8. Charles Dickens: Great Expectations

Great Expectations is a novel by Charles Dickens. It was first published in serial form in All the Year Round from 1 December 1860 to August 1861. It has been adapted for stage and screen over 250 times.

Great Expectations is written in the style of bildungsroman, which follows the story of a man or woman in their quest for maturity, usually starting from childhood and ending in the main character's eventual adulthood. Great Expectations is the story of the orphan Pip, writing about his life from his early childhood until adulthood and attempting to become a gentleman along the way. The novel can also be considered semi-autobiographical of Dickens, like much of his work, drawing on his experiences of life and people.


Asjaolu, et kellegi nimi on Pip ja see keegi tahab tõsimeeli oma elust pajatada, tekitab muiet ja paneb huumorit ootama. Dickensi keeleline rikkus selle ka stiililiselt jutustusse sisse paneb (...the unsuccesful application of his knuckles do my door...; ...Drummle would have flung the large glass [---] over his adversary's head, but for our entertainer's dexterously seizing it at the instant when it was raised for that purpose ... jne) ja juba selleks, et kogu keelelist buketti nautida, soovitaksin raamatut lugeda.

Narratiivist rääkides ütleksin isegi, et alustasin suurte ootustega nagu Pip oma teekonda ja veidrust ja õõvastavat leidub seal kuhjaga. Vähemalt alguses innustab lugejat juba tüüpiline-Dickenslick omadus peatükk alati kõige põnevamas kohas lõpetada ja sellega veidike kiusata. Lõpupoole vajub see element miskipärast ära, kuigi lõpp ometigi sama põnev on kui algus - ikka ja jälle on tegemist elu ja surma küsimusega.
Sünge meeleolu, millega raamat algab, võtab selle ka jälle kokku, aga on teatud ebatasasused, mis viimase kolmandiku lugemise veidi raskeks teevad. Arusaadavalt on tegu täismahulise arenguromaaniga ja seetõttu vajab peategelane ka teatud arvu lehekülgi, et oma arengus täisring ära teha - sest just sinna ta lõpus jõuab, tagasi sinilinnu juurde -, aga jutustust tuleb algusest peale täie tähelepanuga jälgida, et lõpupoole mitte tegelaste ja sündmuste rägastikku ära kaduda.

Tegelased, keda raamatust leida võib, on vägagi omanäolised - murtud südamega vanadaam, kes elab suletud akendega majas, kellad seismas ühel ajahetkel, ja kannab valget pruutkleiti ja vaid ühte kinga; advokaat kahe isikuga, kes pärast tööpäeva end oma klientidest puhtaks peseb; neiu, keda on kasvatatud mitte omama südant ja kes, tundub, tõepoolest emotsioonidest vallutatud ei saa, kuigi teda ühelt poolt tuliselt armastatakse ja teiselt poolt tohutu toorusega koheldakse; vang, kes on küll tahumatu, aga vägagi üllas jne.


Täiesti mõistatuslikult teatatakse vaesele orvust poisile, et talle on antud varandus ja poiss läheb Londonisse rikka mehe elu elama. Talle terendab ilus elu kogu oma glamuuri hiilguses ja imekaunis neiu täpiks i peale. Järkjärgult peab ta aga avastama, et kõik ei ole sugugi nii lihtne nagu tundub, lootus jäiste inimeste südant sulatada jääbki tihtipeale lootuseks ja nukralt paljudel ei ole õigust otsustada omaenese elu üle.

Olgugi et armastus vallutamata jääb - üllatuslik vaatenurk muidugi, õnneks pole alati armastust vaja, tuleb välja, sest sõpradeks nad jäävad -, avastab Pip enda jaoks selle, mis on tähtis, ja sellele tänu on raamatul ka õnnelik lõpp. Enamik ülejäänud tegelastest peavad oma elud üpris kurvalt lõpetama.

Väga kirju raamat kahtlemata, kindlasti mitte kõigile. Suudab algusest lõpuni mitu korda täielikult muutuda ja samas jääb alati väikese Pipi pähe - jutustust jälgides väljendab ta ennast, ja see on muidugi ka loogiline, alguses oskuslikumalt kui väike poiss seda suudaks ja lõpupoole kohati nooruslikumat tunnet tekitades kui vanem mees seda teeks.

Väga erinevaid emotsioone tekitav teos ja soovitada ma seda ei julgekski. Aga mulle isiklikult meeldis. Täiesti omanäoline igatahes.