Sunday, January 17, 2010

Guy de Maupassant: The great short stories of Guy de Maupassant

Woher rühren jene geheimnisvollen Einflüsse, die unser Glück in Mutlosigkeit und unsere Zuversicht in Verzweiflung wandeln?

Whence come those mysterious influences which change our happiness into discouragement and our self-confidence into diffidence?

Guy de Maupassanti avastamise eest pean taaskord tänama oma novelliseminari kohustusliku kirjanduse nimekirja. Lugesin Le diable ehk Saatana, samast kogumikust Horla ja Der Schmuck ehk Ehte. Antud kogumiku pealkiri, sest ülikooli raamatukogus pakutavatest Maupassantidest on see ainus, kus kõik minu loetu sees on. Aga täiesti olemas on ka eestikeelne "Valitud novelle".

Kuna kogumikus on vaid kolm novelli, on ülesehitus väga lihtne - aina komplekssemaks, aina õõvastavamaks. Esimene novell "Ehe" on kurblik-irooniline lugu sellest, mis on, ja sellest, mis näib - vaesema ametniku naine unistab luksuslikust elust ja kui tema meest töökoha kaudu suure vaevaga kutse uhkele ballile muretseb, kulutatakse naise kleidi peale pool varandust. Lisaks laenab ta teemantkaelakee jõukamalt sõbrannalt. Naine kaotab aga kaelakee ja hirmus sõbranna viha ees ostetakse uus kee, mille kinnimaksmise nimel nii naine kui mees kümme aastat palehigis rügama peavad. Mis aga lõpuks välja tuleb, ei üllata kedagi - või siis poleks keegi selle peale tulnudki?

Teine novell "Saatan" räägib talunikust, kes oma 92-aastase ema surivoodil valvata ei taha, kuna peab viljalõikusega tegelema. Ta palkab vana pesunaise surnut ära saatma ja enne kauba tegemist kaubeldakse veel mõnda aega hinna üle - kuna keegi ei tea, mitu päeva vanal emal veel elada, tuleb ju enne selgeks teha, kas tunnitasu või päevatasu. Kuidas inimesi suunav jõud on ihnus ja kuidas ema siiski enneaegselt oma päevad lõpetab ja kes lõpuks selle surma pealt kasumit lõikab, selgitab lugu oma hargnemises. Väga paeluv ja konkreetne.

Kolmas novell "Horla" on raamatukese ülivõimas kulminatsioon ja räägib päevikuvormis kehaliselt ja vaimselt haige mehe järkjärgulisest lagunemisest. Just päevikuvorm ja selle emotsionaalsus, võimalus sellise inimese pähe vaadata ja tema hirmu tõesti kaasa elada, teeb jutu niivõrd eriliseks. Haarav ja jälge jättev, kuni nukra lõpuni. Ja sealjuures samaaegselt täiesti lõplik ja ometi avatud lõpuga...


One might almost say that the air, the invisible air, is full of unknowable Forces, whose mysterious presence we have to endure. I wake up in the best of spirits, with an inclination to sing in my heart. Why? I go down by the side of the water, and suddenly, after walking a short distance, I return home wretched, as if some misfortune were awaiting me there. Why?

Man könnte meinen, die Luft, die unsichtbare Luft, sei erfüllt von unbegreiflichen Mächten, deren geheimnisvoller Nähe wir uns beugen müssen. Ich wache fröhlich auf, und mir ist, als müsse ich singen. - Warum? - Ich gehe am Ufer entlang, und urplötzlich, nach ein paar Schritten, kehre ich in schmerzlicher Betrübnis um, als warte meiner daheim irgendein Unglück. - Warum?


Suurepärased lühijutud ja kindlasti mitte viimane Maupassant, mille ette võtan. Soovitan!

No comments:

Post a Comment