegevus asetub 17ndasse sajandisse.

Paeluv ja mõjuv on sünge meeleolu, mis kohe raamatu alguses luuakse - kummituslik ratsanik möödub õhtul külakesse öömajale sõitvast rändurist ja tundub, et ei taha küll halba, aga on hirmuäratav ja müstiline tegelane. Rändur jõuab kohalikku kõrtsi ja kuuleb legendi Kimliratsur Hauke Haiest, kes maksis kõige kõrgemat hinda, et ennast külavanemana tõestada ja loodus alistada. Põnevus ja pinge lausa nähtavalt ronib lugeja silmades, julgen ma öelda. Kuni traagilise lõpuni.

Omanäolised looduskirjeldused illustreerimaks jutustuse üldist meeleolu, inimeste veider psühholoogia ja maailma nägemise viisid, seletamatud juhtumised ja üleloomulik element moodustavad suurepärase lugemiskogemuse.


Soovitan väga soojalt!

6. Dante Alighieri: "Jumalik komöödia" (La Divina Commedia, 1308–1321)

The Divine Comedy (Italian: La Divina Commedia), written by Dante Alighieri between 1308 and his death in 1321, is widely considered the central poem of Italian literature, and is seen as one of the greatest works of world literature.The poem's imaginative and allegorical vision of the Christian afterlife is a culmination of the medieval world-view as it had developed in the Western Church.

The Divine Comedy is composed of over 14,000 lines that are divided into three canticas (Ital. pl. cantiche) — Inferno (Hell), Purgatorio (Purgatory), and Paradiso (Paradise) — each consisting of 33 cantos (Ital. pl. canti). An initial canto serves as an introduction to the poem and is generally considered to be part of the first cantica, bringing the total number of cantos to 100. The number 3 is prominent in the work, represented here by the length of each cantica. The verse scheme used, terza rima, is hendecasyllabic (lines of eleven syllables), with the lines composing tercets according to the rhyme scheme aba, bcb, cdc, ded, ....

The poem is written in the first person, and tells of Dante's journey through the three realms of the dead, lasting from the night before Good Friday to the Wednesday after Easter in the spring of 1300. The Roman poet Virgil guides him through Hell and Purgatory; Beatrice, Dante's ideal woman, guides him through Heaven. Beatrice was a Florentine woman whom he had met in childhood and admired from afar in the mode of the then-fashionable courtly love tradition which is highlighted in Dante's earlier work La Vita Nuova.

In Northern Italy's political struggle between Guelphs and Ghibellines, Dante was part of the Guelphs, who in general favored the Papacy over the Holy Roman Emperor. Florence's Guelphs split into factions around 1300, the White Guelphs, and the Black Guelphs. Dante was among the White Guelphs who were exiled in 1302 by the Lord-Mayor Cante de' Gabrielli di Gubbio, after troops under Charles of Valois entered the city, at the request of Pope Boniface VIII, who supported the Black Guelphs. This exile, which lasted the rest of Dante's life, shows its influence in many parts of the Comedy, from prophecies of Dante's exile to Dante's views of politics to the eternal damnation of some of his opponents.


Inferno.
Leave all hope, ye that enter. (Inferno, Canto III)
Jap, tõde, sellist inglise keelt 600lk on lootusetu lugeda, ütleb esimene mulje.

...aga nii irooniline kui see ka poleks, ei häiri vanakooli inglise keel ja ühekaupa grupeerituna, aga lausetena tõlgitud värsid (see on naljakas, eesti keeles on asi rohkem värsivormi jäetud) lugemist, väikesed veidrused rikastavad seda.

Dante on üks nendest autoritest, keda tuleb ikka ja jälle lugeda ja tänu tema mitmekihilisusele ei lõpe vihjed antiigile, kristlusele, autobiograafilisele tasandile, ajaloole, astroloogiale et cetera. Pole ime, et iga peatüki lõpus on sama pikk rodu seletusi viidetele teistesse kontekstidesse. Sümboolika on lõputu.

Põrgu kirjeldus ei üllata sel määral, et karistused, mida patused kannavad, kohati võikalt kirja pandud said. Kahepoolne on asja kristlik dimensioon – loogiline, et kõige madalamale on paigutatud Juudas, samas on väga madalatel ringidel ka paavstid-vaimulikud. Leiame antiikeeposte tegelased – kas saakski imestada, kui Dante teejuhiks on suurmeister Vergilius isiklikult? –, Piibli parimad pärlid. Purgatorios ja paradiisis ei üllata kohatud tegelaskujud eriti - heasoovlikkust me ju eeldame, see, et Dante kellegi põrgusse pistab, ajab ju rohkem muigama. Paradiisist leitavad on juba üpris etteaimatavad, kes vähegi Piiblit lugenud ja kirikulooga veidi tutvunud - illustratsioon allpool.

Nii muuseas - lihtsalt "Comedia" oli teose nimi algselt, "Divina" lisas Boccaccio, kes Dantest suures vaimustuses oli ja temast eeskuju võttis, oli ka Dekameroni üheks peamiseks eeskujukski Dante Komöödia. Sealt siis ilmselt ka vormistuslik eripära alustada iga peatükki resp. juttu lühikese kokkuvõttega. Kokkuvõttest saab sissejuhatus. Milline võrratu paradoks!

Lõppu jõudes kordab Dante oma eesmärki – tuua lugejad välja (vaimu-)viletsusest ja juhtida neid õnnistuse suunas („to remove those who are living in this life from the state of wretchedness and to lead them to the state of blessedness“ – Paradiso, Canto XXXIII) ja selle ta ka väga hästi saavutab. Millised värvikad kirjeldused nii patu kui vooruse viljadest ja elust põrgus ja paradiisis läbivad teost ja milliseid emotsioone nad lugejas tekitavad – põrgu kirjelduste peale vajub suu hämmeldusest lahti, paradiisi jõudes lähevad silmad särama.

Tagantjärgi soovitan eelnevalt lugeda Ovidiuse Metamorfoose, millega ma oma nimekirjas hiljem kohtun, mille lugudest aga väga paljudele viidatakse.

Lõppkokkuvõttes – tegemist on tohutult kompleksse organismiga täis päevapoliitikat, ajalugu, mütoloogiat, (religiooni-)filosoofiat, emotsioone, spekulatsioone, huumorit, häbematust ja tohututes kogustes ilu ja emotsiooni. Pole küsimustki, kas peaks kuuluma raamaturiiulisse.

Kuna Dante poolt visandatud maailmapilt on niivõrd kompleksne, soovitan uurida teemakohaseid illustratsioone:


Inferno
Purgatorio
Paradiso


Ja lõpetuseks viimase, kõige ilusama Canto kokkuvõte, Dante rännaku viimane samm.


Dante: Paradiso, Canto xxxiii

The final goal of divine Providence, the mysteries of the incarnation and the redemption, the contrast between earthly hope and heavenly fruition, the whole order of the spiritual universe epithomized in the poet’s journey, the crowning grace still awaiting him, the need of yet further purging away of mortal dross if he is to receive it, the high obligation that will rest upon his life hereafter, the sustaining grace that will be needed, to enable him to meet it by keeping his affections true to so great a vision, and the intense sympathy with which all the saints enter into his aspiration and plead for the fulfilment of the utmost grace to him as a part of their own bliss [---] and Dante [---] looks right into the deep light. Memory cannot hold the experience that then was his, though it retains the sweetness that was born of it. But as he gropes for the recovery of some fragment of his vision, he feels in the throb of an ampler joy the assurance he is touching on the truth as he records his belief that he saw the whole essence of the universe, all beings and all their attributes and all their relations, no longer as scattered and imperfect fragments, but as one perfect whole naught else than one single flame of love.

So keen is the light of that flame that it would shrivel up the sight if it should turn aside. But that may not be, since good, which is the object of all volition, is whole and perfect in it, and only fragmentary and imperfect away from it, so that a free will cannot by its nature turn away; and the sight is ever strengthened that turns right into it. As when we look upon a picture or a script, glorious but at first imperfectly mastered by us, and as our eyes slowly adjust themselves, the details rise and assert themselves and take their places, and all the while that the impression changes and deepens the thing that we look upon changes not nor even seems to change, but only we to see it clearer, so Dante’s kindling vision reads deeper and deeper into the unchanging story of the triune Deity, [---] – but his powers fail to grapple with the contradiction till the reconciliation is brought home to him in a flash of exalted insight. Then the vision passes away and may not be recalled, but already all jarring protest and opposition to the divine order has given way in the seer’s heart to oneness of wish and will with God, who himself is love.


(The Divine Comedy of Dante Alighieri, The Carlyle-Wicksteed Translation. 1944. lk. 602j)