Thursday, December 31, 2009

7. Geoffrey Chaucer: Canterbury Tales

The Canterbury Tales is a collection of stories written in Middle English by Geoffrey Chaucer at the end of the 14th century. The tales are told as part of a story-telling contest by a group of pilgrims as they travel together on a journey from Southwark to the shrine of Saint Thomas Becket at Canterbury Cathedral.


Alustasin Canterbury Talesi lugemist vanainglisekeelses variandis ja keeleline meisterlikkus pungus muidugi igast avausest välja koheselt, aga nii vana keel oli minu jaoks veidi raske, seega jätkasin Nevill Coghilli tõlkega tavakeelde. Tõlge on väga hea ja keeleline rikkalikkus ja mitmekesisus on säilinud, eriti arvestades, et teos koosneb lühijuttudest, mida räägivad erinevate taustadega inimesed.

Coghilli tõlke tagakaanelt loetav arvustus ütleb: "The tales are told by a motley crowd of pilgrims as they journey for five days from Southwark to Canterbury. Drawn from all levels of society and all walks of life (from knight to nun, from miller to monk), the pilgrims reveal a picture of English life in the fourteenth century which is as robust as its representative."

Tõde on, et jutustuste kogum tervikuna ajastu hõngu väga autentselt edasi annab ja samuti, et kõigile seal midagi leidub, kuna kõrvuti on jutud sellest, kuidas kaks kavalat tudenginoormeest ihnele veskimehele kätte maksavad teda purju jootes ja siis öö läbi tema naise ja tütrega lõbutsedes, ja sellest, kuidas vooruslik naine oma meest truult teenima jääb, isegi kui too temalt mõlemad lapsed röövib - naisele teada olevalt tappa laseb, et nad röövitud olid, selgub naisele lõpus - ja takkapihta teatab, et on aeg uus ja noorem naine võtta, kusjuures vanem naine peaks noorele mõrsjale teenijaks jääma.

Keelelisele naudingule rõhudes: kuna juttude vestjad erinevatest seltskonnakihtidest pärinevad, on sõnade valik ja keele esteetiline tase erinev, sellest tulenevalt mitmekesine lugemine hoolimata värsivormist, mis mulle juba omajagu tüütuks on muutunud, kuna meil ühes seminaris ainult keskaegseid värsivormis romaane loetaksegi.


Lõbustavaks öökapiraamatuks võin soovitada, sest üks lühike lugu korraga lugeda ja vastavalt naerda või imestuda või imetlema jääda peategelaste seiklusi jälgides on täitsa lõbus. Aga korraga tervikuna läbi lugemiseks olgugi, et lugusid võrreldes näiteks Dekameroni saja lühijutuga niiiiii palju pole - hakkab kooslus veidi venima.

No comments:

Post a Comment